Kui USA president James Monroe 1823. aastal kuulutas, et Ameerika manner ei ole enam eurooplastele koloniseerimiseks avatud, ei kujutanud just paljud ette, et need sõnad võiksid avada ukse kestvale Ameerika võimumängude ajastule. Ometi pani Monroe aluse mõttele Ladina-Ameerikast kui USA huvisfäärist – nn tagaõuest. Sealsete riigipöörete toetamine, majandussurve ja sõjaline sekkumine Ladina-Ameerika riikides on kõik kantud USA kui „läänepoolkera kaitsja“ ideest, mille kohaselt peab selles piirkonnas olema USA vaatenurgast kõik „korras“. Samad jõujooned peegelduvad ka tänapäevas tollisõjast Mehhikoga kuni ähvardusteni taastada kontroll Panama kanali üle.

XIX sajandi algul oli Ladina-Ameerikas tekkinud rida uusi mässumeelseid vabariike. Prantsusmaa, Austria, Hispaania ja Venemaa, kaotanud hiljuti suure osa oma impeeriumist, nägid neis iseseisvusliikumistes endale eksistentsiaalset ohtu. Kardeti revolutsiooni kandumist Euroopasse ning kolooniate majanduslikule allutamisele rajatud kaubandussüsteemi lagunemist. USA oli noor riik, mures oma julgeoleku ja majandushuvide pärast. Eurooplaste tagasitulekut kartes kuulutas James Monroe 2. detsembril 1823 kongressi ees, et „Ameerika mandrid, oma vaba ja iseseisva seisundiga, mille nad on saavutanud ja mida säilitavad, ei saa edaspidi olla ühegi Euroopa võimu koloniseeritavad.“ Sellest sai alguse Monroe doktriin, USA välispoliitika üks tähtsamaid nurgakive. 

Deklaratsioonis ei mainita näiteks sõjalise jõu kasutamise võimalust. Ameerika Ühendriikidel ei olnud veel arvestatavat armeed ega mereväge takistamaks Euroopa sekkumiskatseid. Doktriin jäi esialgu pigem ideaaliks, mille suunas liikuda. Uus välispoliitiline hoiak sai aga küpseda soodsates oludes. Euroopa koloniaalvõimud olid Ladina-Ameerika asjadesse sekkumiseks liiga hõivatud oma mandri probleemidega. Ka ei võetud ilma sõjalise jõuta uustulnukat rahvusvahelisel areenil tõsiselt. Ladina-Ameerika riigid omalt poolt suhtusid USA hoiakusse valdavalt poole­hoiuga: kõlas see ju kui toetus nende suveräänsusele või kaitse endiste kolonistide tagasituleku eest. 

Euroopa mõju vastu

Euroopa riikide ambitsioonid Ameerika mandril ei olnud aga kuhugi kadunud. Näiteks kehtestas Prantsusmaa 1838. aastal blokaadi Argentinale, et mõjutada riigi sisepoliitikat, ning Suurbritannia hõivas 1833. aastal Argentina Falklandi saared. Monroe doktriin andis USA-le aluse sellistes olukordades esitada teravaid diplomaatilisi noote ning esineda läänepoolkera kaitsjana. 1840. aastateks oli kiiresti kasvanud Ühendriikide elanikkond, jõukus ja poliitilised ambitsioonid. President James K. Polk kuulutas 1845. aastal, et USA-l on „mitte ainult õigus, vaid ka kohustus“ laiendada oma demokraatiat kogu mandrile. See nn manifest destiny ideoloogia viis relvastatud konfliktini Mehhikoga, mille tulemusel liideti Ühendriikidega varem Mehhikole kuulunud Texas, California ning mitmed edelapiirkonnad.  

Jõulise tähenduse saavutas doktriin aga 1860. aastatel, mil Prantsusmaa saatis võlanõuete ettekäändel väed Mehhikosse ja rajas seal keiser Maximiliani juhtimisel nukuriigi. USA hakkas saatma Mehhiko vabariiklastele relvaabi ja see aitas kaasa Prantsusmaa vägede lahkumisele Mehhikost. Monroe doktriin ei olnud enam pelgalt retoorika. 1895. aastal sekkuti Suurbritannia ja Venezuela piirivaidlusse, viidates Monroe doktriinile kui kohustusele takistada Euroopa mõju laienemist piirkonnas. President Grover Cleveland kuulutas, et doktriini eiramine võrduks USA suveräänsuse rikkumisega – nii kuulutati algne läänepoolkera kaitse ka sekkumisõiguseks. 

