Mind tervitab muretus. Maast laeni valged kardinad hõljuvad kerges ventilaatorituules. Ilmselt pidi lääne hingus 1980. aasta suvel tunduma täpselt samasugune. Hingus, mis korraks virvendas. „Suvi tundus paljudele mõneti kui viiv vabadust, ent raudne eesriie sulgus veel mitmeks aastaks,“ nenditakse näituse kaastekstis. See viiv on siin.

1980. aasta Moskva olümpiamängude ehk XXII suveolümpia purjeregatt on omamoodi müütiline üritus. Kes olid mängude toimumise ajal noored, hakkavad tasahilju pensionile minema. Tegu on huvitava ajajärguga, perioodiga, mis asub täpselt müstilise poolesaja aasta piiril – on nagu ajalugu, aga nagu ei ole ka. Usun, et vähestel on meeles täpselt, mitu hoonet oli plaanis olümpia tarvis Tallinna ehitada või et kõige muu kõrval plaaniti Kadriorgu rajada ka neljarealine maantee. Pigem ongi meeles tunne, see tabamatu kohtumise hetk millegi niivõrd tavapärasest erinevaga, mis neid mälestusi vürtsitab. Midagi tõeliselt suurt oli juhtumas. Ja see müütilise ja igapäevase ristumine on näitusel kenasti tabatud.

Moskvale liiga ambitsioonikas

Muuseumisaali nn esikust algav teekond liigub üldjoontes kahe tasandi vahel: on linna tasand ja on olümpiahoonete tasand. Tallinnal läks regatilinnaks saamine lihtsalt, kuna ettevalmistus oli põhjalik: eeltööd hakati tegema juba aastal 1971, kusjuures valik Eesti pealinna kasuks langetati alles kolme aasta pärast. Siiski on ka ettevalmistust arvesse võttes paras ime, et valituks osutus just Tallinn, sest võistelda tuli Klaipėda ja Pitsunda kõrval ka Leningradi, Riia, Sevastopoli, Sotši ja Odessaga. Sellele kõigele mõeldes kerkib ka küsimus meie motivatsiooni kohta: kui väga tahtsime ikkagi korraldada olümpiat ja mil määral lihtsalt Tallinna korda teha? Eks natuke mõlemat.

Näitusesaali esikus laiutav kesklinna makett toob naeratuse viieaastase minu näole ning põrnitsen seda detailset minilinna pikalt. Siin on kõik nii, nagu oli helgeimates plaanides: Viru hotelli ja linnahalli vahel on tohutu bulvar, proto-Reidi tee vonkleb neljarealisena läbi bastionide ala otse Koplisse ning Rävala puiestee pikendamiseks on maha lõhutud pool Tatari tänavast. Õnneks olid plaanid isegi Moskvale liiga suur tükk ning säärasest mastaapsusest loobuti. Keskenduda tuli eeskätt olümpiale ning sportlaste ja väliskülaliste võlumisele potjomkinlusega. Vahel on ikkagi tore, kui asjad jäävad pooleli.

Külastaja kui insener

Et aga täpsemalt asjast aimu saada, siis siin on tänaõhtused andmed: Tallinna oli planeeritud 84 uut objekti, kümme restaureerimistööd, millest olulisim oli nt Paksu Margareeta taastamine, ning 30 väiksemat remonttööd. Vanalinnas tehti korda ligi 400 maja fassaad. Valminud objektidest loomulikult kuulsamad on Olümpia hotell, linnahall ja teletorn. Aga kas teadsite, et olümpiaprojekti egiidi all ehitati ka Mustamäe haigla ja Liivalaia tänavale endine Tallinna kohtumaja? Seejuures ütlen küll täpsustuseks, et isegi kui nimetatud hooned rajati 1980. aasta olümpia tarvis, ei tähenda see, et need selleks ajaks ka valmis said. Seesama kohtumaja valmis näiteks alles 1987. aastal.

Kui olen esikust näituse pearuumi jõudnud, tervitab mind spordi auks püstitatud katedraal. Siin on tajutav pühalik meeleolu: hele kangas õõtsub õrnalt kõrgusesse ning vahekäigu lõpus lehvival linal liiguvad kaadrid olümpiatule toomisest läbi Tallinna. Loomulik valgus voolab kõrgelt ülevalt. Taustalt on puudu vaid Vangelise muusikateos „Chariots of Fire“. Aga tegelikult ei olegi ta puudu. Tegelikult ketrab ta näitusel liikudes pidevalt kuklas. Lisaks annab tunne aimu ka sellegi muusikapala fantastilisest tabavusest.

