Meedia tarbimine näib liikuvat vääramatu voona voogedastuse poole. Ajalehed ja raamatud lõpetavad trükis ilmumise, muusika ja videod on ammuilma rakenduses. Kirjutan neid ridu, kõrvaklapid peas ja CD-lt kostmas Duke Ellington, ehkki arvutis on kõik vahendid ja Apple Musicu tellimuski. Kui voog­edastusel on terve rida imelisi eeliseid, ei maksa unustada, et füüsilisel meedial on oma vankumatud eelised, millest mõnele ei ole ehk mõeldudki, teiste meeldetuletamine aitab aga üha enam hoida virtuaalses maailmas pea selge.

Kvaliteet

Mugavus on niivõrd suur argument, et sellel on raske konkureerida ükskõik millise teisega. Nii pole imestada, et maailm, mis oli täielikult aktsepteerinud CD kui muusika kuulamise standardi, keerati pea peale, kui tekkis võimalus Napsteri kaudu MP3-formaadis muusikat varastada. Või selle järel iTunesist 99 sendi eest osta ja iPodis, arvutis või mõnes Hiinas tehtud MP3-mängijas taasesitada. See, et Napsteris levinud failide bitikiirus on harva üle 128, sageli 96 või lausa 64 kb/s, ja CD-l, mida varem kuulati, oli see kvaliteediga 1411 kb/s, ei paistnud erilist rolli mängivat. Väike fail oli hea, sest seda oli lihtne alla laadida ja neid mahtus kõvakettale palju rohkem kui kadudeta kvaliteediga PCM-faile. Ka neidsamu faile MP3-formaadis CD-l hoides mahtus samale CD-le paarikümne asemel paarsada.

Maagiline? Mitte eriti. MP3 maagia seisnebki kadudega tihendamises: failist eemaldatakse helisagedused ja detailid, mida peetakse inimese kuulmisele vähem tähtsaks. Näiteks kustutatakse väga kõrged ja madalad sagedused, summutatakse dünaamika erinevusi ning silutakse keerulisemaid helistruktuure. See kõik võimaldab faili suurust märkimisväärselt vähendada, kuid toob kaasa kvaliteedikao: kõrged sagedused hägustuvad ning kaob muusika ruumilisus ja sügavus. Kuid tol ajal olid väikesed failid ja kiire allalaadimine heli kvaliteedi arvelt väärt kompromiss. Tänapäeval muusikat failidena üldjuhul alla ei laadita, interneti­ühendused on võrreldes toonase ajaga tohutult palju kiiremad. Kas siis kõik see ajalooline jutt praegusse olukorda ei puutu? Siiski. Kõik voogedastusplatvormid maksavad andmeedastuse eest, seega on nende huvides, et edastatav maht oleks võimalikult väike. Tuleb ehk üllatusena, et näiteks Spotify kogu kataloog on just nimelt niimoodi optimeeritud ja CD-kvaliteediga muusikat ei kuule sealt kunagi. Mõned teised, näiteks Apple Music, Qobuz ja Tidal, pakuvad ka CD-kvaliteediga ning õige riistvara olemasolu puhul isegi veel parema kvaliteediga muusikat, aga see tuleb seadetest ise üles otsida ja sisse lülitada. Nagu öeldud, ei ole edastaja huvides, et inimesed, eriti veel hulga­kaupa, platvormile suuremaid kulusid tekitaksid, kui just hädapärast vaja.

Niisiis ei paku Eestiski kõige populaarsem muusika voogedastuse platvorm Spotify CD-le ligilähedastki helikvaliteeti, aga mõnel teisel platvormil on see vähemalt tehniliselt võimalik.

Täpselt sama kehtib ka videoedastuse puhul. Platvormid püüavad hoida mahu minimaalse, näiteks Netflixi videokvaliteet on silmapaistvalt kehv: „Breaking Bad’i“ uusversioon on oma tihendusartefaktide ja vähese detailsusega tumedate stseenide poolest kurikuulus. Disney+ ja AppleTV+ pakuvad aga kõrgema kvaliteediga sisu, näiteks sarjades „The Mandalorian“ (Disney+) ja „Foundation“ (AppleTV+) kasutatakse bitikiirusi, mis tagavad selge pildi ja parema detailsuse ka kiiretes stseenides.

Ka filmide helikodeering on voog­edastuse puhul märgatavalt kehvem. Näiteks Christopher Nolani „Tenet’i“ heliriba kaotab voogedastuses võrreldes Dolby Atmos formaadis heliga 4K Blu-Ray plaadil olulisi detaile ja dünaamilist ulatust.

