Kontsert „Flow, my tears“ 10. XI Niguliste muuseumis. Tumult Ensemble, dirigent Lodewijk van der Ree. Kavas John Dowland, Thomas Tallis, Jan Pieterszoon-Sweelinck, David Lang, Pelle Gudmundsen-Holmgreen.
Tetraeeder koorimaastikul – selliselt mõttelt tabasin end Niguliste kirikus Tumult Ensemble’i kontserdil „Flow, my tears“ („Voolake, mu pisarad“). On ju midagi enemihkelsonilikku kevadel loodud koori juures, kes võtnud ülesandeks väljendada midagi, mida enne väljendatud ei ole, esitades muusikat, mis Eestis kõlab harva või esmakordselt. Lisaks ansambli nimi, mille sügavus (ja jultumus) avab ennast ainult ladina keele gurmaanidele – tähendab tumult ju valju ja arusaamatut müra, mida tekitab suur hulk inimesi. Ilmselt omavahelisest naljast alguse saanud ja nüüd ametliku nimena kinnistunud Tumult viitab veel ühele eesmärgile – esitada uut muusikat, mida publik tihtipeale valju ja arusaamatu mürana tajub.
Õigupoolest ei teagi, kas nimetada dirigent Lodewijk van der Ree ja helilooja Evelin Seppari asutatud Tumult Ensemble’it ansambliks või kooriks, sest tundub, et eesmärk pole püsikoosseis, vaid kooslus, kes võib ilmuda kord väikese solistide ansambli, kord koorina. Esimene pool aastat annab tunnistust laiast ampluaast: a cappella kontserdiga alustanud koor on jõudnud üles astuda ka ooperis ja oratooriumis, lauldes Malle Maltise lõunaeestikeelses lavateoses „Raasulapsuke“ ning Haapsalu vanamuusikafestivalil Georg Friedrich Händeli oratooriumis „Iisrael Egiptuses“, viimast dirigent Stephen Laytoni juhatusel.
Niguliste kirikus esines Tumult Ensemble 16-liikmelise kammerkoorina. Ehkki mingis mõttes võiks neid nimetada vokaalansambliks, millele viitas ka koori asend – lauldi ühes reas –, oli mulje koorilik. Üksikute häälte asemel domineeris häälerühma kõla ja tundus, et dirigent Lodewijk van der Ree juhatas ka pigem koori. Ta pakkus oma dirigeerimisega väga selge struktuuri, mille sees musitseerida. Sealjuures ei olnud van der Ree oma taotlustes vähemalt kontserdil liiga spetsiifiline, jättes lauljatele vabadusi, mida keegi küll otseselt ei kasutanud. (Ja võib-olla ei pidanudki.) Siiski, vokaalne vabadus, mida selgelt soosis van der Ree dirigeerimisstiil, oli lauljate puhul läbivalt tajutav. Täiuslike hetkede organiseerimise asemel oli eesmärgina tajutav omamoodi vooseisund ehk flow.
Suure elamuse pakkus kontserdi kava. See selgus aga õhtu lõpuks, sest mitmed teosed olid mulle varem tundmata. Kõlas XVI–XVII sajandi Inglise ja Madalmaade renessansspolüfoonia ning uuem koorilooming Ameerika ja Taani heliloojatelt: renessansiajast John Dowland, Thomas Tallis, Jan Pieterszoon Sweelinck ning meie kaasajast David Lang ja Pelle Gudmundsen-Holmgreen. Kava kulges põhimõtteliselt kronoloogilises järjekorras ja pusletükid haakusid omavahel sedavõrd hästi, et kui Sweelincki renessansspolüfoonia „Pseaume 137“ järel hakkas kõlama Ameerika minimalismist võrsunud David Langi „Solitary“, oli tõesti raske uskuda, et neid teoseid lahutab neli sajandit. Tumult Ensemble’i näol sai taas kinnitust, et häältele, kellele sobib vanamuusika, sobib tihtipeale ka nüüdismuusika. Viimane ei tähenda poole häälega piiksumist, vaid selgust, täpsust, head kõrva ja vokaaltehnikat.
Midagi uut kogesin kontserdil ka häälestuse küsimuses. Hollandist pärit Lodewijk van der Ree, kelle esimene dirigeerimisharidus pärineb Amsterdami konservatooriumist, on endaga kaasa toonud eripärase vanamuusika tunnetuse ja häälestamise. Üldlevinud arusaama järgi on koorimuusika kõige suurem häälestuspatt madalaks jääda. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et eelkõige harrastuskooride puhul on laiemalt levinud teatav intonatsiooniline loidus. Vastureaktsioon võib aga kaasa tuua uue probleemi.
