Jaanipäeval saab läbi Eesti Kunstnike Liidu (EKL) presidenditooli üleandmisperiood. Lõplikult lahkub ametist Elin Kard, kes oli juhatuses kokku tosin aastat: esmalt kuus aastat Vano Allsalu kõrval asepresidendina ja seejärel ise Eesti suurima loomeliidu juhina. Sellesse aega on langenud nii kunstivälja üha kasvav professionaliseerumine kui ka põhjapanevad diskussioonid vabakutseliste ja nende tehtava töö teemadel. Meie vestlus leidis aset vahetult enne aprillis toimunud valimisi, mille tulemusena jätkavad nüüd liidu eesotsas Maarin Ektermann presidendi ja Tüüne-Kristin Vaikla asepresidendina.

Sinu karjäär EKLis on olnud väga pikk. Kuidas aga üldse kunsti juurde jõudsid ja sealt edasi EKLi presidenditoolile sattusid?

Alustasin joonistamist kõikjal ja kõikjale üsna varases lapsepõlves. Olin mõtetega aga hoopis mujal ja soovisin saada kas juristiks või eesti filoloogiks, kuid andsin võib-olla liigagi kergekäeliselt loobumisvõidu. Pärast lühidat põiget Tallinna Majanduskooli jõudis minuni teadmine, et selles koolis, mille ka minu isa (näitleja Peeter Kard – P. T.) oli lõpetanud, ehk Tallinna Kergetööstustehnikumis, saab lisaks ettevõtluse alustele õppida ka köite­kunsti. Sealt liikusin juba Eesti Kunstiakadeemiasse, kus läbisin bakalaureuse- ja magistriõppe ning 2011. aastal astusin doktorantuuri.

2003. aastal asusin Jaan Elkeni kutsel juhtima Hobusepea ja Draakoni galeriid, 2005. aastal kutsus Johannes Saar mind Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusse, kus töötasin kaks intensiivset aastat projektijuhina ja olin seejärel aastatel 2007, 2009 ja 2011 projektipõhiselt Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooni asekomissar. Õpetasin sel ajal ka tunnitasulisena Eesti Kunstiakadeemias. 2013. aastal valiti mind joonistamise õppetooli juhiks ja dotsendiks ning ka EKLi asepresidendiks. 2023. aastal Tartu Ülikooli õppima minnes tõmbasin joone alla ka üle kahekümne aasta eri vormides kestnud õppejõutööle EKAs.

Sa pole vist päris pikalt saanud ise kunstiga tegeleda?

2006. aastal oli mul viimane näitus „Vägivald ja propaganda“, mille tegime koos Marco Laimre, Andres Tali ja Marko Mäetammega Tallinna Kunsti­hoones. Tol aastal mõistsin, et pean tegema valiku, kas pühendun teiste kunstnike aitamisele või püüan igapäeva­töö ja õpetamise kõrvalt ise kunsti luua. Otsustasin kunstnikuna enam mitte tegutseda.

Miks otsustasid 2013. aastal EKLi asepresidendiks ja 2019. aastal presidendiks kandideerida?

Olles selleks hetkeks juba kümme aastat EKLis töötanud, tundsin natuke juba seda süsteemi. Nägin iga päev kohti, mida saaks parandada. Valituks osutumisel muidugi selgus, et oli palju selliseid muresid, millest ma veel ei teadnud ning mis vajasid samuti kiireid otsuseid. Töö liidus on olnud kõike muud kui lihtne, aga hoolimata kõigest olen ma väga nautinud seda, mida teen, ja väljakutseid, mida töö on endaga kaasa toonud.

Mis on sinu arust kõige olulisem osa EKLi presidendi tööst?

Juhatuse liikme ja presidendi töö on tegelikult ju raamistatud. Pead töötama põhikirjas toodud eesmärkide täitmise ja liidu liikmete heaolu nimel. Kuna EKLi eelarve on tekkepõhine, siis saab teha täpselt nii palju, kui palju suudad teenida selleks vahendeid. Esmatähtis on vanade ja lagunevate majade püsti hoidmine ning inimeste ees võetud kohustuste täitmine. Väga oluline on kõik huvikaitsega seonduv. Loomeliit esindab valdkonna inimeste häält suhtluses avaliku võimu ehk riigiga ja tegelikult ka kogu ülejäänud ühiskonnaga. Olemuslikult on loomeliit küll sarnane ametiühinguga, kuid ilma samasuguste jõuhoobadeta, sest kunstivaldkonnas pole kollektiivlepinguid ega ka tööandjaid. Ma loodan, et mingil hetkel kõik see tuleb, aga see hetk ei ole veel lähedal.

