Valgus hakkas juba saabuma, aga enne jõudis juba peitu pugeda, kui kohale jõudis … Sellesse hämarduvasse novembrikuu laupäeva tõi helgust ja värve Tallinna Kammerorkestri kontsert Mustpeade majas. Kodupubliku ees oli pärast rohkem kui kümneaastast pausi rahvusvahelise haardega, praegu põhiliselt USAs tegutsev tšellosolist Silver Ainomäe. Sel korral astus ta üles ka dirigendina ning mängis muu hulgas ka kummitusliku häälega teremini. Juba kontserdi kava lugedes paistis mulle, et selliste heliloojate ja teoste valiku taga saab olla ainult väga huvitav isiksus. Õhtu peategelane tuli lavale orkestriga koos, soovimata endale liigset tähelepanu tõmmata. Näis, et Ainomäe keskendunud oleku taga oli soov pühenduda täielikult muusikale. See hoiak oli nii võimas, et publik tajus juba enne kontserdi esimest nooti, et sündima hakkab midagi erilist. Tavalistel orkestrikontsertidel ei kuule just tihti rokkbändist Radiohead tuntud Jonny Greenwoodi muusikat. Filmi „There Will Be Blood“ ehk „Veri hakkab voolama“ süidi osade vahele põimiti Arvo Pärdi „Fratres“, mis sobitus eelneva ja järgnevaga üllatavalt hästi. Kontserdi esimene pool õnnestus veenvalt läbi viia attacca, milles Ainomäe näis oma vahetuvate rollidega olevat nagu lavateose tegelane.

Süidi I osa „Open Spaces“ algas kohe mehiselt ja valitsevalt. Võis märgata, et orkestri tavapärane koosseis oli selles teoses mõne mängija võrra laiendatud. Kui poleks lavale näinud, oleksin kõla järgi oletanud, et koosseis on poole suurem. Oma värvi ja kõlalise panuse andis siin kindlasti ka tereminipartii. Ilmselt toetas seda suurt kõla ka saali eriliselt kajav akustika. Omamoodi näitemäng oli näha Ainomäed tereminilt noote välja võlumas, tekitades niimoodi saalis nõidusliku atmosfääri. Üllatav oli Greenwoodi muusikas kogeda, kuidas näilises staatilisuses on võimalik pinget edasi kanda ja intensiivsust hoida. Mõnusat kontrasti pakkus süidi hoogne ja rütmikas II osa „Future Markets“. Särtsu andsid orkestrantide kaasakiskuvalt mängitud rütmikad pizzicato-liinid. Osa lõppes aga tundlikus ja kergelt romantilises meeleolus, milles orkester sai nautida meloodiliste liinide mängimist. Samalaadne karakter jätkus süidi III osas „Hope of New Fields“. Orkestri puhas ja tundlik kõla oli elamus omaette. Iga mängija panus ja eneseväljenduse tahe oli kuuldav ja tuntav. See muusika kõlas isegi veidi põhjamaiselt. IV osa „Henry Painview“ pööras aga hoopis teistsuguse lehekülje. Nüüd avanes väga kriipivalt väljendusrikas maailm. Ülemhelide kihamine võis hakata silme ees peaaegu virvendama. Atmosfäär loodi siin harukordse väljendusrikkusega. Võis tunda end justkui unenäolisel rännakul, kus kohati satutakse lennates nii maa lähedale, et ehmatavalt robustsed kõlasähvakad oleksid nagu napilt pääsetud kokkupõrked maaga. Selles osas võttis Ainomäe kätte ka tšello. Nauditav oli solisti kõlavärvirohkus ning meeleolu, mis tal õnnestus luua. Siit mindi sujuvalt üle Pärdi teosele. Eriti jäi „Fratres’es“ meelde sujuv vormiline ja dünaamiline ülesehitus, millest sündis väga mõjus tervik. Alguse vaiksed, aga krõbedad arpedžod lõid kohe loo algul mõtliku, ühtlasi intensiivse õhustiku. Ainomäe jõuliselt žestikuleeritud pizzicato’d olid ehmatavad, kuid nende karakter muutus sootuks alandlikuks piano’s. Solist lõi pingestatud vaikuse ja pani publiku seda hetke tunnetama. Vahetevahel oli ta oma esituses melanhoolne või paluv, kohati aga samal ajal kaeblik ja äkiline. Selles teoses pingutas orkester aga kõlaliselt natuke üle. Oli palju hetki, kus oleksin soovinud solisti rohkem esiplaanil kuulda. Meditatsioonist tuldi sujuvalt tagasi maa peale, Greenwoodi süidi V osasse „Proven Lands“. Selles särtsakas osas omandasid keelpillid löökpilliliku ja kitarriliku iseloomu. Tore oli vaadata, kuidas mõnd orkestranti pani viiulit kitarri kombel süles mängimine laialt naeratama. Süidi viimane, VI osa „Oil“ kõlas oma lihtsuses ehtfilmimuusikalikult. Ülejäänud osasid ei oskakski filmimuusikaks pidada, kui ei teaks, et need on loodud linateose jaoks.

