Hierarhiline, ebavõrdsust aktsepteeriv ühiskond ei peegelda inimest kui liiki. Valle-Sten Maiste vestles Aet Annistiga
Antropoloog Aet Annist käivitas tänavu Sirbi veergudel palju mõtlemisainet pakkuva ja suurt lugejahuvi tekitanud sarja „Jätkumuutu või põru“. Alljärgnevas räägime muutustest ühe nende kõige inspireerivama nõudleja David Graeberi toel.

AET ANNIST: Kasvumajanduse muutumatu kosmoloogia
Meie aega näib iseloomustavat pidev, lausa pead pööritama panev muutus. Kriisid puhkevad ja vallandavad uusi; režiimid tekivad ja kaovad, vahel vaid päevadega; prahvatavad sõjad ja konfliktid, reformid rulluvad üle regioonide. Hinnad ja turud uperpallitavad, kõikvõimalikud liikumised murravad end tänavatele, tehisaru ja muude tehnoloogiliste võimaluste ohtudest ja arengu kiirusest puudub enamikul igasugune ülevaade, selge on ainult, et inimsuhted sääraste muutuste tuules omakorda moonduvad.

JUHAN RAUD: Tontide, näkkide ja masinate vahel – kunstiaasta 2024
Aasta kokkuvõtteid on alati veider teha. Kas, kuidas ja mil määral erines lõppev kunstiaasta Eestis eelmistest? Teatud mõttes on juba iga hetk ainukordne ja kui korralikult välja suumida, on aasta lihtsalt üks väikene vilksatus igavikus. Mida esile tõsta, millele rõhutada? Mis jääb sõelale?

Turvatunne ja loomevabadus. Juhan Raud vestles Elin Kardiga
Tänavu jagati kunstnikupalku kümnendat korda. Mida see meede endast ikkagi kujutab ja miks seda tarvis on? Muu hulgas saab osa kunstnikke sellega omale kolmeks aastaks sotsiaalsed garantiid. Kas praegune süsteem toimib hästi või tuleks seda muuta? Kunstnike liidu juht Elin Kard mõtiskleb kunstnikupalkade oleviku, mineviku ja tuleviku üle.

GRETE TIIGISTE: Uue aja arhitektid ja nende ülesanded eluasemekriisis
Eesti arhitektide liidu novembri keskpaigas korraldatud konverentsil „Kallis kodu“ oli arutelu all eluaseme kättesaadavus, sealhulgas seda raskendavad tegurid, nagu sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus ja segregatsioon. Sõna said välismaised ja Eesti eksperdid, tutvustati Euroopa linnade näiteid ning esitleti ettevõtmisi, mis hakkavad lähiaastatel kujundama siinset eluasemepoliitikat. Esinejad ei käsitlenud üksnes poliitikat ja planeerimislahendusi, vaid avasid sügavamalt ka arhitekti rolli selle murekoha lahendamisel.

JAAK-ADAM LOOVEER: Kas linnad valguvad üle piiri või kasvavad?
Jõelähtme valla Liivamäe küla areng sunnib taas arutama valglinnastumise üle ja mõtlema sellele, kuidas teha nii, et kasvav linn keskkonda ei koormaks.

Kogukond, arhitektuur ja ruumiline propaganda. Siim Tanel Tõnisson vestles Gilma Teodora Gylytėga
Leedu arhitekt Gilma Teodora Gylytė on Baltimaade suurima arhitektuuribüroo Do architects kaasasutaja ja partner ning MTÜ Rebuild the Wonderdul asutaja ja juht. Novembris astus ta üles Tallinnas, rääkis sovetliku ruumi mõjudest ja võimalustest midagi muuta.

TRISTAN PRIIMÄGI: Jacques Award
Euroopa filmiauhindade gala 7. XII 2024 Šveitsis Luzernis.
Tänavuse Euroopa filmiauhindade tseremoonia eel oli tahes-tahtmata kiusatus juba ise mõnele peafavoriididele auhinnad ette ära jagada. Osalt nii ka läks, aga tegelikult tuli mitu huvitavat lahendust, mis tunduvad kandvat sama sõnumit: filmi-Euroopast on vahepeal saanud senisest avaram paik, ja me ju teame ääre-eurooplastena, kui keerulised sellised mõtteviisimuudatused võivad olla.

JOHANNES LÕHMUS: Mineviku varjud, tuleviku tuuled
Tänavu sai sada aastat Eesti esimese täispika mängufilmi esilinastusest: 12. detsembril 1924 hakkas Tallinna kinos Rekord jooksma filmidraama „Mineviku varjud“.