Väga keeruline on kõrvalt vaadates mõista, et muutused tõesti võtavad aega. Uued juhid peavad samuti arvestama sellega, et kuigi nad teevad 24 tundi ööpäevas palehigis tööd, siis liidu tuhat liiget sellest sageli ei tea. Kõigil on oma elu ja töö ning kuigi liit teavitab oma tegevustest lakkamatult, ei jõua informatsioon alati kõigini.

Sinu tõeliseks südameasjaks võib pidada kampaaniat „Ravikindlustus kõigile!“. Kuidas sa selle teemani jõudsid?

2019. aasta kevadel valiti mind EKLi presidendiks ja juba samal talvel algas pandeemia. Paljud tegevused tuli panna seisma, aga see-eest saime hakata tegema valdkonna arengukava (KUVA). Pandeemia ajal nägid paljud kunstivaldkonna inimesed olukorrast päästjana just liitu. Mina omakorda pidin päästma ka asutust ja selle töötajaid. Olin varem olnud sotsiaalsete garantiide ja ravikindlustuse jutuga nagu hüüdja hääl kõrbes, pandeemia ja ka arengukava arutelud tõid need kitsaskohad aga taas teravalt esile.

Kui hakkasid lähenema 2023. aasta Riigikogu valimised, proovisin taas teistele loomeliitudele meelde tuletada, et tuleb hakata ette valmistama oma sõnumeid. Ei tohi ärgata hetkel, kui koalitsiooniläbirääkimised juba käivad, siis on juba lootusetult hilja. 2022. aasta suvel maakodus mõtiskledes jõudsin järeldusele, et ühispöördumised on pandeemia taustal minetanud oma jõu, tuleks teha midagi hoopis teistsugust.

Tegelikult on lühikese aja jooksul muutunud väga palju. Kunstnikud ja ka teiste loomevaldkondade inimesed räägivad neist probleemidest üha rohkem. Oluline on see, et surve otsustajatele ja struktuuridele peab ühiskonnas muutuma piisavalt suureks. Just ühisest survest ja toetusest olen kampaania jooksul enim puudust tundnud. Ma olen kuulnud paljudelt kunstnikelt, et neile tuli justkui äratusena teadmine, et nad võivad küsida töö tegemiseks lepingut, tasu ja sellega kaasnevat turvatunnet. Nimetatu puudumist on siiani käsitletud sageli normaalsusena.

Mu vanemad olid kultuuriinimesed ja kuigi nad töötasid teatris, olid nende palgad hästi pisikesed, mistõttu pidin juba lapsena nägema kultuuritööga kaasnevat viletsust. Päevast päeva kuulsin jutte sellest, kui raske on ka kolleegidel, kes hakkasid vabakutseliseks või lahkusid valdkonnast. Võib-olla sealt pärinebki mu ärksam õiglustunne ja soov olukorda lahendada. See on lihtsalt üks väga suur auk, mis vajab siiani kinni nõelumist.

Olen veendunud, et paljudes aspektides oleme jõudsalt paremuse poole liikunud, kuid samas on loovisikud ikka veel turumajanduse hammas­rataste vahel.

Kultuuri ega loovisikute jaoks ei ole riigieelarve seisukohast kunagi olnud head ja õiged ajad. Ka siis, kui tegelikult oli majanduses üsna hea olukord ja riigi sõjalise ründamise võimalus oli tunnetuslikult oluliselt väiksem kui praegu. Kultuuri ja selle loojaid on juba aastaid marginaliseeritud. Ükskõiksus kultuuri ja selle kestmise suhtes kasvab kahjuks jätkuvalt.