1898. aasta Hispaania-Ameerika sõjaga näitasid ameeriklased, et on oma sekkumisõigust valmis ka relva jõul kehtestama. USA saavutas võidu, misjärel liitis endaga Puerto Rico. Kuubast sai ametlikult iseseisev riik, kuid see oli tugeva USA mõju all (USA-l oli õigus teatud tingimustel sekkuda Kuuba siseasjadesse ning rajada sõjaväebaas Guantánamosse). 1904. aastal andis president Theodore Roosevelti korollaar USA-le ka ametlikult õiguse Ladina-Ameerika asjadesse „tsiviliseerivalt sekkuda“, kui muul moel „korralikku valitsemist“ ei saa tagada. Sellega joonistus välja ameeriklaste „tagaõue“ tegelik tähendus: tegemist oli kohaga, kus USA mitte lihtsalt ei tõrju välist sekkumist, vaid ka otsustab, mis on lubatud ja mis mitte.  

Kulminatsiooniks sel suunal osutus Panama kanal. Kui ameeriklaste toetusel sai teoks Panama riigi eraldumine Colombiast, avas see tee ameeriklaste XX sajandi tähtsaimale strateegilisele taristuprojektile, mille kaudu kindlustati oma kohalolu kogu läänepoolkeral.

Uus kanal vähendas laevaliikluse vahemaad New Yorgist San Francisconi 21 000 kilomeetrilt 8500 kilomeetrini. 1904. aastal USA ja Panama vahel sõlmitud ehk Hay ja Bunau-Varilla lepinguga läks USA-le õigus hoida kanali piirkond samaväärselt omaenda territooriumiga oma kontrolli all ning see tegi Ladina-Ameerika riigid nii majanduslikult kui sõjaliselt sõltuvaks USA logistikast.  

Külm sõda

Külma sõja alates ei olnud USA peamiseks mureks enam Euroopa kolonisaatorite tagasitulek, vaid kommunistlike ideede levik USA mõjusfääris. Uue lähenemise üks esimesi juhtumeid leidis aset Guatemalas, kus 1950. aastate alguses kavandati maareforme, mis ohustasid USA ettevõtte United Fruit huvisid. Ühendriigid toetasid varjatult riigipööret, mille käigus kukutati president Jacobo Árbenz. 1962. aastal paigutas Nõukogude Liit Kuubale tuuma­raketid. See ei olnud enam välisriigi sekkumine USA mõjupiirkonda, vaid eksistentsiaalne oht kogu lääne julgeolekuarhitektuurile. Ladina-Ameerikast sai globaalne jõuväli, kus riikide sisepoliitilised sündmused võisid kiiresti võtta rahvusvahelise mõõtme. Washingtonile tähendas see vajadust sekkuda ennetavalt ja tasakaalustavalt, et vältida Kuuba stsenaariumi kordumist. 

Nii kujunes järgnevatest kümnenditest ajajärk, mil USA sekkus Ladina-Ameerika riikide sisepoliitikasse oma strateegiliste ja ideoloogiliste huvide kaitsmiseks. Tuntumad juhtumid on vägede saatmine Dominikaani Vabariiki 1965. aastal, et takistada kodusõja kaldumist radikaalsesse vasakpoolsusse, ja 1973. aasta Tšiili riigipööre, kui USA toetusel kukutas sõjavägi valimised võitnud sotsialistliku presidendi Salvador Allende. 1970. aastate lõpuks oli USA sekkumispoliitika Ladina-Ameerikas pälvinud omajagu rahvusvahelist kriitikat ning muutunud varjatuks ja süsteemsemaks. Selle poliitika tuntuimaks kehastuseks sai operatsioon „Condor“ (1975–1980), kui USA ja Lõuna-Ameerika julgeolekuteenistuste koostöövõrgustiku eesmärk oli ennetada vasakpoolsete esiletõusu, tasalülitades Nõukogude Liiduga seotud poliitilisi aktiviste ja rühmitusi. 

Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, kadus USA-l Ladina-Ameerika poliitikas keskne vastane. Sealtpeale keskendusid ameeriklased koostööle lõunanaabritega julgeoleku ja majandussuhete vallas. Näiteks investeeris USA valitsus miljardeid Colombia sõjalisse võimekusse, et võidelda narkokartellidega. Samal ajal hakati edendama vabakaubandusleppeid. Vabakaubandus tõi Ladina-Ameerikasse suuri investeeringuid, aga sellega kaasnenud riigiteenuste kärpimine ja ebavõrdsuse kasv põhjustas lihtinimeste rahulolematuse. Vastureaktsioon USA-kesksele majandusmudelile eskaleeruskõige teravamalt Venezuelas, mille president Hugo Chávez hakkas looma Ameerika-vastast ideoloogilist rinnet. Tema poliitika ja retoorika mitte ainult ei esitanud väljakutset Washingtoni mõjusfäärile, vaid oli ka märk süvenevast pingest USA ja Ladina-Ameerika suhetes. 

XXI sajandi alguses tekkis USA-le Ladina-Ameerikas ka uus konkurent Hiina, kellest sai lühikese ajaga peamine laenuandja lääne finantsturgudega keerulistes suhetes riikidele. Sellest sai alguse uus jõuvahekord, mis oli vähem USA-keskne. Kontrastina Hiina aktiivsele rollile Ladina-Ameerikas hakkas USA samasuunaline poliitika pehmenema, eriti Barack Obama ajal. Selle kõige sümboolsemaks ilminguks kujunes pööre USA-Kuuba suhetes. Kui varasemad USA valitsused olid 1960ndate kriisist peale hoidnud suhted Kuubaga külmutatuna, siis 2014. aastal tunnistas Obama administratsioon Kuuba isoleerimispoliitika läbikukkumist ning taastas diplomaatilised suhted. Pehmelt suhtuti ka Ladina-Ameerika sotsialistlikesse valitsustesse. Näiteks 2009. aasta Trinidadi ja Tobago tippkohtumise ajal ajas Obama juttu lääne­vastase Venezuela presidendi Hugo Chávezega, kes kinkis talle vasakpoolsete piibliks kutsutud teose „Ladina-Ameerika avatud sooned“. Obama kommenteeris kingitust vastu võttes, et ei tulnud sinna mineviku üle arutama, vaid tulevikuga tegelema. 

Monroe doktriin ja Trump

Obama administratsiooni pehme ja passiivne lähenemine Ladina-Ameerika suunal oli vastukarva USA konservatiivsetele poliitikutele. Seda teravamalt hakkas esile tulema ka demokraatide ja vabariiklaste arusaam Monroe doktriinist. Kui Obama riigisekretär John Kerry ütles 2013. aastal Ameerika Riikide Organisatsiooni ees kõneledes, et Monroe doktriini aeg on läbi, siis Donald Trump teatas 2018. aasta ÜRO Peaassambleel, et USA kohus on alates Monroe ajast olnud välisriikide sekkumise tõrjumine läänepoolkeral. Doktriini taaselustamisele vihjasid ka Trumpi kabineti tollased liikmed. Riigisekretär Rex Tillerson teatas, et Monroe doktriin on „täna täpselt sama asjakohane nagu selle loomise alguses“.

Trumpi teise ametiaja avaldused Panama kanali kohta (lubadus „taas võtta kontrolli alla“ ning sõjaliste meetmetega ähvardamine) on elavdanud arutelu Monroe doktriini tähenduse üle XXI sajandil. Nii Trumpi nõunikud kui ka välisminister Marco Rubio rõhutavad vajadust kehtestada läänepoolkeral „USA reeglid“. Ent USA pole enam piisavalt mõjukas, et üksi otsustada, ja möödas on ajad, mil Washingtoni konsensuse raamistikus valitses suuremates Ladina-Ameerika riikides parteideülene soosiv suhtumine USAsse. Suhted pikaaegsete USA vaenlastega, nagu Venezuela, Kuuba ja Nicaragua, on püsinud muutumatult pingelised, aga ka USA traditsioonilised Ladina-Ameerika liitlased soovivad nüüd enamasti olla „kogu maailma sõbrad“ ning mitte joonduda ühe suurvõimu reeglite järgi.  