NATALIE METS: Klubikultuur muutuste veerel
Tallinnas on viimase aasta jooksul senise tegevuse lõpetanud kolm olulist ööeluasutust: alternatiivkultuuri kodu Sveta baar, rahvusvaheliselt tunnustatud teknoklubi Hall ning progressiivse house’i ja tekno armastajate lemmikpaik 9/11. Seda laadi kohti on suletud ka teistes Eesti linnades, samamoodi mujal Euroopas.

BRIGITTA DAVIDJANTS: Põlvkondade muusikaline mälu ja nostalgia
Igatsus möödunud aegade järele on inimesi saatnud alati. Miks muidu on noored ikka ja jälle ihalenud kuldaegu, mida ei ole otseselt kogenud. Seda ma muidugi ei märganud, mil nostalgiaobjektiks muutus mu oma 1990ndate noorus, aga vahest oli esimene märk nii seitsme aasta eest..

LAUR KAUNISSAARE: Olukorrast teatrimaastikul. Rahulikult
Teatrite rahastuskorra täpsustamise puhul kehtib loodetavasti ühe kunagise lavastuse pealkiri „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole veel lõpp“.

TRIINU LAAN, MARI-LIISA PARDER: Ellujäämiskunsti meistrid elavad Lõuna-Eestis
Teaduskommunikatsioonile keskendatud sündmustesari „Tartu maailmaülikool“ hõlmas aastatel 2022–2024 Tartu 2024 raames Lõuna-Eestit. Mida selle käigus õppisid kogukondadelt teadlased ja teadlastelt kogukonnad?

ART LEETE: Kokkupuuted soomeugrilastega
Võib olla nii, et Siber ja sellele lähedased alad on osa Arktikast, unistuste maast, kus inimesed hoiavad kilde iidsest mõtlemise ja elamise viisist ning on õnnelikud mingil ürgsel moel. Mul on algusest peale olnud aimdus, et põhjapoolsete soomeugrilastega seob midagi erilist. Meil on oma soome-ugri sugulastega kokkukõlav keel, aga võib-olla näeme isegi ühtemoodi unenägusid. Kujunes raskesti seletatav ja tõrjutav veendumus, et just seal põhja soomeugrilaste seas on leitav mingi eriline meeleline kaemus.

TARMO SOOMERE: Eesti hariduse tähendusrikas lähiajalugu
Meie lähiajalugu on mõistetavalt olnud hirmus keeruline, täis kannapöördeid ja verd tarretama panevaid kogemusi. Aga ka ilusaid aegu. Mõnda neist tahame mäletada suureks. Näiteks esimest kahtkümmet iseseisvusaastat. Nende jooksul kindlustati eestikeelne haridus kõikidel haridusastmetel ja tollal olemas olevates valdkondades. Nende jooksul kasvas Eesti teadus üksikutest sädelevatest eestvedajatest kogu maailmas aktsepteeritavaks; selliseks süsteemiks, kus tasus luua teaduste akadeemia „edasilükkamatu riikliku ülesandena“. Või siis viimased kolmkümmend aastat, mil eesti keel on saavutanud kõigi aegade parima ja turvalisima positsiooni Euroopa Liidu ühe ametliku keelena. Mis siis, et me seda positsiooni korralikult ära kasutada ei oska.

KARIT JÄÄRATS, TAAVI TAMBERG: Tehisaru teaduskeele kujundajana – täppismeel või tehiskeel?
Suurte korporatsioonide peamiselt inglise keeles arendatud keelemudelid, masintõlke süsteemid ja tekstirobotid mõjutavad eetika- ja andmekaitseküsimuste kõrval kahtlemata meie emakeelt, ka siis, kui rakenduse või veebiplatvormi nn töökeelte hulgas on eesti keel. Kindlasti on paljud sattunud veebilehtedele, mis on justkui eestikeelsed.

Luulesalv. Berit Petolai

Arvustamisel
David Graeberi ja David Wengrow’ „Kõikide asjade koidik“
Lilli Luugi „Ööema“
Kristiina Ehini „Südametammide taga“
Päiv Dengo „Kilpkonn üheks päevaks“
Sirpa Kähköse „36 urni. Eksimiste ajalugu“
Mart Kangro „Põhineb tõestisündinud lool. Päriselt-päriselt“
festival „Jõulujazz“
lühilavastuste õhtu „SAAL3 vol. 3“
Taavi Suisalu näitus „Arktika saatkond“
Ekspeditsiooni „Leviaatan“
Endla teatri „Üle noatera“
Läti teatri esitlusfestival „Skate“

Järgmine Sirp ilmub 10. jaanuaril.