„Kallis paps, palju õnne! See on olnud naljakas aasta. Sa said praegu 75, aga 25 aastat sind juba ei ole. Ja ometigi oled sa võinud tähistada vähemalt ühe suure teose esiettekannet, milleks on ballett „Sisalik“. Ma arvan, et sa rõõmustad, sest see oli sulle üks suur asi.“ Selliste sõnadega pöördus pianist Kadri-Ann Sumera lavalt oma isa Lepo Sumera poole.

Helilooja 75. sünniaastapäeval kogunes Estonia kontserdisaali inimesi, kellest ilmselt paljusid oleks Sumera kutsunud ka oma 75. sünnipäevale. Kui oleks õnnestunud seda pidada. Sünnipäevalaulu asemel kõlasid sedapuhku helilooja kammerteosed alates tuntuimast klaveriloost „Pala aastast 1981“ ja lõpetades kontserdile pealkirja andnud looga „Kuratlikult hirmus kaanon“ ehk „Mäng kümnele“ (1995). Esimest korda sai kontsertettekandes kuulda muusikat Rein Raamatu joonisfilmile „Kerjus“ (1985) ja Mikk Mikiveri mängufilmile „Doktor Stockmann“ (1988). Sekka pseudo-vanamuusikat 1981. aasta Vanemuise pantomiimiõhtu tarvis, ja vähe sellest, ka 1977. aastal noorte puhkpillimängijate konkursi jaoks kirjutatud kohustuslikku pala „Sarvelugu“. Kokku tuli kava, millel oli ilmselt sama palju nägusid kui Lepo Sumeral endal.

See on muidugi pelgalt oletus, sest heliloojat ennast ei ole ma kunagi kohanud. Sumera isik on mulle tuttav vaid portreesaatest „Südameasjad“¹ (1999). See paigutub teleajaloos ühte põnevasse ajajärku, millesarnast hiljem nähtud ei ole. Ühes saates mängib graafik Marje Üksine oma Õismäe korteris plokkflööti² või nagu „Südameasjades“ – 49aastane Lepo Sumera läheb koos võttegrupiga südame ultraheliuuringule. Ja loominguküsimused võetakse samuti üksipulgi läbi.

„Süda tõmbub enneaegu kokku,“ ütleb arst Sumerale. Ja heliloojal on ehhokardiograafi pilti nähes hetkega olemas uue teose idee. Sellistest hetkelistest välgatustest sündisid paljud Sumera teosed ja välgatuse jõudu on kontserdisaalis tunda praeguseni. Omaette küsimus on see, kas 2025. aastal on võimalik näha ka nende välgatuste taha ja kas see on tingimata vajalik. Kohati leidsin, et on. Ja et ma sellest soovist hoolimata sinna niisama ei pääse. Eeskätt avaldus see kimbatus Sumera 1990. aastate intensiivsete kammerteoste puhul nagu „Scenario“. Kõik selles teoses on pakiline, midagi on öelda ja see midagi tuleb ära öelda kohe. Muusika seletab ja seletab midagi, aga kuulajana tunnen end lõpuks nagu operatiivtöötaja hädaabiliinil, kes tahaks vahele küsida ainult ühte asja: kas te võiksite palun öelda, mis juhtus? Muusika laob välja ridamisi vastuseid, aga ma ei saa aru, mis on küsimus.

Siin ongi konks. „Alati püsimatu, alati otsiv, alati midagi uut leidev. Ja alati ka interpreete kuulav.“ Nii iseloomustas oma isa Kadri-Ann Sumera. Kui helilooja kirjutas headele improvisaatoritele, siis ta nende oskusi ka kasutas. „Järgmise interpreedina võib olla päris keeruline aru saada, mida sa siis teinekord tahtsid,“ nentis Kadri-Ann lavalt isa poole pöördudes.³ Midagi kestab edasi, aga mingisugused antused lähevad ajas kaduma. Seda isegi siis, kui esitajad ja instrumendid on samad.

1981. aastal Vanemuise teatri pantomiimiõhtuks kirjutatud muusikat esitas kontserdil ansambel Hortus Musicus, kellele kuulub ka teose esiettekande au. Uuest hooajast „iseseisva ansamblina jätkav“⁴ kooslus mõjus laval tavatult vaoshoituna. Üleni mustas, ilma iga­suguse bravuurita. Pantomiimi küll sel korral ei olnud, aga seda kompenseeris nii heliliselt kui pildiliselt kõnekas pillipark, kust ei puudunud ka kolm krummhorni ja ritvpikk tenorpommer. Tõnis Kuurme toetas pilliotsa kõrval asuvale toolile, nii et ühtäkki seisis ansambli keskel pillist ja mängijast koosnev täisnurkne kolmnurk. Pantomiim oleks tõesti olnud üleliigne. Seda enam et laval oli ka okariin, mille Lepo Sumera oli kaasa toonud Mehhiko reisilt. Veel üks välgatus, mis nagu valatult sobib helilooja ellu.

