Ma olen täiesti vaba. Teen mis tahan. Katsugu keegi tulla mölisema ja mulle ettekirjutusi tegema!

Kui aga lähemalt uurida neid minu vabasid tegusid, siis on kerge näidata, kuidas nad on ära määratud mitmesugustest teguritest. Vabatahtlikult jõin hommikul kohvi. Kuid selle taga on bioloogilise tasandi vajaduseks saanud himu kohvi järele. Minu kohvijoomine ei sõltu minu vabast ja suveräänsest otsusest, vaid seda pani mind tegema too himu, mis oli enne otsust ning tegelikult tegi juba selle otsuse ette ära. Selle taga on ka kasvatus: nägin, kuidas ema-isa hommikuti kohvi jõid ja hakkasin ise samuti tegema. Jällegi tegid mu tänase kohvijoomise otsuse suuresti minu eest ära mu vanemad juba aastate eest. Tolle kohvijoomise taga aga on ka laiemad kultuurilised mõjurid: meil on sageli kombeks hommikuti kohvi juua, on arusaam selle toniseerivast toimest, mida reklaamidega ka alal hoitakse ja võimendatakse. Hommikust kohvijoomist ei võtnud mu vanemad ju laest, vaid teistelt inimestelt.

Kui ma niiviisi oma vabatahtlikku kohvijoomist uurin, siis selgub, et see on tugevasti kallutatud ja vaat et sunniviisiline. Kuid kas ei saavuta ma lõpuks vaba tegu niimoodi, et täna hommikul just nimelt ei joo kohvi? See on kindlasti teistsugune tegu ja sellega ma tõepoolest ilmutan oma vabadust. Ometi on selge, et päris vaba ta ju ei ole, kuna teda määras ära mu kohvijoomine, millele ta vastandus ja mida ta eitas. Nii et ikkagi ei ole ta päris vaba.

Oma mis tahes tegusid ma ka ei uuri, igaühe puhul saab näidata bioloogilisi, kasvatuslikke, kultuurilisi, alateadvuslikke, ajaloolisi jne tegureid, mis tolle teo olid määranud. Seega peab ütlema, et ma ei ole vaba, vaid sunnitud. Ma ei saa kunagi teha seda, mida ise tahan. Mul polegi vaja väliseid mölisejaid ja ettekirjutajaid, vaid need on juba minu enda sees olemas.

Jällegi jääb vääramatuks tõsiasi, et nad on minu teod. Isegi kui kõik neis peaks olema sunnitud, siis selles, et nad on minu omad, ilmneb minu vabadus. Seda minusust ju välisasjades ei ole; selle nad saavad saada üksnes minult, minu kaudu. Kirjandusteostes lavastatakse sageli olukordi, kus inimeselt on röövitud igasugune otsustusõigus, aga kus oma olukorra poole pöördumine ja selle omaksvõtt annab röövimatu vabaduse. Nagu Varlam Šalamovi „Kolõma juttudes“: Gulagi süsteem on üks ajaloo suuremaid ja ebainimlikumaid vabadusekaotamise masinaid. Kuid sellest rääkides ja seda kirjanduslikult üle võttes Šalamov või minajutustaja demonstreerib oma vabadust. Kõik tema teod olid ette määratud, kuid nende teadvustamine, meenutamine ja kirjeldamine on vaba. Ilukirjanduses luuakse ka olukordi, kus tegelane võtab enda kanda vastutuse millegi eest, mida ta teinud ei olegi – ja seeläbi tema vabadus kasvab. Nii meie „vastutusala“ kitsendamise kui ka laiendamise abil tuleb vabadus eriti aredalt esile.

Kuid kas selline „enda peale võtmine“ pole samuti paratamatu? Kui ma olen „täie mõistuse juures“, siis ei saa ma ju jätta vähemasti mingit hulka tegusid ja tajusid enda arvele kirjutamata, enda omadeks pidamata, „minastamata“. Kas selline sundus mitte ei piira mu vabadust? Me nägime, et vabaduse piiramine ei tähenda tingimata sunnitust (sest need teod on ikkagi minu omad). Kuid ma olen sunnitud enda peale võtma selle mittesunnituse. Kas pole see siis sundus?

Ent kui ma olen sunnitud vabaks, siis kas ma polegi mitte vaba? Kui ma mõistan vabaduse vältimatust. Siis me justkui jõuaksime algusse tagasi: ma tõepoolest olengi juba algusest peale vaba. Ainult et see ei vastandu enam „mölisemisele“ ja „ettekirjutamisele“, vaid vältimatult kutsub neid oma avaldumise käigus esile. Maailm pole kunagi kellelegi täiuslikult meele­pärane; ikka on kellegi jaoks midagi viltu, ja ta annab sellest teistele märku; alati on kuskil mingi „mölisemine“. Kuid see ei piira minu vabadust, vaid aitab sellel paremini väljenduda. Üksnes „omas mahlas“ podisedes, teiste „möla“ üldse mitte kuulates jääb mu tegude võimalike määrangute vanik vaesemaks ja ma olen vähem vaba, korrutades sundkäitumuslikult sissejuurdunud harjumusi. Laias mõttes vastastikune „mölisemine“, s.t oma teisesuse ilmutamine, teeb meid vabamaks või õigemini selle kaudu me lakkame olemast vähem vabad.