Kui aastaid käis kõigi meediate puhul rebimine pildi- ja helikvaliteedi parandamise nimel, siis teatud ajal võitis mugavus ja meid uinutati mitte selleks ajaks saavutatud kvaliteedistandardil, vaid märksa madalamal. Mitte seepärast, et paremini ei saaks, vaid seepärast, et nii on kasum suurem.

Tasud

Siin on mõistagi kaks poolt: kui palju maksab see mulle ja kui palju saab autor. Muusika voogedastuse kuupakett maksab umbes 7–10 eurot. Kui kuulata päevad läbi muusikat, siis näib see väga mõistlik diil. Kogu maailma muusika peopeal vähem kui 10 euro eest kuus. Ilmselt keegi kogu maailma muusikat siiski kuulata ei suuda ega tahagi, seega on „miljonid palad“ rohkem teoreetiline rõõm. Selgub, et enamik inimesi kuulab uuesti ja uuesti teatud koosseise või artiste, mida nad lihtsalt armastavad. Kantar Emori 2018. aasta uuringu järgi oli viimase nädala jooksul 54% inimestest teadlikult kuulanud vaid 1–5 bändi. Kuni 20 bändi puhul saame protsendi 86 peale, ent isegi see tähendaks plaadikogu, kus on paarkümmend plaati, mille järelturult ostmise hind on kuni paar eurot. Niisiis saaks kolme voogedastuskuutasu eest osta kõik plaadid, mida järjepidevalt kuulata tahetakse, ja see 100 eurot aastas voogedastusele kulutada ei olegi enam nii enesestmõistetavalt hea diil.

Teine pool on muusikute tasud. Spotify maksab artistidele voogedastuste eest tasu, kuid summa on sageli väga väike. Keskmiselt teenib artist ühe voogedastuse pealt umbes 0,003–0,005 eurot. See tähendab, et 1000 voogedastuse eest saab artist ligikaudu 3–5 eurot. Spotify on ühtlasi kehtestanud reegli, et lugu peab koguma viimase 12 kuu jooksul vähemalt 1000 kuulamist, et artist üldse selle eest tasu saaks! See tähendab, et esimesed 1000 kuulamist ei too artistile mingit tulu – alles pärast selle läve ületamist hakkavad voogedastustasud kehtima. Veel tuleb arvestada, et loo eest teenitud raha jagatakse sageli mitme osalise vahel (plaadifirmad, autorid ja teised õiguste omajad) ning artisti enda osa võib olla veelgi väiksem. Näiteks selleks, et teenida 1000 eurot, peaks pala kuulatama mitusada tuhat korda. See teeb voogedastuse tasuvuse väiksematele ja sõltumatutele artistidele küsitavaks. Enim maksab artistidele Tidal (u 0,012 eurot kuulamise kohta), teisel kohal on Apple Music (0,007 eurot). Kõik need tasud on ikkagi jube väikesed.

Mõni ime siis, et artistid eelistavad müüa oma muusikat füüsilisel kandjal. Vinüülplaatide populaarsuse tõusu taga on suuresti just artistide huvi: artistid teenivad vinüülplaatide pealt (samuti CDde müügist) enim, märgatavalt rohkem kui voogedastuselt. Kui osta plaat otse artistilt või näiteks Bandcampi lehelt sel ajal, kui platvormil on kampaania, kus see loobub oma tulust ja kogu tulu läheb artistile, saab oma lemmikuid eriti efektiivselt toetada.

Omand

Kes oleks arvanud, et just kapitalism suunab meid ühisomandi poole, aga eks ole ju viimasel ajal kõik aina enam teenusmajanduslik. Auto asemel on Bolt, köögi asemel Wolt, plaadikogu asemel Spotify, DVD-kogu asemel Netflix jne. Sel on palju eeliseid, näiteks ruumi ja raha kokkuhoid (näiteks auto omamisega võrreldes). Aga ärge laske end eksitada. Omandil on võrreldamatud väärtused.

Ehkki voogedastusplatvormidel on miljoneid palasid, ei ole seal ometi kõike, näiteks paljusid Eesti artiste, aga ka suuri rahvusvahelisi tegijaid. Näiteks ei ole minu Apple Musicu kataloogis Freddie Mercury soolokarjääri esitusi. Spotifyst puudusid protesti tõttu mitu aastat Neil Young ja Joni Mitchell. Sageli ei ole aga asi artisti, vaid konkreetse loo puudumises. Näiteks võivad teatud palad, näiteks George Harrisoni „My Sweet Lord“, puududa mõne voogedastusplatvormi kataloogist litsentsiküsimuste tõttu. Veelgi enam – asi võib olla konkreetse versiooni puudumises! Näiteks Pink Floydi fännile võib olla raske taluda, et mõnes voogedastuskeskkonnas on saadaval ainult remaster-versioonid, mitte algsed 1970ndate omad. Samuti pole harvad juhud, kus live-versioonid või haruldased akustilised salvestised, näiteks Nirvana „MTV Unplugged“ sessioon, puuduvad platvormidel täielikult või on esindatud ainult osaliselt. Esineb ka olukordi, kus ühe riigi kataloog erineb teisest.

