Robert Jürjendali 60. sünnipäeval 10. jaanuaril oli ilm Tallinna lähistel nii tuisune, et enda kodunt väljuma sundimine nõudis parajalt tahtejõudu. Põhjust oli siiski piisavalt, sest Mustpeade majas esines päevakangelane ise koos Eesti Sinfonietta ja mõnede valitud solistidega.

Kui ma asjast õigesti aru sain, siis oli Jürjendali soov tuua saali Riisipere lähedal kodutalus suviti toimunud kontsertide „Aaviku aiad“ hõngu ning selleks puhuks oli kaasa kutsutud ja palade vahel jutulõnga edasi vedama pandud suvistes ettevõtmistes osalenud kunstnik-kirjanik Kerttu Soans. Ma ise pole Aaviku talus ja aedades käinud ega sealseid kontserte kuulnud, küll aga meenus mulle Mustpeade maja valges saalis istudes ja tagumistest ridadest lava poole piiludes, et kaks aastat tagasi käisin Robert Jürjendali autoriõhtul Estonia kontserdisaalis ning laval olid veelgi suuremad koosseisud. Tookordne sündmus polnud motiveeritud ümmarguse sünnipäeva tähistamisest: Robert Jürjendali, New Wind Jazz Orchestra ja Tallinna Kammerorkestri kaua küpsenud suur muusikaline koostööprojekt Wolf Kerscheki juhatusel sai lihtsalt selleks ajaks esitamisküpseks.

Kui ajas veel kaugemale tagasi mõelda, siis algas Robert Jürjendali muusikaline teekond rokkmuusikuna ansamblis 777, sealt edasi tuli enam kui 30 aastat tagasi tema algatusel kokku kutsutud ja eesti muusikas siiani ainulaadseks nähtuseks jäänud Weekend Guitar Trio, edasi riburada koostööprojekte muusikutega nii meilt kui ka mujalt. Jürjendali esimene sooloalbum „Rõõmu allikas“ ilmus õige hilja, alles 2013. aastal, sellele on järgnenud mitmed teised. Albumiväliselt, kontserdisaalides, on kitarrist Robert Jürjendal üha enam ruumi andnud helilooja Robert Jürjendalile.

Äsja Mustpeade maja valges saalis kõlanud autoriõhtu „Gamma“ avas Jürjendali helilooja ja interpreedi loomingus täiesti teistsuguse tahu kui mainitud kahe aasta tagune kontsert. Kui tookordne kuulaja meeltesse voolanud helitulv oli vali, intensiivne ja orkestraalne nüüdisdžäss, siis 60. sünnipäeva kontsert hoopis kammerlik ja valdavalt heakõlaline. Kohati isegi sedavõrd heakõlaline, et pala „Sookurgede tants“ ajal lipsas mu peast läbi ketserlik mõte, et selle looga võinuks vabalt osaleda „Eesti laulu“ konkursil. (Ei jõudnud kontrollida, aga vaevalt et Eurovisioni lauluvõistlus on Jürjendali eales huvitanud, seega pole ta arvatavasti kunagi sellel konkursil osalemist kaalunud.) Naljatamisi kommenteeris helilooja, et 60. eluaastani jõudnu silmis muutubki kogu elu nii ilusaks, nagu selles palas kuulda. Arvatavasti on selles omajagu tõtt: pärast noorpõlve rabelemist ja enese­tõestamist on hilisesse keskikka jõudnul oma koht päikese all välja võideldud ning sõjakas protestivaim taltunud.

Korraldusliku poole pealt oli peoperemees seekord õdusama õhkkonna loomiseks appi võtnud oma pereliikmed (märkasin Roberti abikaasat Signet plaadileti taga), saali suunduvale külalisele pakuti tasuta kommi ja kontserdi lõpus ei olnud sünnipäevalaps mitte see, kes lillesülemeid ja kingikorve vastu võttis, vaid kehastus hoopis ise lillepoisiks, ulatades loometeekaaslastele tänutäheks nelke – armas žest. Tõelise hubasuse kogemiseks tuleb nähtavasti siiski oodata suve ja seada sammud Aavikule, sest Mustpeade majas häiris mõnusat õhkkonda pooleli olev remont.

