Kontsert „Jubilate. Martti Raide 60“ 4. I EMTA suures saalis. Martti Raide (klaver), tema endised ja praegused õpilased ja üliõpilased Tiit Tomp, Auli Teppo, Valter Soosalu, Rasmus Andreas Raide, Hyerin Youk (klaver), kaastegevad Mati Turi (tenor), Marta Ojasoo (sopran). Kavas: Ferenc Liszti, Fryderyk Chopini, Jean Sibeliuse, Erich Wolfgang Korngoldi, Mart Saare, Ester Mägi ja Margo Kõlari muusika.

Juubelikontsert kui selline on üks takti­tunnet nõudev ja mõneti tülikas omaette žanr, kas pole? Oht on juubilari esile tõstmisega hea maitse piire riivata, teisal on pelgus, et äkki jääb isiku „suurus“ piisaval määral toonitamata. Mida küll teha? Hea vastuse pakkus kontsert „Jubilate. Martti Raide 60“, mis seisis koos mitmekesistest väikevormidest ja eripalgelistest esinejatest, ent joonis maitsekalt alla ka tähtsama – hinnatud interpreedi ja õppejõu tegevuse telje ning talle olulised väärtused.

Martti Raide nimi pole paljudele muusikasõpradele ega tegevmuusikutele kaugeltki võõras. Teadagi on ta kogu Eestis üks nõutavamaid Lied’i-pianiste ning on ka teeninud mitmetel konkurssidel parima kontsertmeistri tunnustuse. Ent preemiatest palju kõnekam on viljakas koostöö väljapaistvate vokalistidega: tihe ja aastatepikkune ühistegevus seob teda tenor Mati Turiga, lavapartnerid on olnud ka lauljad Helen Lokuta, Helen Lepalaan, Arete Kerge, Kädy Plaas ja Jaakko Kortekangas, uhke nimede paraadiga võiks muidugi pool siinse sissevaate mahust täis laduda. Teise poole saaks siis täita arvukate õpilaste eduka tegevusega (kammer)muusikutena ja ka järgmiste põlvede õpetajatena ning hoogsa ülevaate lõpetada viimatise suure autasu, kultuurkapitali pedagoogi tunnustuspreemiaga.

Aga et ümara tähtpäeva pidulik hõng on juba õhus, ei saa jätta mainimata veel üht olulist fakti. Kui sirvida Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) veebisaidil heliloojate teoste nimestikke, jääb silma, et Martti Raide osalusel on esiettekandes kõlanud ligemale poolsada eesti helilooja uudisteost. Aukartust äratavas autorite reas on Ester Mägi, Lepo Sumera, Raimo Kangro, Tõnu Kõrvits, Mirjam Tally, Mari Amor, Mart Siimer, Galina Grigorjeva, Toivo Tulev, Märt-Matis Lill ja teisigi. Kodumaise vokaalmuusika valitud koore­kihist ilmus 2002. aastal koostöös bariton Villu Valdmaaga plaat. 2017. aastal valmis koos Mati Turiga viimatine heliketas „Ussisõnad“ Mart Saare soolo­lauludega. Põhjalikum paraad­portree jäägu siiski edasiseks, nüüd vaadelgem toimunud sisukat kontserti.

Küllusliku õhtu avas juubilari enda esituses Ferenc Liszti „Obermanni org“ tsüklist „Rännuaastad – esimene aasta: Šveits“, mis kõlas filosoofilise tasakaalu ja eluterve tõsiduse meistri­tükina. Martti Raide kaalukas tõlgenduses valitses mingi suurejooneline tõsidus, iga puude näis täidetud eesmärgipärasusega, vormides kujukalt „jutustaja“ mõtisklusi. Rahuga ankurdatud passaažid olid meeldivas tasakaalus ärevate hetkede erksusega ning peegeldasid noodiridade narratiivis peituvat sisemist heitlust. Esituse filosoofiline tasakaal joonistus välja ka kõla sügav-lüürilises helluses ja mõtisklevalt välja kuulatud akordikas, mis paiguti eemaldus julgelt tonaalse harmoonia kodustest mustritest. See ei olnud pelgalt Liszti virtuoosse hiilguse väljapanek, vaid tuumakas lühiessee inimlikust üksildusest ja vaimse mõistmise otsinguist. Lohutava ja rahustava ilmega lõputaktid kinnitasid, et pingutavad otsingud võivadki viia äratundmise ning leidmiseni.

Eduard Tubina „Kolm eesti rahvatantsu“ mängis julge hoo ja erksa kuulamisega pianist Auli Teppo, kelle pianismis tuli esile nii paras annus rühikat täiskõlalisust kui ka täpset artikulatsiooni ja sõrmejooksu peenust. Tubina rahvamuusika kohtlemise meetod on ka tänapäevasele kõike kuulnud kõrvale värske ja harmooniliselt erutav, mistap teenis kuulajate tormilise heakskiidu.