Seda suundumust ilmestab hiljutine Hiina ja CELACi ehk Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühenduse foorum, kus lepiti kokku üheksa miljardi dollari suurustes investeeringutes järgmise kolme aasta jooksul, saavutati viisavabadus mitme riigi vahel ning kuulutati välja tudengite ja spetsialistide stipendiumi­programmid. Foorumil jäi kõlama sõnum, et Ladina-Ameerika ei ole kellegi tagaõu – otsene viide USA ajaloolise rolli nihkele. Mõnele riigile tähendas foorum ka võimalust avaldada survet Ühendriikidele soodsamate kaubanduslepingute sõlmimiseks. 

Ladina-Ameerika välissuhtluse mitmekesistamine on andnud ka reaalseid tulemusi: piirkonna kaubavahetus Hiinaga teeb aasta-aastalt rekordeid ja Hiina on juba praegu enamiku Ladina-Ameerika riikide suurim kaubanduspartner. Eriti tähelepanuväärne on Hiina kasvav kohalolu Panamas. Hiinlased on investeerinud miljardeid Panama logistikasektorisse ja nüüdseks on Panama suurimad konteinerterminalid Balboat ja Colónit nende kontrolli all. Panamast, kunagisest USA mõjuvõimu sümbolist, on saamas Hiina majandusliku ja poliitilise kohalolu sõlmpunkt läänepoolkeral. Sarnased on arengutendentsid ka USA pikaajalises liitlasriigis Colombias. 

Trump on samal ajal teinud Ladina-Ameerikasse suhtumises kannapöörde. USA ja Ladina-Ameerika suhe on aasta­kümneid tuginenud teemapõhistele koostöövormidele, näiteks OAS (Ameerika Riikide Organisatsioon), mille raames on toetatud aktiivselt demokraatiat, inimõigusi ja poliitilist stabiilsust. Trumpi valitsus aga vähendas USA osalust OASi valimisvaatlustes ning on tühistanud olulisi piirkonna arenguabiprogramme. Uut seisu on Tšiili president Gabriel Boric kirjeldanud järgmiste sõnadega: „USA ei mõista enam, mida Ladina-Ameerika tahab – ega küsi ka seda enam.“ Trump on pigem keskendunud valikulisele kahepoolsele koostööle MAGA-ideoloogiale lähedaste riigijuhtidega (El Salvador, Paraguay, Argentina, Ecuador), kellega on allkirjastatud erikokkuleppeid julgeoleku, investeeringute ja migratsiooni vallas. Eriti kurikuulsad on Trumpi soojad suhted Ladina-Ameerika ebademokraatlikeks peetavate riigijuhtidega, näiteks El Salvadori president Nayib Bukele ja Brasiilia endine president Jair Bolsonaro. 

Trumpi demokraatlike tavade eiramine võib tema eelkäijatega võrreldes olla kontrastne, kuid mitte pretsedenditu. Ka külma sõja vältel toetasid USA valitsused Ladina-Ameerika autoritaarseid liidreid ja isegi diktaatoreid, kui see teenis Washingtoni strateegilisi huve. Ajalooline ainulaadsus seisneb aga selles, et seni on USA valitsused rõhutanud selgetel reeglitel põhinevat koostööd, esitledes end piirkonna demokraatia ja stabiilsuse kaitsjana. Trump on aga loobunud demokraatiaretoorikast, panustades subjektiivsetele lojaalsetele sidemetele. 

Seega on Ladina-Ameerika arengut mõjutamas kaks tegurit: ühel pool üha segasemate eesmärkidega survet avaldav ning tingimusi esitav USA ning teisel pool konkreetse sisuga investeerimiskokkuleppeid sõlmiv Hiina. Nii on Ladina-Ameerika-suunalisest kaitse­retoorikast alguse saanud Monroe doktriin jõudnud mitme arengutsükli järel ringiga tagasi jõulise võimuambitsiooni juurde. Ajad on aga muutunud – reegleid ei saa enam kehtestada ühepoolselt. Doktriini tulevane roll ja mõju sõltub nii globaalselt mõjukate riikide samasuunalise poliitika edukusest, USA välispoliitilistest otsustest kui ka sellest, kuivõrd Ladina-Ameerika riigid on valmis neid otsuseid veel aktsepteerima.