
Digiajastul on vaja jõulist keelekorraldust: see sarnanegu pigem küber-, tarbija-, autori-, tervise- ja keskkonnakaitsega. Digikorilusega saab vabalt hakkama ka kirjandusmuuseumi osakond.

Peaaegu kõik festivalid kipuvad interdistsiplinaarsed olema. „Tartu interdistsiplinaaril“ olid aga ka kõik alajaotised interdistsiplinaarsed ning võib vabalt olla, et selliseid Eestis rohkem polegi.

Katrin Lauri romaan „Tunnistaja“ toob lähemale nii sõjaeelse Eesti Vabariigi sündmused kui ka toona tegutsenud inimesed.

Katrin Laur seab kõrvuti tillukese Eesti katoliku kiriku tegevuse ning eesti sotside oma, kellest hiljem said juunikommunistid.

Professionaalsetel muusikutel ja kollektiividel on nüüd veel üks suurepärane koht, kus esineda, aga Artiumil on kahtlemata ka mõjus hariduslik mõõde.

Festivali tutvustuses on kunstiline juht toonud välja, et tänavune programm on loodud ilu ja mitmekesisust silmas pidades. Miks ei avaldu see festivali kavas?

Hrõhorõi Õvantsõv: „Ukrainas oldi vene kultuurile ja artistidele väga vastuvõtlikud, aga nüüd on Ukraina inimesed selle maa kultuuri negatiivsest poolest üha teadlikumad.“

Raimo Jõerand: „Kukerpillid on rahva bänd, rahva muusika, ja see film on rahvale. Teisalt tahtsin teha filmi ka rahvast ja näidata inimesi, kes tulevad kontserdile.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.