1995. aastal, mil Mehhiko valitsus seisis pärast peeso järsku langust silmitsi finantskrahhiga, teatas USA president Bill Clinton: „Meil on tugev huvi Mehhiko jõukuse ja stabiilsuse vastu.“ Ameerika Ühendriigid panid koos IMFi ja teiste partneritega Mehhiko aitamiseks kokku 20 miljardi dollari suuruse abipaketi, millega ühtlasi sooviti vältida ebastabiilsuse levikut kogu Ladina-Ameerikas. Vastutasuks pidi Mehhiko restruktureerima riigisüsteemi, viima riigieelarve tasakaalu ja teostama majandusreforme. Pakett osutus tõhusaks ja Mehhiko maksis laenu tagasi kõigest kahe aasta jooksul. See juhtum peegeldas tollast koostöömudelit USA ja Ladina-Ameerika vahel: pakuti tuge, kuid lepingud, programmid ja väärtuspõhised tavad andsid suhtele konkreetse vormi.
Nüüdseks on see süsteem selgelt lagunemisjärgus. USA on taandumas paljudest traditsioonilistest Ladina-Ameerika koostööalgatustest ning suunab tähelepanu oma riigi teemadele. Ent see ei tähenda, et ta oleks sealsest piirkonnast loobunud. Küll aga seda, et enam ei toimi senised koostööpõhimõtted, kus tähtsamates riikides valitses kas parteideülene konsensus ameeriklastega koostöö asjus või vähemalt oli valitsevate parteide puhul selgelt määratletav, millises tiivas domineeris läänesõbralikkus (paremal) või millises läänevastasus (vasakul).
Vana koostööraamistiku asemele on kujunemas uus, aga veel hägune muster. Kõige teravamalt on see juba välja joonistunud El Salvadoris. See 6,3 miljoni elanikuga Kesk-Ameerika riik on suhteliselt vaene. Aastakümneid kestnud kodusõda, jõukudevaheline vägivald ja massiline väljaränne on kujundanud El Salvadorist regiooni ühe keerulisema ja haavatavama ühiskonna, millel pole pakkuda ei tähtsaid maavarasid ega strateegilist asukohta. Ometi on El Salvador USA parempoolses poliitikas üllataval moel esile kerkinud, eelkõige selle liidri Nayib Bukele tõttu.
Poliitreklaami kogemusega Bukele alustas poliitilist karjääri marksistliku taustaga parteis ning on kunagi nimetanud end isegi äärmusvasakpoolseks. Tänapäeval kasutab ta aga tugevalt konservatiivset retoorikat ja positsioneerib end uue põlvkonna juhina, kes ei ole vastutav ühegi traditsioonilise poliitsüsteemi ega ideoloogilise koolkonna ees. Bukele suurim poliitiline trump on tema edukas võitlus sisejulgeoleku eest – pikalt kodusõjas olnud ja maailma mõrvade edetabelit juhtinud El Salvadori kuritegevus, mis veel mõned aastad tagasi oli maailma tipus, on tema valitsusajal kõvasti langenud, tehes riigist lühikese ajaga ühe turvalisema kogu Ladina-Ameerikas. Tema populaarsuse teine sammas on võitlus „korruptiivse eliidi“ vastu ning järjekindel rõhuasetus rahvuslikul suveräänsusel.