Kontserdi teine pool algas rokkbändist The National tuntud kitarristi Bryce Dessneri teosega „Lachrimae“. Lugu rullus lahti kireva kõlapildina, mis võinuks kujutada virmalisi öises metsas. Loo teine pool oli aga maisem ja kohati päris tormine. Selles võis tunda tüürilikult rütmilist minimalismi, kus materjali kordused moduleerisid järsku ootamatutesse suundadesse. Lõpuks suunduti tagasi virmaliste värvides rahulikku ja vaiksesse metsa. Tšellist sai oma tehnilist ja muusikalist meisterlikkust enim näidata kontserdi viimases teoses. Aulis Sallineni helitööd „Kamarimusiikki III. Don Juanquioten yölliset tanssit“ ehk „Kammermuusika III. Don Juanquijote öised tantsud“ võiks käsitleda kui tšello­kontserti, milles orkester on solisti kõrval võrdne partner. Paistis, et kiired tujude ja meeleolude vaheldumised olid solistile rohkem nauding kui raskus. Ainomäe kujutas oma tegelaskujus nalja, vahel rõõmu ja muret. Don Quijote tuju võis järsku muutuda uhkeks või kahtlevaks. Ühtäkki võis tal aga tekkida vankumatu julgus ja juba märkamatult võis karakter muutuda lustlikult tantsuliseks. Tšellist sosistas piano’des, kui need kandsid edasi hingestatult intensiivseid mõtisklusi. Forte’d kõlasid täidlaselt ja säravalt. Kõlaline spekter oli väga mitmekesine ja lai. Solist näis oma fantaasiaküllaste karakterite ja kõlakujundusega ka orkestrit inspireerivat. Tuntav sümpaatia ja mõistmine orkestri ja solisti vahel lõi väga hästi toimiva koostöö. Orkester reageeris solistile kaunilt toonivate värvidega või äkiliste ja kärsitute tundepuhangutega. Aga just nii pidigi olema, kui tegemist oli sedavõrd ettearvamatu tegelaskujuga nagu don Quijote. Eriti virtuoosseks ja lõbusaks läks kiire osa teose lõpu poole, kus don Quijote oli vist sattunud mustlaspeole. Solist pakkus siin tehniliselt krõbedas akrobaatikas isegi stiilset huumorit. Loo lõpp näis kuulaja lahenduse osas juba teadmatusse jätvat. Aga sellest natuke hullunud unest äratas solist meid oma viimaste nootidega, mis lõpetasid loo ootamatult kiiresti.

Kontserdi kavavalik ja selle ülesehitus moodustas väga vaheldusrikka ja mitmekesise kuulamiskogemuse. Põnevust jagus igale maitsele. Oli rõõm meie tipptšellisti taas kodumaal kuulda. Silver Ainomäe on isiksus, kes otsib muusikas ja elus tähendusi ning soovib kõike teha täie pühendumisega. Loodetavasti tekib võimalusi Ainomäe hiilgavat tšellomängu peagi taas Eestis kuulda. Hoiame pöialt, et ta leiaks jätkuvalt oma muusikuteel põnevaid ja inspireerivaid ülesandeid. Pärast kontserti õnnestus ka teada saada, et Ainomäe ei dirigeerinud siin kontserdil esimest korda. Ta on osalenud lausa Jorma Panula dirigeerimis­kursustel. Peale selle dirigeerib ta natuke oma projektides USAs. Igatahes paistab tal olevat ka väga tugev dirigendi­potentsiaal.