Vabakutseliste loovisikute murede juurpõhjus peitub aegunud seadustes, mis ei käsitle vabakutselisust kahjuks mitte kuidagi. See on jätkuvalt tundmatu territoorium paljude poliitikute, otsustajate, ametnike ja ministeeriumide jaoks. Mõistmine, et vabakutselisus pole normaalsusest hälbimine, vaid sageli vabatahtlik teadlik valik või elukutse ja valdkonna iseloomuga kaasas käiv töövorm, on visa tekkima. Minu lootused on suunatud Euroopa Parlamendile, mis tegeleb vabakutseliste töö määratlemisega.

2022. aastal ütlesid poliitikud esimestel kohtumistel, et loovisikute olukorrast rääkides ma liialdan ja dramatiseerin. Kolm aastat hiljem saan nentida, et oleme olukorra paremaks muutmisega juba lootusetult hilinemas. Paljud inimesed on lahkunud kultuurivaldkonnast, sest neil pole õpitud erialal võimalik töötada. Ma pole kindel, et nad soovivad kunagi naasta, sest nad on väga palju haiget saanud. See on aga korvamatu kaotus kogu meie kultuurile.

Lisaks vabakutselistele loovisikutele kuuluvad probleemsesse gruppi ka osaajaga töötajad, väikeettevõtjad, platvormitöötajad ja tööampsajad. Kui me suudame vabakutseliste töö defineerida tööna, jääb nii meie valdkonnas kui ka mitmes teises tööandja küsimus ikkagi alles. Lisaks ka küsimused, et kes võib valdkonda kuuluda ja kes on professionaalne loovisik. Need probleemid peab lahendama muutmisel oleva loovisikute ja loomeliitude seaduse abil. Olen loomulikult optimistlik. Peangi olema, teisiti ei saa. Muidu poleks kõigel eelneval ka mitte mingisugust mõtet. Aga lisaks minule peavad olema ka väga paljud teised optimistlikud ja hoidma neid muresid jonnakalt päevakorras. Sest meie probleemid kipuvad alati otsustajate lauaservalt alla kukkuma ja uut aastatepikkust ootust pole meil võimalik endale lubada.

Millisel komponendil – sotsiaalmaksu summeerimine, kunstnikupalk, Eesti Kultuurkapitalist kunstnikutasude süsteemi loomine, toetuste pealt maksude tasumine – on sinu arust tulevikus kõige suurem mõju kunstnikele?

Ühed täiendavad teisi. Kultuurkapitali seadus on esimene väike samm õiges suunas, kuigi aitab väheseid inimesi väga lühiajaliselt. Sotsiaalmaksu aasta­põhine summeerimine oleks jõuõlg, mis seadusemuudatusele mõju juurde annaks, järjekordsest uuest koalitsioonileppest seda kahjuks aga ei leia. Kuupõhise maksega ravikindlustus meid väga ei aita, sest jääme juba praegu kohustusliku sotsiaalmaksu uksepaku taha, vajalik oleks lisaks ka sissetulekupõhise sotsiaalmaksu kehtestamine.

Nende inimeste arv, kes praegu kunstnikupalka saavad, on meie valdkonna suurust arvestades ikkagi väga väike. Samas on väga oluline, et see meede on olemas, sest inimesed saavad tööd teha töölepinguga, neil on tööandja, kõik sotsiaalsed garantiid ja seda pikemalt kui üks aasta. Neid inimesi on 20. Kõige olulisem on, et alates 2016. aastast saame rõhutada, et kunstniku ja kirjaniku loominguline tegevus on töö. Näitlejad teevad tööd teatris ja muusikud kontserdisaalis, aga kuidas siis kunstnikud ja kirjanikud ei tee? Nüüd siis teevad nemad ka, aga neid on lihtsalt hästi vähe. Tänu kulkale lisandus veel pisut inimesi, kes aeg-ajalt ülejäänud ühiskonna silmis tööd teevad.

Ma tean, et olen jätkuvalt vähemuses selle tõdemusega, aga me peame jõudma järele ülejäänud riikidele, kus universaalne ravikindlustus on juba olemas. See võiks olla järgmine samm, kuigi see on väga suur tükk ja selleni jõudmine pole kerge. Aga kuidas lätlased, leedulased, soomlased ja rootslased meie kõrval sellega hakkama saavad? Miks me peame olema viimase viie riigi hulgas, kus seda veel pole?

Meil kehtib solidaarsuse põhimõte, aga teisalt eksisteerib teatav vastasseis sellele, et ise maksude maksmisega solidaarselt panustada.