Bukele reformid on pälvinud teravat rahvusvahelist kriitikat. Ta on vähem kui nelja aastaga likvideerinud USA stiilis kaheparteisüsteemi, allutanud kohtusüsteemi ning välja kuulutanud juba kolmandat aastat kestva eriolukorra, mille tõttu võib inimesi ilma süüdistuse ja kohtumenetluseta kinni pidada. Selle käigus on vangistatud üle 87 000 kahtlusaluse, paljud neist inimõiguste organisatsioonide andmetel ilma selgete tõenditeta, tuginedes näiteks anonüümsetele vihjetele või välimusele. Samal ajal on riigi julgeolekunäitajad märgatavalt paranenud ning valdav osa elanikkonnast hindab kõrgelt oma presidenti, kelle valitsemise ajal on tänaval liikumine märgatavalt turvalisem. Nagu Bukele ise on öelnud: „Me vangistasime tuhandeid, kuid andsime vabaduse miljonitele.“
Bukele on ühtlasi loonud tiheda koostöösuhte USA valitsusega ning kujunenud silmapaistvalt mõjukaks isikuks USA võimueliidi seas, kus teda tuntakse kui tõelist liidrit, kes on rahva nimel mõndagi ära teinud. Kui varasematel aegadel püüdsid Ladina-Ameerika juhid kohandada oma riiki USA väärtuste ja mudelite järgi, siis Bukele pole passiivne ameeriklaste jäljendaja, vaid oma kodumaal Trumpi poliitiliste visioonide tulemuslik teostaja. Bukele on oma kuvandit USA parempoolses poliitilises ringkonnas juba aastaid sihikindlalt kujundanud. El Salvadori poliitikateadlane Manuel Meléndez on nimetanud tema tegevust ainulaadseks, sest ükski teine Ladina-Ameerika riigipea polevat Trumpi tagasitulekusse nii järjekindlalt ja teadlikult panustanud. 2019. aastal palkas ta Washingtonis tegutseva lobifirma Mercury Public Affairs, et luua sidemeid Trumpi liitlaste ja konservatiivsete võrgustikega.
Oskus kõnetada evangeelseid kristlasi
Lisaks oskuslikule turundusele on üheks sidemeks Bukele ja USA konservatiivsete ringkondade vahel tema oskus kõnetada evangeelseid kristlasi, keda elab USAs üle 60 miljoni. Ta kõneleb „vaimsest puhastusest“, „rahva vabastamisest“ ja „Jumala seatud korrast“ ning kujutab võitlust gängidega kui „saatanlike organisatsioonidega“. Tema sõnumid haakuvad tugevalt USA religioosse parempoolsuse väärtusmaailmaga. Bukele on saanud tähelepanu konservatiivsetes meediakanalites, kus teda on kirjeldatud kui „kristlikku tugevat meest“ ja „Trumpi Ladina-Ameerika versiooni“. Viimasel ajal on ta hakanud oma ühismeedia videotes kasutama ingliskeelseid subtiitreid, mis viitab teadlikule suunale rahvusvahelisele publikule.
Ka mõlema riigi juhtide vahel on silmapaistvalt hea läbisaamine. Juba esmakordsel kohtumisel Trumpiga 2019. aastal andis Bukele mõista, et jagab tema vaateid, kui ütles talle immigratsiooniprobleemidest rääkides: „Sina ei taha, et minu riigi elanikud sinu riiki tuleksid, ja mina ei soovi, et minu riigi elanikud minu riigist lahkuksid.“ Trumpi ja Bukele suhe ei põhine üksnes retoorilisel kooskõlal, vaid üha enam ka vastastikku kasulikel kokkulepetel. Trumpi jaoks pakub El Salvador võimalust esitleda oma töötab!-tüüpi karme meetmeid, mis otsustava tegutsemise korral võivad anda kiireid tulemusi. Bukele omakorda saab Trumpilt nähtavust ja tähelepanu Ameerika konservatiivsetes ringkondades. Tema osavõtt kõrgetasemelistel konservatiivsetel foorumitel, kohtumised mõjukate Trumpi liitlastega ning USA parempoolsete meediakanalite pidev soosing aitavad tal esitleda end mitte pelgalt eduka riigijuhina, vaid ka rahvusvahelise uue põlvkonna liidrina. Trumpi sisepoliitilised prioriteedid – kontroll migratsioonivoogude üle, julgeolekupoliitika ja vastandumine süsteemi eliidile – saavad Bukele kaudu Ladina-Ameerikas konkreetse näo ja loo, tõestamaks, et „asi toimib“.
Selle sümboolse ja praktilise koostöö keskmes on ka El Salvadoris hiljuti valminud maailma suurim ja ülikarmide tingimustega vangla, mis on kujunenud Bukele julgeolekupoliitika elavaks sümboliks. Trump on väljendanud valmisolekut kasutada allhanke korras vanglat USAs elavate ohtlike sisserändajate väljasaatmise sihtkohana. Vastutasuks saab Bukele loota rahalist kompensatsiooni ning see kinnistab veelgi tema rolli kui Trumpi ajastu „kõige tõhusam liitlane lõunas“.