See probleem on võimendatud klassikalise muusika puhul, kus asi pole ainuüksi palas ja esitajas, vaid näiteks dirigendis ja solistides!

Aga ütleme, et sinu lemmikud on platvormil kenasti olemas ja just õiges versioonis. Ometi ei saa kindel olla, et see on nii ka homme. Netflixis muutuvad kättesaadavad filmid ja sarjad regulaarselt, muusikasalvestiste õigusi ostetakse ja müüakse, litsentsid võivad aeguda jne ning ühel hetkel pala enam saadaval ei ole. Isegi ostetud filmidega digikataloogis võib juhtuda, et see ühel päeval lihtsalt enam ei mängi. Või, kui juba rääkida mängimisest, sama kehtib ka arvutimängude puhul. Enam ei osteta mängu plaadil, vaid ainult digitaalsena. Õieti ei ostetagi enam mängu, vaid litsentsi. Populaarseim mängude müügi platvorm Steam muutis hiljaaegu oma ostunupu selgemalt väljendama, et tegelikult ei ostetagi mängu, vaid litsentsi seda mängu mängida ja see võidakse iga hetk tagasi võtta.

Kui selle mängu või filmi või muusika­albumi plaat on aga kodus riiulis, siis keegi seda ära ei võta. Kui võtab, võib kutsuda politsei, nii suured õigused on omada ja kasutada seda, mis on endale ostetud. Igal ajal, igas kohas. Ei pea omama kogu maailma muusikat, aga kas pole tore omada tagasivõtmatult seda, mis on endale tõeliselt tähtis.

Füüsiline vorm

Meil on kodus pidevalt kogu perega filmiõhtud. Sageli vaatame väiksema publiku tungival soovil multifilme. Kui arutame, millist vaadata, kipuvad lapsed DVD-kapi juurde ja tahavad midagi vaadata sealt. Ehkki ma ilmselgelt väärtustan füüsilist meediat, siis olgu öeldud, et DVD videoid ma hästi ei talu. Kui Blu-Ray plaatide kvaliteet ületab voogedastust, siis DVD jääb sellele alla ja riivab/riivib silma. Ma ei saanud tükk aega arugi, miks lapsed neid DVDsid eelistavad, arvasin, et ju sealne filmivalik on rohkem meeltmööda. Korraga selgus, et neile meeldib just see, et need on plaadid! Suur pilt peal, teed lahti, paned plaadi sisse – see tegevus on neile vahva. Tütar eelistab alati kingiks saada Nintendo mänge füüsilises karbis kaartidena, mitte lihtsalt digitaalselt oma kontole. Huvitav, sest nende elu on möödunud ikka vägagi voogedastuse maailmas. Siin peitubki üks füüsilise meedia eeliseid: seda saab katsuda, käes veeretada, lahti teha ja sisse piiluda. Sageli on kaasas lisainfot, voldik vähemalt laulusõnadega, vahel galerii, mõne eriväljalaske puhul kleeps, plakat või midagi muud, mis teeb fännile rõõmu. Kogemus laieneb ja inimene saab teadlikumaks.

Voogedastus teeb muusika kättesaadavuse peaaegu automaatseks: vajuta lihtsalt „shuffle“ ja algoritm teeb töö sinu eest. Kuid see passiivsus võib tähendada, et muusika jääb taustale ega loo nii tugevat emotsionaalset sidet. Plaadi kuulamine füüsiliselt nõuab aktiivset osalust: tuleb valida album, asetada see plaadimängijale ja pöörata tähelepanu igale loole. Selles tegevuses on rohkem teadlikkust, kohalolekut ja rõõmu. Kogetav on rohkem väärt, sest elamusse on ka ise panustatud.

Ma ei taha öelda, et voogedastus on halb ja lähme tagasi füüsilise meedia juurde. Videot tarbin enamasti voog­edastuses ja vähemalt poole ulatuses ka muusikat. Tahan öelda, et mõlemad peaksid koos eksisteerima, ja isegi kui voogedastus teenitult domineerib, ei tohi unustada neid absoluutseid ja unikaalseid väärtusi, mida pakub füüsiline meedia, mis on ilma tarbijate nõudluseta mitme formaadi puhul isegi välja­suremise ohus. Niisiis, toetage vahel oma kodukohalähedast plaadipoodi ja ennast mõne teile olulise plaadi päris endale soetamise rõõmuga.