EERO EPNER: Marius Petersoni minimalism
Minimalism näib olevat Marius Petersoni autoripositsiooni südames ja seda nii stilisatsiooni poolest kui ka filosoofilises hoiakus. Lühidalt: Peterson näitleb ainult kõige olulisemat.
Mõne näitleja eripärade kirjeldamisel seisab sageli ees kõhedakstegev ülesanne: kuidas ikkagi täpsemalt öelda, mis on tema näitlemise tuum? Mõni näitleja on füüsilisem, liigub kehaga rohkem, teine jällegi on sõnatundlikum, kolmas oskab vehelda ja hästi pausi pidada – kuid need on pigem tehnilised kirjeldused, välise joonise pealiskaudne kirjeldamine. Kuidas aga välja joonistada näitleja agentsus: tema lavalise oleku spetsiifilisus, võib-olla isegi autoripositsioon. Lühidalt: kuidas teha kindlaks, mis asja näitleja teatris ajab?
HANS ALLA, KARIN ALLIK: Kui sulli ei saa, andke vähemalt feimi
Viis nooremat kunstikriitikut vestlesid kriitika keerdkäikudest ja iseärasustest ning ka sellest, mis võiks praeguses olukorras paremini olla.
ANDREI HVOSTOV: Neandertali Vabastusrinde manifest
Avalik pöördumine kõigi kromanjoonlaste, iseäranis aga Palestiina rahva õiguste eest võitlejate poole.
Detsembris esines kirjanike liidu musta laega saalis ajakirja Vikerkaar Palestiina-teemalise erinumbri esitlusel üks numbri autoritest – Hazem Jamjoum. Selle teksti lähtekohaks on Jamjoumi sedastus, et praegune Iisrael on „fašistlik asunduskolonialistlik riik“. Nõustume seisukoha teise poolega jäägitult. Kui jätta praegu kõrvale riigi „fašistlik“ olemus – selle juurde tuleme tagasi hiljem –, on Iisrael kahtlemata asunduskolonialistlik (settler colonialism), nagu on seda enamik kromanjooni tõugu inimeste loodud riiklikest moodustistest.
EERO EPNER: Mis takistas?
Petitsiooni palestiinlaste toetuseks nähakse ühtlasi petitsioonina homode poolt, Trumpi vastu, kastirataste poolt, Martin Helme vastu, feminismi poolt, marurahvusluse vastu, vasakpoolsuse poolt.
Istusin sügisel bussis, kui avasin postkasti ja lugesin Sirbi toimetaja Valle-Sten Maiste kirja. Ta oli pahane. Olin teinud intervjuu Eesti endise suursaadikuga Iisraelis Veikko Kalaga ega olevat olnud Maiste meelest piisavalt kriitiline. Iisrael teostab Palestiinas süstemaatilist genotsiidi, Eesti on aga selle suhtes üpris leebe. Genotsiidi asemel küsisin saadikult hoopis tema kõige veidrama päeva kohta saadikuna. „Ma ei saa aru, miks sa sellisele intervjuule oled nõus oma nime alla panema,“ kirjutas Maiste. „See pole ajakirjandus.“
TONI ČERKEZ JA BIRGIT POOPUU: Maailmapoliitika koletislik banaalsus
Kuidas on juhtunud, et Donald Trumpi imperialistlik välispoliitika on läänes paljude silmis võimalik ja isegi seeditav?
Maailmapoliitika koletislik banaalsus kujuneb sedamööda, kuidas imperialistlik vägivald ajapikku normaliseerub. See juhtub siis, kui piisavalt paljud ignoreerivad jõupoliitikaga põhjustatavaid kannatusi, ei tõsta häält, keelduvad iseseisvalt mõtlemast ja lihtsalt lähevad vägivallaga kaasa.