On paradoksaalne, et olles küll tihedalt seotud USA poliitilise ja majandusliku eliidiga, kujutab Bukele riigisiseses retoorikas end läänevastase suveräänsuse eestkõnelejana, luues kuvandit El Salvadorist kui riigist, kes ei allu enam suurriikide moraalsele juhendamisele. Näiteks 2022. aasta ÜRO peaassambleel esines ta erakordselt karmi kriitikaga ameeriklaste pihta: „Rikas naaber on otsustanud, et peab juhtima oma vaese naabri väikese maja tegemisi.“ Aga samal ajal kasutab Bukele oskuslikult just ameerikalikke poliitilisi tehnikaid ja kõnepruuki, mille abil on ta ehitanud endanimelise brändi, positsioneerides end kui turumajanduslikku, tugevat juhti, kes suudab „puhastada süsteemi“.
Ameerika, mida Bukele kritiseerib, ei ole siiski see Ameerika, mis tegutseb Donald Trumpi käe all, vaid pigem see, mida ta seostab vana maailmakorraga – ametkondlik ja segavate universaalsete reeglitega. Trump esindab tema jaoks teistsugust Ameerikat: sellist, kellel on temaga ühiseid vastased (rahvusvahelised organisatsioonid, vasakpoolsed valitsused) ja mille kaudu on võimalik murda välja senistest sõltuvussuhetest. Seetõttu jääb mulje, et Ameerika – El Salvadori koostöö on justkui uue koostöömudeli katselabor, kus proovitakse, millised kokkulepped ja võtted võiksid töötada ka mujal piirkonnas.
Sellest lähtuvalt ei põhine Trumpi uus Ladina-Ameerika strateegia enam ideaalidel ega süsteemsel tehnokraatial, vaid üksikjuhtumite põhistel kokkulepetel, mille tingimuste üle peab iga riik läbi rääkima. Kui varasemad USA juhid pakkusid Ladina-Ameerikale arenguabi vastutasuks demokraatia edendamise ja USA mudelite ülevõtmise eest, siis Trump on loobunud kingituste jagamisest. Selle asemel loeb vastastikune kasu, mis peab olema mõõdetav, nähtav ja vahetu. Trump ei tee saladust, et Ladina-Ameerika on talle tähtis ennekõike kahel põhjusel: immigratsioon ja julgeolek. Ta vajab liitlasi, kes on valmis piirama ebaseaduslikku rännet, looma deporteeritutele vastuvõtukeskusi ja suruma tagasi kriminaalseid organisatsioone. Selliseid liitlasi on tal peale Bukele veelgi.
Elagu vabadus, raisk!
Üks esimesi Trumpi valimisvõidu õnnitlejaid oli Argentina president Javier Milei, kes saabus tema koju Mar-a-Lagosse kohe pärast valimisvõitu ning osales seal Trumpi võidukõnele järgnenud õhtusöögil. Ta nimetas Trumpi oma ideeliseks vennaks ja Trump omakorda on teda kiitnud kui eeskuju julgete reformide tegijana. Erinevalt El Salvadori presidendist ei investeeri Milei niivõrd suhtekorraldusse ja diplomaatilisse kontaktvõrgustikku, kuivõrd panustab šokeerivatesse sõnumitesse ja brutaalsesse otsekohesusse kohmaka riigiaparaadi suunas (näiteks videod mootorsaega eelarve tükeldamisest või avaldused nagu „rahandusministeeriumis on raha hais“ ja „avalik sektor on närune kasside hunnik“).
Milei panustab nähtavusele ka USA konservatiivses meediaruumis – ja see töötab hästi. 2024. aasta CPACi konverentsil kinkis ta tolleaegsele Trumpi riigi reformijale Elon Muskile mootorsae, millele oli kirjutatud „¡Viva la libertad, carajo!“ („Elagu vabadus, raisk!“). See muutus lühikese ajaga USA konservatiivsete sotsiaalvõrgustike üheks lemmikfraasiks.
