Kontserdiõhtu „Vaikusele. Mõtisklusi taoismist“ keskne teema oli vaikus ja tühjus kui puhas piiritu potentsiaal, millest kõik sünnib. Närvilise ja kaootilisena näivas maailmas on vaikus muutunud hinnaliseks loodusvaraks. Märt-Matis Lille uus teos „Prelüüdid vaikusele“ ning vestlusring taoismist võimaldasid kogeda sügavat kohalolu helides, vaikuses, sõnades ja sõnade­taguses ruumis. Arvo Pärdi keskus oma muusikale, palvele ja vaikusele keskendunud atmosfääriga võimaldas sellele sündmusele ideaalse avaldumisruumi.

Taoismi põhitõdemused on kätte­saadavad, kui võtta aega iseendasse sukeldumiseks, meele vaigistamiseks ja vaikuse kuulamiseks. „Lakkamatu tekkimine on muutus. Liigendus on yin–yang, nende vaheldumine on kulg,“ alustas sinoloog Margus Ott teosetsükli keskel mõtisklust „Muutuste raamatust“ („I Ching“), millest pärinev 64 heksagrammi süsteem on Lille teose „Prelüüdid vaikusele“ aluseks. Ka meie loodusega kooskõlas elanud esivanemate elust leiab taoistlikku elutunnetust, mis elab edasi pärandkultuuris: tegutsemine harmoonilises kooskõlas loodusega tähendab taoistile sundimatut ja seega oma tõelisele loomusele vastavat tegevust.

Teinekord on vaja käia mingil ajal kaugemaid radu, et jõuda tuumtasandil oma rahva pärandi mõistmiseni. Märt-Matis Lill õppis aastatel 1997–2004 Helsingi ülikoolis sinoloogiat, japanoloogiat ja filosoofiat. Sügavusmõõde ja tundeintensiivsus Lille loomingus kõnetas mind jõuliselt juba tema teostes „Mu nuttev hääl on sügistuul“ (2005) ja „When the Buffalo Went Away“ (2007). Kahes viimases muusikalises lavateoses, „Suidsu­sannasümfoonias“ (2019) ja mütopoeetilises oratooriumis „Emajõe sünd“ (2024), oli helilooja võtnud seljatada grandioosse ülesande: suumida sisse meie rahva pärandi rakutasandile ning ühtaegu hõlmata aega ja ruumi kuni väga arhailiste mütopoeetiliste pärimusteni, „Emajõe sünnis“ kosmilise mõõtmeni välja. Mikro- ja makrokosmose ühenduse on Lill teosesse „Prelüüdid vaikusele“ hõlmanud ülimalt kontsentreeritud vormis. Nimetatud ulatuslikele lavateostele vastukaaluks asub „Prelüüdid vaikusele“ justkui skaala teises otsas ning kätkeb eksperimenti, kui nappide vahenditega on üldse võimalik tsüklilist teost kirjutada.

Esiettekandele tulnud teos tugineb Märt-Matis Lille 2012. aastal komponeeritud teosele „Imaginary Soundscapes. 24 prelüüdi vaikusele“, mis omakorda lähtub hilise John Cage’i loomingu kesksetest kategooriatest nagu juhus ja ettemääratus, vabadus ja piiratus, väljavenitatud aeg ja kokkusurutud aeg, esmane kuulmiskogemus ja selle mälestus, ruumi ühte punkti suunatud helid ning läbi ruumi liikuvad ja laiali paisatud helid. 2012. aastal kirjutatud teose oluline koostisosa on vaikus (fikseerituna partituuris kindla pikkusega iga osa lõpul), mis võimaldab nii muusikutel kui ka publikul kuulatada seda, mis jääb teisele poole helisid.