Solidaarsuse põhimõte tähendab solidaarset panustamist maksusüsteemi. Ka vabakutselised panustavad oma hajusatelt tasudelt sellesse süsteemi, kuid sotsiaalmaksu kohustusliku lävendini sageli ei küündi. Minu hinnangul on peamine mõjutegur siiski jätkuvalt kultuurivaldkonna jagatud vaesus. Meid on õpetatud aastakümnete jooksul selle vaesuse ümberjagamisel üksteisega konkureerima.

Meil on solidaarne tervishoiusüsteem, mille puhul me kõik maksame ja saame süsteemilt abi, kui meil seda vaja on. Seda tõlgendatakse sageli aga nii, et abi peavad tingimata saama ka need, kes makse ei maksa. Mina seda ei arva: et midagi saada, tuleb midagi anda. Aga selleks, et saaksid anda, peavad sul olema sissetulekud ja vahendid, mille abil makse maksta.

Kuna raha on alati vähe, siis kas sinu arust tuleks pigem toetada väiksemat hulka kunstnikke suuremate summadega või tuleks tagada minimaalsed tingimused võimalikult paljudele?

Me saame tegelikult enamikku toetusmeetmeid maksta väga vähestele. Näiteks kulka puhul sõltub see paljuski võimalustest. Kui sa annad kellelegi 50 või 25 protsenti taotletud summast ja eeldad, et ta peaks selle eest projekti ära tegema, siis võib-olla pole sel tõesti mõtet. Tegelikult ei produtseeri kõige rohkem näitusi mitte kulka, vaid kunstnik ja tema perekond: vanemad, õed-vennad ja abikaasad. See on nii, aga ei peaks nii olema.

Ootame juba pikemat aega, et võetaks vastu uus loovisikute ja loomeliitude seadus. Kas see tuleb?

Kultuurivaldkond, ka kultuuriministeerium, on seadusemuudatuste ettevalmistamisel teinud ära väga suure töö. Samuti on valminud uuringud, mis põhjendasid ära muutmise vajaduse. Kogu senine protsess on olnud väga kaasav ja demokraatlik, sest eesmärk on ju luua Euroopa parim seadus loovisikute jaoks. Loodan, et neil, kes edasisi arutelusid peavad, jätkub riigimehelikkust ja kaugele vaatamise võimet.

Üks sinu ametiajal tehtud samme oli EKLi järjepidevuse tagasiviimine 1943. aastal Jaroslavlis asutatud organisatsioonilt 1922. aastal Tallinnas asutatud Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKÜ) juurte juurde. Teatavas mõttes oli see kommunistlikust taagast vabanemine. Tean, et seda valmistati ette juba enne Venemaa täieulatuslikku sissetungi Ukrainasse.

Hakkasin sellega tegelema 2019. aastal. Toonasel EKLi suurkogul esitas Tiit Pääsuke mulle liikmete nimel soovi, et teeksin selle ajaloolise ebaõigluse korda. Pandeemia vaibudes sain minna Riigiarhiivi ja hoida lõpuks käes EKKÜ põhikirja. Nägin, et see on kohati rida-realt sarnane EKLi põhikirjaga ja et ka liikmete nimekiri kattus EKLi asutajatega. Siis sain aru, et see dokument ongi meie liidu liikmete pikki aastaid otsitud lahendus.

Seda, kui oluline on ajaloolise järjepidevuse taastamine liidu liikmetele, nägin 2023. aasta märtsis kokku kutsutud erakorralisel liidu suurkogul Estonia kontserdisaalis: ma pole kunagi varem kogenud suurkogul sellist üksmeelt ja rõõmu. Minu jaoks olid kõik need eelnevalt nimetatud aspektid võrdselt olulised – õiglus, liikmete soovid ja ajaloo väärtustamine.

EKLil on päris palju kinnisvara, mis pidevalt vananeb ja investeeringuid nõuab. Mis seis sellega on?