Erinevalt Bukelest, kes on teinud täispanuse Trumpile ning vastandanud end tema oponentidele, kuulutas Milei kampaania ajal, et soovib hästi läbi saada kõikide USA valitsustega. Siiski on tema suhted Trumpiga kujunenud iseäranis tihedaks. Argentina on Ladina-Ameerika riikidest Trumpi tariifipoliitikas üks enim erikohtlemist saav riik. Samuti on Milei valitsus kohaldanud riigisiseseid regulatsioone, et sobituda paremini USA kaubanduspoliitikaga. Hiljuti jõudsid kaks riiki kokkuleppele ka viisavabaduse osas, mida käis Buenos Aireses isiklikult välja kuulutamas USA siseminister Marco Rubio. See oli Mileile diplomaatiline võit tõestamaks kokkulepete tegemisel isiklike sidemete edukust.
Ecuadori noor president Daniel Noboa, kes on küll ideoloogiliselt vähem värvikas kui tema Argentina ja El Salvadori kolleegid või Trump ise, püüab samuti tihendada sidemeid USA parempoolsete ringkondadega. Veidi enne valimisi kohtus ta Trumpiga Mar-a-Lagos, kus ta talle toetust avaldas. Meediaväljaanded kirjeldasid seda kohtumist kui Noboa „kallist reklaamvõtet“, et võimendada oma mainet Trumpi liitlasena ja tugevdada konservatiivsete valijate seas kuvandit kõva käega juhist.
Sarnaselt Trumpiga on Noboa toonitanud võitlust kriminaalsete jõukude ja narkokaubanduse vastu. Ecuador on viimastel aastatel regiooni vägivalla- ja narkokaubanduse epitsenter (varem oli selleks Colombia), kus kuritegevuse haarmed ulatuvad isegi vanglate juhtkondadesse. President Noboa on nimetanud võitlust kuritegevusega „sisemiseks relvakonfliktiks“ ja lubab jõulisi samme vanglate puhastamiseks. Trump tervitas neid samme ühismeedias ja nimetas Noboad „karmi kuritegevusvastase võitluse eeskujuks kogu Ameerikale“.
Kontrastina riiki pikalt valitsenud sotsialistlikele rivaalidele kutsutakse Noboat „ettevõtjate presidendiks“, kes soovib USAga sõlmida vabakaubanduslepet. Ecuador on juba alates 2000. aastast ametliku valuutana kasutanud USA dollarit ning mõned analüütikud on spekuleerinud, et Noboa otsib Trumpi kontaktide kaudu ligipääsu USA kapitalile, mis võiks toetada tema valimiskampaanias lubatud investeeringuid. Ühtlasi valmistab Noboa ette põhiseaduse muudatust, mis lubaks USA vägede kohalolekut tema riigis.
Koostöö „tegevuspõhistel väärtustel“
Oma suhete kohta Trumpiga on Noboa öelnud, et tema riik vajab liitlasi, mitte distantseeritud moraalilugejaid, ning et tema koostöö USAga põhineb tegevuspõhistel väärtustel, mitte parteipoliitilisel ideoloogial. Ka ülejäänud Ladina-Ameerikas on hakanud kujunema laiem grupp juhte, kes ei pruugi olla Trumpi ideoloogilised liitlased, kuid on kas surve tõttu või pragmaatilistel kaalutlustel otsustanud temaga koostööd teha.
Näiteks Panama president José Raúl Mulino pidi küll Trumpi avalikult korrigeerima, kui too teatas, et USA plaanib võtta Panama kanali taas oma otsekontrolli alla (Mulino sõnul kuulub kanal ainult ja ainult panamalastele), kuid samal ajal lõpetas Panama valitsus osalemise Hiina Siiditee algatuses ning karmistas reegleid ebaseadusliku sisserände ohjeldamiseks Dariéni džungli kaudu. Dominikaani Vabariik ja Guatemala on näidanud üles valmidust teha rände- ja julgeolekuküsimustes USAga koostööd, lubades vastu võtta USAst väljasaadetuid ja osaleda USA juhitud narkokaubanduse vastastes operatsioonides. Costa Rica valitsus aga on andnud nõusoleku USA erivägede kohalolekuks piiratud ulatuses.