Teose „Prelüüdid vaikusele“ aluseks on „I Ching’i“ 64 heksagrammi, kuuest joonest koosnevat sümbolit, kusjuures iga heksagramm kujutab endast mõnda potentsiaalset tuleviku olukorda. Lill: „Konkreetne heksagramm, mis pidi tulevikku näitama, tuletati loosi abil, millele kõige lähemal lääne kultuuris oleks vahest täringu viskamine.“ Helilooja lõi heksagrammi süsteemist inspireerituna oma süsteemi, kus tuletas täringutest erinevad muusikalised parameetrid. Kontserdi lõpul kõlanud vestlusringis tunnistas helilooja, et pani ennast selle protsessi käigus ebamugavasse olukorda, sest see viis ta sellistele muusikalistele radadele ja otsustusprotsessidesse, kuhu ta iseenda seniseid kompositsioonimeetodeid kasutades ei oleks jõudnud. „Heli ja keele“ kontserdi jaoks tegi Lill samalaadse meetodiga uued osad, kus on kasutanud neidsamu lähtekohti. Seekord on ansambli koosseis väiksem ja prelüüde on kunagise 24 asemel 16.

Sellist kompositsioonimeetodit, kus helilooja ei alistu mitte oma ideedele, vaid n-ö objektiivsele antusele, tunneme Pärdi tintinnabuli-stiilist. Ühendav joon on ka muusikalise materjali nappus, karge kõlapilt ja muusikalise koe kontsentreeritus. Paradoksaalsel kombel on kunstis võimalik eksistentsi süvakihtidega selgem ühendus saada askeetliku lähenemise kaudu, kasutatavat materjali miinimumini taandades. See meenutab, et ka elu olemus avaneb lihtsama ja selgemana, kui taandada üleliigne, loobuda meele virvarrist, millest peamise osa moodustavad ellujäämisele keskendunud inimese ego hirmud, klammerdumine, soovid ja programmeeringud.

Nii nagu varasemas teoses, on ka „Prelüüdidesse“ sisse kirjutatud iga teost lõpetav täieliku vaikuse lõik (olenevalt osast on selle pikkus kuni ligi paarkümmend sekundit). See võimaldab sukelduda äsja kõlanud miniatuuri kuuldava osa järel n-ö teisele poole õhukest loori, mis ühendab nähtava ja kuuldava nähtamatu ja kuuldamatu maailmaga. Ühtlasi saab panna tähelepanu valmis selleks, milline miniatuurne helilõuend ilmub kõigi võimaluste väljast kuuldavale järgmisena.

Teose avapala tuumelement on mikrotonaalne liikumine nootide b ja h ümber. Justkui kosmilisest ürgsupist ilmutavad end madalas registris kõigepealt kaks bassklarnetit vaevukuuldava tšello toel. Bassflöödi whistle tone’i ning tamtammi müstilise ruumiavardava kõla lisandumisel tekib kujutluspilt plasmaliste väljadega eksperimenteerivast demiurgist. Klaveri esimene B – võrdtempereeritud süsteemi konkreetne helikõrgus – kõlab kui esimene samm tahkel pinnal. Järgneva mikrotonaalselt värvitud vibreeriva kulgemise käigus tundub aga plasmaline väli siiski loomulikuma keskkonnana.

Mikrointervallika subtiilne kasutamine faktuuris ja Lille sügavalt poeetiline helidega maalimise anne lasid selles tsüklis vaikusest – täidetud tühjusest – esile tulla nii imeõrnu akvarelle kui ka leegitsevate värvidega õlimaale, nii haikusid meenutava kontsentreeritud struktuuriga ütlemisi kui ka põgusaid tuuleiile. See kõik meenutas looduse stiihilisi avaldumisvorme – puhtaid, värskeid, loomulikke energiaid. „Heli ja keele“ ansambel esitas „Prelüüde vaikusele“ tõeliselt nauditavalt – taoistlikult loomuliku kulgemisega.

Eemaldudes argiühiskonna lärmist ja sukeldudes vaikusse ilmneb, et märksa loomulikum on olla tühjas olekus, samastumata sellega, mida kogeme meeles. See tühjus pole aga tühi meie igapäevakeele tähenduses, vaid on täidetud lõputu potentsiaaliga. See eksisteerib väljaspool aega, ent ometi on seda võimalik kogeda puhta teadvuse seisundis ning see on tegelikult täpselt sama reaalne nagu füüsilises reaalsuses kogetav elu. Sügavusmõõtmega kunst võimaldab külastada puhta teadvuse ilma, milles on lõputu külluslikkus, piiritu rõõm, sügav rahulolu ja igavikulised helid.