Rasmus Andreas Raide esituses kõlas Fryderyk Chopini skertso nr 3 op. 39 kaaluka kujuga teosena, mis vastuoksa oma näiliselt kergejalgsele pealkirjale paistis kehastavat midagi märksa tõsisemat. Kuulda oli sügavakõlalise dramatismi ja kiirelt pageva rõõmu katkematut omavahelist mängu, mille Raide juunior esitas toeka usutavusega, ühendades täidlase sügavuse akordide kõlas ja vilka mängulise hoo pidevalt korduvate pärlendavate kaskaadide voolus. Lai dünaamiline joon ja maitsekas tempoline hingamisruum andsid ettekandele kauni ammendavuse: tõsine, kuid mõõdukalt mänguline tervik peegeldas veenvalt Chopini enda mõningast ambivalentsust suurejoonelisuse ja peenekoelise intiimsuse vahel.

Ferenc Liszti transtsendentse etüüdi „Õhtused harmooniad“ tõi kuuldavale esinenud pianistidest noorim Tiit Tomp, kes on välja kasvanud Martti Raide klaveriklassist. Praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemias õppiv noor pianist äratas muusikahuviliste tähelepanu äsja möödunud detsembris X Eesti pianistide konkursil. Intensiivsed kolm vooru ning tihe kava Bachi, Beethoveni, Chopini, Oja, Szymanowski ja Reinvere teostega viisid ta finaali, kus avanes võimalus esitada Sergei Prokofjevi esimene klaverikontsert koos ERSO ja Arvo Volmeriga, tulemuseks III preemia ja EMTA eripreemia.

Ferenc Liszti transtsendentne etüüd nr 11 „Õhtused harmooniad“ on romantilise klaveriliteratuuri märgiline meistriteos, milles on ühendatud lummav lüürilisus ja Lisztile omased virtuoossed kapriisid. Pianist Tiit Tomp tõi teose poeesia esile osavas ettekandes, mis oli veenvalt enesekindel ja kujundlik. Tema külluslik toon ja fraasikäsitlus lõid rikkaliku atmosfääri, milles olid heas tasakaalus delikaatsus ja jõulised värvid. Hoolimata teose tehnilistest keerdkäikudest säilitas Tomp esituse sundimatuse, lastes muusikal kujuneda sümpaatse vabadusega. Ootan suure põnevusega noore pianisti järgmisi muusikalisi samme.

Puhtale klaverimuusikale tuli peagi seltsiks kammerlaul, mis ehk oligi tunnetuslikult kogu õhtu küllusliku kava raskuskese. Sopran Marta Ojasoo ja pianist Hyerin Youki sisendusjõulises ettekandes kõlas Ester Mägi mitmekesise ja viimistletud laululoomingu üks eredam näide, 2001. aastal Valli Naelapea tundeküllasele tekstile kirjutatud „Ööhõlmad“. Otsustavaks saab siin laulja osavus siduda kromaatiliselt rikas ja ulatuslike hüpetega vokaalpartii väljenduslikult terviklikuks mõttekaareks, kusjuures klaveripartii kargelt laadiline taust ei anna vokaalpartiile just palju tuge. Kahe täiesti erineva „pilli“ muusikalises joonises on isegi mingi pinev vastuolu, mis väljendab teksti igatsevalt õhkavat hõngu vägagi kujund­likult. Ojasoo tundlik esitus mõjus läbimõeldult ja kõlarikkalt, sümpaatiat äratas laulja julgus lasta tekstil end juhtida ning vajaduse korral ka väljuda ühtlasest täiskehalisest toonist, et õhema vokaaliga värvida luuleridade intiimsemaid hetki.

Mõnelegi kuulajale võis sel õhtul üllatavalt mõjuda ainulaadne instrument harpejji. See küllalt modern ja ainulaadne muusikainstrument ühendab põnevalt kitarri ja klaveri mänguomadused. Harpejji keeli ei tõmmata, vaid puudutatakse, ning see lisab kõlale näiteks kandle ja kitarriga võrreldes omajagu soojust ja sametit. Sel põneval pillil musitseeris multitalent Valter Soosalu, keda vist pole vale nimetada ka selle pilli maaletoojaks. Soosalu teatakse koorijuhina, vokaalsolistina, rokkmuusikuna ja ehk mõnes muuski rollis, igal juhul on just tema mäng teinud harpejji Eestis vähemalt mingigi osa muusikarahva seas tuntuks. Margo Kõlari lühike ja hella koega teos „Martale“ (2003) alustas küll oma elu klaveripalana, aga kõlas harpejji sõrmlauale sätituna väga loomulikult.

Väljendusnõtkuse ja kandva kammer­laulu pedaali vajutas oma toeka lühikavaga põhja tenor Mati Turi, klaveril Martti Raide ise. Neli laulu Mart Saare oivalisest laululoomingust ladusid seekord redeli õhtu kulminatsiooniks, milleks kujunes Erich Wolfgang Korngoldi (1897–1957) tsükkel „Kolm laulu“ op. 22. Tsükli kolm helipoeemi tõusevad kosmiliste kõrgusteni nii väljendusrikkuses kui ka vokaalpartii ulatuses, mis nõuab lauljalt liialdamata öeldes lausa erivõimeid. Ja Mati Turil on need erivõimed tõesti olemas, kohati ka tagavaraga. Siin peab ausalt tunnistama sõnalise väljenduse paratamatut piiratust: ükski kirjeldus ei näi ammendav, ainus variant ongi olla mõne järgmise ettekande tunnistajaks. Mis muud kui uksest välja ja kontserdile!