Ema, kunstnik, naine, režissöör. Tristan Priimägi vestles Anna Cazenave Cambet’ga
Anna Cazenave Cambet on oma teise mängufilmiga „Armasta mind õrnalt“ murdnud end Euroopa tuntud väärtfilmitegijate hulka. Tänavu kandideerib ta ka Euroopa Filmiakadeemia ja Euroopa Parlamendi Luxi publikuauhinnale, mille võitja selgub millalgi aprillis.
Sakslane, kelle lemmikfilmide sekka kuulub „Tulnukas 2“. Andrei Liimets vestles Bernd Buderiga
Bernd Buder on vastutanud 2015. aastast saadik Cottbuse filmifestivali programmi eest. 2025. aastal oli ühe suurema Ida-Euroopa filmikunstile keskenduva festivali fookusriigiks Eesti, mispuhul jagas Buder tähelepanekuid meie filmi seisust rahvusvahelises konkurentsis.
Üle lävepaku meelitaja. Merle Karro-Kalberg vestles Karen Jagodiniga
Rotermanni soolalaos tegutsev arhitektuurimuuseum saab tänavu 35aastaseks. Sel puhul räägib lähemalt muuseumi olevikust ja tulevikust direktor Karen Jagodin.
Koosmäng pakub suurt naudingut. Maria Mölder vestles Tarmo Johannesega.
Flötist ja muusikaõpetaja, ansamblist U: ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansamblist tuntud Tarmo Johannes tõmbab 31. jaanuaril käima koosmänguklubi, millega on oodatud liituma kõik täiskasvanud, kes on õppinud harrastaja tasemel pilli mängima või laulma. Koos hakatakse musitseerima kitarrikooli Guitarium ruumides Planeedi tänaval.
TRIIN JÄÄDMAA: Looduse õiguste olukord Eestis
Looduse õiguste (ingl rights of nature) keskne idee on, et loodus ei ole üksnes inimese omand või ressurss, vaid tal on iseväärtus ja seepärast võivad tal olla ka iseseisvad õigused. Tegemist on paradigma nihkega klassikalisest õigusest, kus loodust kaitstakse valdavalt inimese huvide kaudu. Looduse õiguste tunnustamisest on saanud üha hoogustuv ülemaailmne liikumine, mida kannustavad teadlaste ohust märku andvad hoiatused globaalsest ökoloogilisest krahhist, mille lahendamiseks ei näi piisavat üksnes teaduslik-tehnilistest nõksudest, mille leidmisele on seni keskendutud.
HELEN ROHTMETS-AASA: Kus on piir? ehk Sajanditagustest vahejuhtumitest Eesti-Vene piiril
Möödunud aasta lõpul kuulsime meediast, kuidas Vene piirivalvurid olid jällegi „sattunud“ Eesti Vabariigi territooriumile, kusjuures põhjenduseks toodi, et nad ei saanud aru, kust kulgeb kahe riigi vaheline eraldusjoon. Samalaadne probleem näis Vene piirivalvureid vaevavat Eesti esimesel iseseisvusperioodil.
Vana lugu. Aktuaalset Sirbi arhiivist
Eesti raamat 450
mis? kus? kuidas?
Eesti raamatu juubeliaasta on lõppenud. Pöördusime suurüritusest kokkuvõtete tegemiseks küsimustega vabariikliku juubelikomisjoni esimehe, Teaduste Akadeemia akadeemiksekretäri Juhan Kahki ja Kirjastuskomitee peatoimetaja Kaljo Itra poole.
Arvustamisel
Margaret Atwoodi „Vanad beibed metsa sees“
Mariana Enriqueze „Asjad, mis me tules kaotasime“
Mehis Heinsaare „Eesti keelde sukelduja“
Kadri Hinrikuse „Taksi ja Dogi suur päev“
kontsert „Kaheksa tšellot ja Vox Clamantis. Pärt ja Glass“
kontsert „Maastikud“
kontsert „Laulev hing“
arhitektuurinäitus „Algused“
näitus „Dives Toletana. Toledo katedraali aarded keskajast El Greconi“
Rakvere teatri „Sügissonaat“
mängufilm „Hamnet“
mängufilm „Sentimentaalne väärtus“