Kõige selgemalt annab sellest aimu teose viimane akord, mis madaluse vältimiseks on vahel justkui ülespoole kistud. (Sellega seoses meenub hetk kontserdipäeva hommikul toimunud isadepäeva teleülekandest, kus kaadris oli inimene, kes pühkis pisara mitte ära, vaid tagasi. Ka omamoodi elamus.) Kõige selle valguses oli erakordselt värskendav Lodewijk van der Ree ja Tumult Ensemble’i sundimatu lähenemine lõppakordidele. Thomas Tallise „Jeremija nutulaulude“ esimese osa lõpus oli imeline hetk, kui sopranite mažoorne terts (veel rohkem kiusatust kõrgemale hoida, eks!) sõna otseses mõttes rahunes kvindi ja toonika vahele. See oli kehaline kogemus. Aga tõepoolest, nagu viitas ka kontserdi pealkiri: flow, my tears. Julgelt allapoole!
Vool ja voolamine on kõnekad ka Pelle Gudmundsen-Holmgreeni puhul, kelle teos kontserdi lõpetas ja ühtlasi ümber mõtestas. Taani helilooja mõttemaailmast annab aimu portreefilm „Music is a Monster“ („Muusika on koletis“, 2007, režissöör Jytte Rex), kus on kõnekas stseen, mis toimub kanuus. Gudmundsen-Holmgreen sõuab ühelabalise aeruga kodusel jõel ja räägib oma lõunauinakutest, mida ta armastab teha vee kaldal. Selle käigus on ta kokku puutunud uute lindudega, nagu näiteks talvike (Emberiza citrinella), kelle häält ta aerutades imetlusväärselt jäljendab. Looduse keskel elava helilooja sõnul on ta ümbruskonna lindude (ja lammaste) häältest sedavõrd mõjutatud, et vahel on raske aru saada, mida ta on samal ajal komponeerinud. Koos jõe vooluga on need muutunud tema muusika osaks, nii nagu ka Samsø mäed ja mere pobisemine-pomisemine rannajoonel.
Kontserdi viimane teos Pelle Gudmundsen-Holmgreeni „Song“ („Laul“, 2010) on kirjutatud festivali „Varssavi sügis“ tellimusel. „Song“ mõjub otsekui laul, mis tahab inimese seest esile kerkida, aga seda t-t-t-t-takistavad erinevad häälikud ja häälikuühendid – seesama vali ja arusaamatu tumult, mis lauseid ja helikangast pidevalt lõhub. Ühel hetkel selgub, et väljapääsu otsiv laul on John Dowlandi „Flow, my tears“ ja noot noodi haaval murravad mõned read end ette seatud takistustest läbi. Aga mitte originaalkujul. Gudmundsen-Holmgreen esitab John Dowlandi meloodia lõpuks minoori asemel hoopis mažooris. Umbes nii, nagu oleksime Dowlandi laulust ilusat und näinud.
Kõik selle tõid kuulajateni lauljad, kelle hulgas leidub nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengeid, heliloojaid, muusikaõpetajaid, pikaaegse (ja mõnel juhul ka professionaalse) koorikogemusega lauljaid ja noori ärksaid koorijuhte. Rõõm oli näha uusi nägusid ja kuulda sümpaatseid hääli, kes loodetavasti on tulnud koorimaastikule selleks, et jääda.
Koori kõla kirjeldamiseks võtan taas kord appi geomeetria ning juba tuttava tetraeedri asemel võiks seda võrrelda Mehhikos asuvate Teotihuacáni püramiididega. Erinevalt teravatipulistest liigikaaslastest on kuule ja päikesele pühendatud astmikpüramiidid lameda, otsekui äralõigatud tipuga. Ja tänu sellele avaneb sealt väga hea vaade! Nii on ka Tumult Ensemble’is sopranid võrreldes teiste häälerühmadega arvulises vähemuses ja nende kõla ei ole ansamblis domineeriv. Ehkki oli hetki, mil tundsin puudust teatavast särast või mõnel juhul ka muusikalisest initsiatiivist, oli selline pretensioonitus omamoodi võluv. Tänu sellele, et sopranirühm jättis tipus ruumi ka teistele, avanes tõepoolest hea vaade allpool toimuvale, mis oli eriti tervitatav renessansspolüfoonia puhul. Nii et igati valgustav õhtupoolik. Kui edaspidi oleks võimalik kavalehel ära tuua ka laulude tekstid ning infot nende siinmail harva kõlavate teoste ja heliloojate kohta, oleks mõju täielik.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise emeriitprofessor Ants Soots armastas ikka tundides öelda, et proovime maastiku peal järele. See tähendas, et tõde selgub koori ees. Tumult Ensemble müttab nüüd juba pool aastat meie marjamaal ja tundub, et pime, porine ja äkki varsti ka lumine november ei ole nende hoogu peatanud. Tõestus sellest, et hele valguskiir annab sooja tänaseni, väljendub asjaolus, et John Dowlandi „Flow, my tears“ kõlab minu peas nüüd ainult duuris. Või nagu Ene Mihkelson on kirjutanud:
„Kisun tetraeedrilt päitsed ja väljun
karjamaalt
Midagi ei ole nagu eile“*
* Ene Mihkelson, Pidevus neelab üht nuga. Tuum, Tallinn, 1997, lk 87.