Kui Lepo Sumera oli äsja valmis saanud ühe filmimuusika, mille honorar klappis täpselt rubla pealt Mehhiko reisiga, siis sõitiski ta turismituusikuga Mehhikosse. Püramiidi jalamil nägi ta indiaani päritolu Mehhiko poissi, kes mängis üht kummalist okariini – mehhiko vihmajumala-kujulist saviflööti. Heliloojale ei avaldanud niivõrd muljet meloodia, vaid pilli tämber. „See on nagu nutva naise hääl või igatseva lapse hüüd. Midagi niisugust on selles helis, mis tungib kohe alateadvusesse ja südamesse. Ja jääb kohe hinge kinni, ükskõik, mis nooti sa mängid,“ meenutas Sumera „Südameasjade“ saates. Et helilooja oli tegudeinimene, ei jätnud ta mälestust okariinist püramiidi jalamile, vaid ostis pilli poisi käest ära ja kasutas nii teoses „Südameasjad“ kui ka „Pantomiim“. Mehhikost kaasa toodud okariin nuuksus ja hüüdis ka kontserdil „Sumera 75“.

Oli veel kaks „häält“, mille võtan endaga tollest õhtust kaasa. Esmalt avateos „Klaveri hääl“, kus kümme muusikut koondusid üheks poogendatud klaveri ansambliks ja asusid toimetama klaveri sees. Just nii, jõhvidega klaveri keeli mängides-tõmmates, võlusid nad pillist välja hääle, mida tahaksin tõsimeeli nimetada klaveri tõeliseks hääleks. See pehme, mahe ja sügav, kohati peaaegu keelpilliorkestrit meenutav kõla tuletas meelde, et klaver on ju hingelt keelpill, ehkki teda mängitakse kui löökpilli, klahvide kaudu haamrikestega vastu keeli lüües. Ja üle ega ümber ei saa ka Triin Ruubelist. See ei ole isegi niivõrd tema viiuli hääl, mis erinevalt lapsehäälsest okariinist meenutab mulle vanema inimese tämbrit, vaid see, kuidas ta mängib. Iga heli ütleb midagi, kõneleb. See, mida öeldakse, võib meeldida või mitte, aga üle ega ümber ei saa sellest, et ta räägib. Kui Theodor Singi puhul imetlen seda, et tema tšello tõepoolest laulab, siis Triin Ruubeli viiul kõneleb.

Ja kõneles ka „Pala aastast 1981“, mille tegi eriliseks Kadri-Ann Sumera, kelle hool hõljus kogu õhtu kohal. Tema oli välja valinud esitatavad teosed ja kokku kutsunud muusikud. Tunne oli, et tema kanda on kogu isa pärand – ja see ei ole ühekordne, vaid kestev tegevus. Ma ei tea, kes on „Pala aastat 1981“ seaduslik pärija, aga kontserdil tundsin, et lugu kuulub Kadri-Ann Sumerale. Seega kõik, mis ta sellega teeb, on õige. Isegi kui ta teeks „vea“, oleks see õige viga, sest see oleks tema viga. Ka õhtu viimases loos, kuratlikult hirmsas kaanonis „Mäng kümnele“ oli tõeline elamus just Kadri-Ann Sumera ilmumine. Kümnesest pundist on laval algul vaid üheksa mängijat, kes käivitavad pillirühmade kaupa tehniliselt nõudliku ja järelejätmatu kaanoni. Millegipärast meenus ragtime ja Steve Reich, aga ruttu saabus ka tõdemus, et Sumera on sellega võrreldes ikka kangem kraam, kust ei puudu ka väikene vimka. Keset lugu sööstis lavale Kadri-Ann Sumera, kes maandus klaveri taha ja vajutas alla ühe akordi, mis tal parasjagu sõrmede alla jäi. Täpne, mõjuv ja teatraalne. Usun, et kui Lepo Sumera veel elaks, siis ta noodistaks selle ära ja kõik järgnevad interpreedid peaksid püüdma tabada just Kadri-Ann Sumera mängitud noote.

Ehk oli Lepo Sumera sünniaastapäeva auks peetud kontsert katse meelde tuletada või tabada, kes Lepo Sumera siis oli. Mis noote ta elus mängis, teadlikult või juhuslikult. Kuna peaaegu kõik välja valitud teosed olid eri koosseisule, toimus laval iga loo vahel suuremat sorti ümberkorraldus. Lõpuks jäi mulje, et iga teose eel seatakse valmis üks mängulaud umbes nii, nagu maletajad mängivad läbi kuulsaid malepartiisid. Mitte algusest peale, aga teatud hetkest kuni lõpuni. Nii ka kontserdil: jälle võeti laval sisse uued positsioonid ja algas mäng, mille reegleid me ei tunne. Miks vanker võib seekord käia diagonaalis, miks ratsu sõidab täiesti oma sõitu? Muusikud mängivad käikhaaval ette järjekordse partii suurmeister Sumera elust ja mulle jääb kuulajana üle vaid seda jälgida. Enne kui ma süsteemile pihta saan, on šahh-matt. Lepo Sumera alustab ja võidab. Ta jääb alati sellesse sajandi alguse tuulehoogu, nagu kujutab teda kontserdi plakatifoto, hetkeks silmad sulgenuna. Ja ma ei saa kunagi teada, mis oli tema küsimus.