Trumpiga konstruktiivseid suhteid plaanivad luua ka paljud Ladina-Ameerika riigijuhid, kes paiknevad Trumpi suhtes ideoloogiliselt vastaspoolel. Näiteks Mehhiko president Claudia Sheinbaum, kelle partei Morena esindab USA-kriitilist rahvusvasakpoolsust, on USA-le välja andnud kümneid mõjuvõimsaid narkokaubitsejaid ja lubanud tugevdada piirikontrolli, et ära hoida sanktsioone. Vastutasuks on Trumpi administratsioon peatanud ähvardatud tariifid. Colombia president Gustavo Petro, tuntud USA-kriitiline sotsialistlik riigijuht, keeldus algselt Trumpi saadetud USA kodanikke päritoluriiki tagasi võtmast. Trump vastas ähvardustega kaubanduse ja viisade osas, mille järel nõustus sundseisus Petro väljasaadetute vastuvõtmisega.
Isegi Trumpiga tugevas opositsioonis olev Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva on sunnitud pidama USAga kaubandustingimuste üle läbirääkimisi. Lula poliitiline agenda on USA huvidele mitmeti vastukäiv ja sellele on Trump vastanud 50% imporditariifidega. Suuresti olid need tollid ka seotud Lula eelkäija ja Trumpi suure ideoloogilise sõbra Jair Bolsonaro kohtumenetlusega.
Trumpi valikulise ja isikupõhise tehingute poliitika kõrval tegutseb Ladina-Ameerikas ka Hiina, kuid teeb seda süsteemselt ja märksa põhjalikumalt. Viimase viie aasta jooksul on üle 20 Ladina-Ameerika riigi liitunud Hiina Siiditee algatusega. Selle raames rahastatakse suuri raudtee-, sadama- ja digitaristu projekte ning antakse soodsaid laene.
Mitmed USA-kriitilised riigid teevad juba pikalt ja aktiivselt Hiinaga koostööd, sildistades seda kui sõltumatust ameeriklastest. Aga isegi USA lähimad liitlased ei soovi Hiina rahast loobuda. Panama, kes Trumpi survel lahkus hiljuti Siiditee algatusest, sõltub suures osas oma infrastruktuuriprojektides endiselt Hiina investeeringutest. Ecuador sõlmis hiljuti vabakaubandusleppe Hiinaga ja ka Trumpi ideoloogilised liitlased El Salvador ja Argentina ei ole hiinlastele ust sulgenud, vaid loovad paralleelselt nendega ka koostööformaate ning osalevad Siiditee projektis.
Trumpi Ladina-Ameerika strateegia näib Hiinaga võrreldes killustunud ja juhuslik. Pole aga välistatud, et USA – El Salvadori ja teiste Trumpi mõttekaaslaste koostöö eeskujul kujuneb tulevikus uus koostöövorm, ja kui see töötab, võib see hakata ahvatlema ka neid, kes seni on jäänud ettevaatlikuks. Sealjuures ei ole küsimus ainult Ladina-Ameerikas – Trumpi imetletud tugevad, vajalikke tulemusi saavutanud liidrid, kes näitavad, et süsteemseid takistusi võib ületada tahte ja jõuga, võivad Ameerikas endas saada eeskujuks neile, kes tunnevad, et kodune süsteem on liialt aeglane ja killustunud.
Samal ajal ei toimi Trump vaakumis. Ameeriklaste koostöömudel on kujunemas keset võitlust teise suurjõu Hiinaga ja kaalul ei ole ainult Ladina-Ameerika tulevik, vaid ka maailma jõujoonte uuenemine. Ja selles mängus ei määra enam suunda mitte üks kindel poliitika, sest ameeriklastel on järjest keerulisem pakkuda Hiina koostööle sellist alternatiivi, mis oleks sama läbimõeldud, järjepidev ja usaldusväärne.
