
Transgressiivne „Kaev“ vajutab korraga nii erootika, tabude paljastamise kui ka agressiivse šokiteraapia nupule, kaugemale ulatuv eesmärk võib aga jääda ähmaseks.

Ingomar Vihmari „Kolm õde“: ühelt poolt mängukergus, improvisatsioonitunnetus, näitlejate ülim loomulikkus, teiselt poolt detailitäpsus, ranged raamid.

Juta Kivimäe kannab romaanis „Suur tuba“ koos värvikate tegelaste ja nende asjade kirjeldustega lugejani tükikese elavat aega. Kas kirjandus ei ole mitte tõeline ajamasin?

Viktor Gurov laiendas oma „Kunstnikud kogudes“ projektiga rahvusraamatukogu intellektuaalset ruumi ja kutsus osalisi mõtlema kõndimise tähenduse peale.

On raske hinnata, miks üks raamat on müügiedukam kui teine. Kas asi on teemas, autoris, sisu tuumakuses või hoopis loetavuses? Või siis reklaamis? Või kõiges kokku?

„Eesti lugude“ sarjast linastunud portreefilm kunstnik Edith Karlsonist vaigistab parimas loomevungis keskmise põlvkonna kunstnike tegemiste jäädvustamise defitsiiti.

„Prantsuse lähetusega“ on Wes Anderson realiseerinud korraga kolm kauast kinnisideed: teha prantsuse film, teha antoloogiafilm ja teha ajakirjandusfilm.

Kristina Sabaliauskaitė on saavutanud „Peetri keisrinnas“ ajaloolise täpsuse, peategelase psühholoogilise veenvuse, kujutatava aistitavuse ja loo haaravuse haruldase sümbioosi.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.