Vanade hoonete seis võiks muidugi parem olla, aga meie viimaste aastate investeeringud hoonetesse on olnud samas väga suured, näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusega renoveeritud mahud Arsi peahoones ja hoone küttesüsteemi väljavahetamine. Ka Hobusepea majas oleme aknaid, katust ja palju muud renoveerinud. Samuti oleme toetuste abil renoveerinud Muhu kunstitalu ja teisi väiksemaid liidu pindasid. Tallinna Kunstihoone saab nüüd õnneks riigi toel renoveeritud, aga oleme seal ka omavahenditest aastate jooksul mitmeid parendusi teinud. Maja vajumise peatamine ja kõigi kommunikatsioonide uuendamine käis meil siiski üle jõu.

Peatuks ka avalikul kriitikal, mis on kunstiväljaga pidevalt kaasas käinud. Kuidas oma erinevaid otsuseid saatnud avaliku kriitikaga toime tuled?

Kui ise tead, et oled teinud kõike korrektselt, õiglaselt ja kõiki osapooli arvestavalt, ei ole põhjust ka muretseda ega solvuda.

Kunagi oli EKLi kuulumisel väga selge tähendus: said ateljee, said näituseaegu, sinu loomingut osteti, said puhkusetuusikuid ja defitsiitseid kunstitarbeid. Tänapäeval see enam nii ei ole ja tekib küsimus, et mille eest liikmemaks.

Mulle on alati pisut imelik tundunud, kui küsitakse, miks ma peaksin liitu kuuluma või mida ma selle eest saan. Ootan seda aega, mil kunstnik tuleb sooviga liitu kuuluda, sest ta tahab ise kuidagi panustada. Vabaühenduse liikmeks olemine on Eestis vabatahtlik.

Ilmselt peaks selle küsimuse esitama hoopis neile, kes praegu liikmeks astuvad, ja neid ei ole vähe. Paljud on viimastel aastatel seda teinud ka seetõttu, et neile meeldib liidu aktiivne huvikaitse­tegevus.

EKLi uute juhtide valimine toimus 23. aprillil ja kuigi aasta alguses oli sahinaid väga paljudest võimalikest presidendi- ja asepresidendikandidaatidest, jõudis avalduse esitamiseni vaid üks paar. Mida see näitab?

Võib-olla tajutakse suure töö ja vastutuse määra, mis liidu juhtide õlul igapäevaselt lasub. Teisalt on inimestel ootus, et nad saavad töötada õpitud erialal. Kui aga pead kolm aastat juhtima väga suurt asutust, siis seda hästi tehes sul paratamatult oma loomingu jaoks aega ei jää. Ma tõesti lootsin, et konkurents tuleb suurem. Olen ise 2013. aastast alates kurvastanud selle üle, et pole kedagi kõrval kandideerimas olnud.

Me oleme tegelikult 2016. aastal kogu juhatuse valimise protsessi ametlikumaks teinud, sest varem võis ka suurkogul kandidatuuri esitada. Ehk peaks seda protsessi tulevikus veelgi täpsemalt kirjeldama, et see oleks rohkem näiteks EKA rektori hiljutiste valimiste sarnane. See hoiab ka aega kokku: kui esimesed kohtumised kandidaatide ja alaliitude vahel toimuvad juba kandideerimise ajal, siis kulub niigi lühikesest ametiajast vähem aega omavahelisele tutvumisele.

Uued EKLi juhid peavad arvestama sellega, et hetkel, kui kõigile eel­arveridadele tuleb anda arvväärtused, tuleb välja, et vahendeid ei jätku. Mida sa ise näed järgmise juhatuse suuremate proovikividena?

Minu jaoks on loomulikult oluline see, et nad on lubanud ka huvikaitse poolt edasi viia. Kuna Maarin Ektermann on olnud ka üks kunstnikutasude ette­paneku eestvedajaid, siis usun, et ta saab suurepäraselt hakkama. Tüüne-Kristin Vaikla on ka liidu volikogu liige, niisiis samuti kunstnike olukorraga kursis. Nende visioonidokumendis on kõike – niihästi pisikesi tükke kui ka pikemaajalisi vaateid.

Millised on sinu edasised plaanid? Kuidas oma patareisid laed?

Lõpetasin äsja Tartu Ülikooli ühis­konnainstituudis magistriõppe „Muutuste juhtimine ühiskonnas“. Õppimine on läbi aastate olnud üks paremaid patareide laadimise viise. Mõtisklen ka doktori­töö lõpetamisest ja kindlasti püüan suvel võimalikult palju puhata.