Mustpeade majas leviv ümberehitamise vaim näis olevat nakatanud ka Jürjendali, nimelt andsid varasemate teoste uusversioonidest kavalehel tunnistust topelt valmimisaastad mitme teose juures. Autor ise nimetas ka ümber­töötatud varasemaid teoseid sel kontserdil esmaesitusteks ning kommenteeris, et ka lammutamine võib olla loov, kui seda tehakse eesmärgiga rajada midagi uut.

Kahe aasta taguselt autorikontserdilt bigbändiga leidis taaskasutamist „Trummel“. See oli sel korral kõige dissonantsirohkem teos, kogu kavas õigupoolest ainus rahutult rabelev ning Jürjendali ja Soansi sõnul tänapäeva kiire elu hammasrataste pöörlemist kõlapildina kujutav pala.

Ainus värskelt 2025. aastal valminud teos, mis sai tõelise esiettekande, oli „Ristikuõis“ vibrafonile. Nagu mitmed teised, kaldus seegi pala lihtsuse, armsuse ja loodusläheduse poole. Kavas olnud teoste pealkirjad osutasidki enamasti loodusele. Värvidest, varjudest ja valgusest inspiratsiooni saamist ja „looduse pealt mahakirjutamist“ rõhutas Jürjendal kontserdi jooksul korduvalt. Seetõttu oli kogu kontserti võimalik tajuda ka mingi kujutletava loodusfilmi heliribana.

Huvitav oli otse autori suust kuulda, et instrumentaalpalas „Raba“ oli mingil moel kohal ka üks tema lemmiktaimi sookail. Otsesõnu ta seda ei maininud, aga niisugused seosed võivad viidata ka sünesteesiale: osa inimesi võib muusikat kuulates näha värve või vastupidi, eri meeltega tajutud aistingud võivad vallandada (tavapäraselt) mingi teise meelega tajutavaid impulsse.

Lõpulooks oli jäetud magusavõitu koega „Õhtused niidud“ – samavõrd eleegiline lugu kui eespool kõlanud „Sookurgede tants“. Küllap on asi maitse-eelistustes, kuid minu hinnangul kahjustas teoste selline järjestus ulatuslikuma teose „Gamma“ mõju, sest eelnenu valati justkui suhkruglasuuriga üle. Ehk oleks olnud kavalam jätta „Õhtused niidud“ lisalooks? Nii oleks „Gamma“ järele jäänud hingamisruumi ja teos oleks saanud jätta kuulaja mällu monumentaalsema, võimsama pitseri, mida see teos kahtlemata väärib.

„Gamma“ on Robert Jürjendalile väga oluline märksõna, mis ei tähista ainult värvi- või tämbripaletti, vaid võib kujund­likult hõlmata ka muid ressursikogumeid ning olla isegi inimese mõõt, tema suutlikkuse ulatust märkiv sõna. Juubelikontserdile pealkirja andnud teos tõi kujutluspildina silme ette vikerkaarevärvide ilu ja valguse sillerdavad peegeldused veepinnal või jääkristallidel. „Gamma“ ühe võimaliku tähendusena võiks selle teose puhul arvestada ka ülemhelide spektrit, sest helitöö esitas Eesti Sinfonietta kõigi oma pillidega koos autor Robert Jürjendaliga kitarril ja elektroonikal.

Absoluutse ulatuse mõttes ei haaranud ei see teos ega ka terve kontsert siiski kaugeltki kogu mõeldavat ressursside kogumit ei muusikas üleüldse ega ka Robert Jürjendali loomingus – on ju suur osa tema läbitud loometeest hõlmanud märksa rahutumaid rütme ja dissonantsemaid helimaailmu, sealhulgas progerokki ja eelmainitud kahe aasta taguse autorikontserdi orkestrite kõlajõudu. Robert Jürjendali kogu loomingut valguse lainepikkuste täisgammana kujutledes mahutas 10. jaanuari kontsert Mustpeade majas vaid väikese osa sellest spektrist, paar värvikihti vikerkaarest.