Näituseruum jaguneb seega kaheks pingireaks kummalgi pool basilikaalset vahekäiku ning on omakorda jaotatud kindlale objektile või temaatikale keskenduvateks vahepeatusteks. Nende keskel oleks justkui projekteerija laud, mida raamistavad rippuvad kangad konkreetse teabega: „Regatile mööda Pirita teed“, „Kopa alla?“, „Uued majad linlastele“. Külastaja asetamine inseneri või arhitekti laua taha on lihtne võte, aga totaalselt mõjus. Et 1980. aasta eel valitsenud ootusärevusest aimu saada, tulebki süveneda. Tuleb vaadata suurelt plaanilt fotosid ja neid maketiga kõrvutada, tuleb keskenduda ning kuulata seletusi teletorni sisekujundusse loodava vitraažikunsti tähenduse kohta, tuleb otsustada, milline saab kogu regati visuaalne identiteet. Tuleb laiali pillutatud infokillud kokku koguda ning neist särav tervik kokku panna. Külastajast saabki planeerija, osa protsessist. Seejuures on selge, et iga laud võiks olla ka eraldiseisev mininäitus, ei ole eriti oluline, kuidas ruumis liikuda või millisesse vahepeatusesse järgmiseks suunduda. Ühelt poolt on see ehk ainus asi, mis näitusel alguses ka kerget segadust tekitab: läheb hetk aega, et orienteeruda ning, pea kuklas, kangaste vahel tiirutades vaadata, kuhu oma tähelepanu suunama peaks. „Kas siiapoole on ka midagi kirjutatud? Oota, aga siin ma juba olin. Ahhaa, selle kohta on siin veel natuke kirjas.“ Seda võib võtta ka hoopis viljaka peataolekuna ning just nautida – vahet ei ole, kuhu lõpuks kooserdan, põnev on ikka!

Pühaliku kujunduse alla võib lugeda ka seintel triptühhonidena asetsevad fotojäädvustused ettevalmistuse parimatest paladest. Väike austusavaldus Nõukogude Liidu argipäeva kangelastele ja materialismi isadele ja emadele, kes kõigi nende tähtsate ja vähem tähtsate hoonete ja ehitiste valmimise taga ja juures viibisid. Kohati jääb näiteks Olümpia hotelli või Pirita tee kallal askeldavatest töölistest tõesti harras mulje. Nende nägudelt võib peaaegu välja lugeda, et tajutakse isegi, et käsil on midagi suurt, mis on suurem kui elu. Sellest annab aimu ka järgmine seik.

Linna tasandil oli selge, et uuendada tuleb palju. Näitusel saab lugeda: „Olümpiaregati ettevalmistuste ajal hakati esmakordselt tähelepanu pöörama linna­disainile, sealhulgas infograafikale, väikevormide ja linnainventari heale, terviklikule ja maitsekale välja­nägemisele.“ Fakt, et selline asi alles 1977. aastaks sõnastatakse, on minule kui iseseisvusaja lapsele siiski hämmastav. Seda enam, et juba 1960. aastad on tundunud alati iseenesest maitsekad ja läbimõeldud: said võimud ju rõõmustada Mustamäe kui ideaalse linnaosa valmimise üle, suudeti üles võtta „Mehed ei nuta“¹ ja „Viini postmark“². Emamaal lasti välja uus automobiil, kaunis GAZ-21. Järeldada saab sellest vaid, et olümpiale võlgneb Tallinn siiski rohkem, kui arvata võiks: lähteülesande kohaselt sündis umbes 200 linnadisainielemendi projekti: pingid, valgustid, prügikastid, piirded, puurestid jpm. Sinna juurde käisid veel busside ootepaviljonid, kioskid, logod ja infograafika. Viimase kujunduse lugu on omaette tähelepanuväärne.

Kuna luua oli vaja uus kirjatüüp, siis selle töö sai endale disainer Tiit Jürna. Aluseks võetud „modernistide lemmikkirjast Helvetica“ kujundas Jürna linnakujunduseks tema arvates sobivama kirja­tüübi, seda kergelt heledamaks tehes ning tähti kokku lükates. Väidetavalt eksisteerinud juba üpris sarnane Helvetica condensed, kuid see olnud Jürna maitsele jällegi liiga mehaaniline. Ühesõnaga, oli tarvis inimese puudu­tust. Ja sündis kirjatüüp, mida võib tänaseni linnaruumist leida, kuna see oli kasutusel ka pärast mänge. Tüpokompanii disainerid on kirja tagant­järele digiteerinud ning pannud sellele ka ajastut kajastava nime – Tallinn Grotesk.

Spordibasiilika lae all galeriisaalis troonivad ehk ootuspäraselt kergemad teemad: suveniirid, mänguasjad ja plakatid. Vitriinides sulnilt troppis seisvad Vigrid ja Mišad ning nende mõlema kujutistega kaunistatud taldrikud, klaasid ja tassid tuletavad paratamatult meelde Disney või „Looney Tunesi“ tegelasi. Jällegi märk sellest, et olümpiadisain lõi argielu ukse jalaga maha ning lasi päikesel sisse paista. Kõigel, mida olümpiaga seoses toodeti, olgu need kas kotid või taarasildid, oli uhke aura. Lisaks kergele meretemaatikale tõmmati muidugi käima ka keskaja saag. 1970. aastatel elustunud turistidele oli meie gootieksootiline vanalinn loomulikult nagu kala viigerhülgele ning vanalinna siluett ilmus järsku kõigele: raamatukaantele, rinnamärkidele, nahast kaantele. Oleks kehakaunistamine tol ajal teemaks olnud, oleks Karl Vaino ja Arnold Rüütel selle silueti endale tõenäoliselt biitsepsile lasknud tätoveerida.

Näituse viimane jalutuskäik viib plakatikunsti valda. On äärmiselt meeldiv, et taieseid ei ole paigutatud traditsiooniliselt mõlemale poole vahekäiku, vaid jäetud on ruumi ning tekitatud struktuur, nii et need õõtsuvad kergelt üksteise taga kahes reas. Purjekate ja sini-valgete toonide saatel promeneerides on naeratus igatahes suul ja meri põlvini. Tõesti paistab siit arhitektuurimuuseumi lae alt see 1980. aasta suvi nõnda soojalt ja sumedalt. Kujutan ette, et sellise kerguse taustal oli kunstnikel pärast projekti lõppu Nõukogude igapäevaga äärmiselt masendav taas leppida.

Koolmeistriameti raames retsenseerisin hiljuti gümnaasiumiõpilase uurimis­tööd, kus ta esitas olulise küsimuse: millises seisus on olümpiarajatised tänapäeval?³ Ja paraku tuli nentida – seda võib muidugi lahtiste silmadega ringi käies ka linnapildis märgata –, et olukord ei ole kiita. Lennujaam on kinni kaetud ning varasem rehetarelikkus suuresti minetatud, samuti on ehitatud täis hoone esine, mis muudab kogu ruumitunnetust totaalselt. Postimaja on ümber ehitatud. Linnahall on maha jäetud. Ja mis kõige kurvem: Pirita purje­spordikeskuse hoone, 1980. aastate hilismodernismi kuldvara, on teadupärast laiali lõhutud (bassein kinni aetud, hooneid ühendav galerii lammutatud) ning teenib erahuve, seejuures kurvalt amortiseerudes. Pole kiita. Võiks öelda, et tegu on ruumilise semiotsiidiga. Kogu olukorda ilmestab kaunilt õpilase uurimistööst leitav nending, mis käis küll praeguse Pirita keskuse hoone kohta, kuid iseloomustab selgelt laiemat suundumust: „ümber ehitatud äripindade laiendamise eesmärgil“. See räägib vist enda eest.

Väike regatt, aga suur muutus

„Regati korraldamisega oli aastate jooksul seotud ligi 9000 inimest, mis on väikese osalejate arvu juures üsna kurioosne. Samas peegeldab see tõsiasja, et Tallinna jaoks ei olnud tegu pelgalt kümnepäevase sündmuse läbiviimisega, vaid olümpiaregatti kasutati linna üldiseks arendamiseks.“ Ja teate, mitu sportlast regatil lõpuks osales? 155. Kõigest 155 sportlase pärast sai Tallinn selliseks, nagu ta on. Sain alles teismeeas teada, et see, mis 1980. aasta suvel pealinnas toimus, ei olnud olümpiamängud ise, vaid kõigest üks väike võistlus. Kõigest üks väike ja vallatu purjeregatt, mis muutis ometi nii paljut.