Jälgides viimastel kuudel meedias keskkonnateemasid tekib tunne, et kirjutatakse mingist teisest maailmast. Arvamusliidrid ja poliitikud väidavad, et keskkonnapiiranguid tuleb bürokraatia vähendamiseks tühistada, et rohepööre on läbi kukkunud, et metsa­tööstus, fosfo­riidi kaevandamine, põlevkivi kasutamine ja tuumaenergeetika arendamine viivad rahvusliku rikkuseni.¹ Jääb mulje, et autorid on avastanud uue planeedi, kus keskkonna­ressursse on piiramatult. Ometi ei ole see nii. Sel aastal on 1. augustil hinnanguline globaalse ületarbimise päev, mil inimkond on ära kulutanud ressursside hulga, mida planeedi ökosüsteemid suudavad luua aastaga. Eestis jõudis ületarbimise päev fossiilkütuste kasutamise ja raiskava majanduse tõttu kätte juba 4. märtsil.² See tähendab, et me kulutame Eestis juba praegu aastas ligi neli korda rohkem keskkonnaressursse, kui oleks ühiskonna pikaajaliseks kestmiseks jätkusuutlik. Meedias loodud petlik kujutelm, et looduskeskkonnaga arvestamine ei ole oluline, kehtib tekstide ja diskursuse tasandil, kuid aineringete, ökosüsteemide ja keskkonna­ressursside reaalsusega on sel vähe ühist. Teema on ebamugav, lahendused keerulised ning poliitikutel ja majandus­inimestel on enda huvides lihtsam keskkonnaprobleemidest mööda vaadata.

Mitmekordne ületarbimine osutab, et toimime juba praegu vähenevate ja ebapiisavate loodusressursside tingimustes. Selline puudus on soodus pinnas ühiskondlikele konfliktidele, poliitilisele populismile ja ressursisõdadele. Tähtsaks muutub küsimus, kuidas me üksikisikute ja ühiskondadena vähenevate ressursside tingimustes toimime. Piltlikult võime ette kujutada kõrbes ekslevat reisiseltskonda, kes peab vastama küsimusele, kuidas väheneva veevaruga ringi käia. Kas kulutada vesi ära kohe või püüda seda jagada pikema aja peale? Kas igaüks seisab vaid enda eest ja püüab vähenevat ressursi maksimaalselt kiiresti endale haarata? See, mis tavatingimustes on konkurents, viib puuduse olukorras kiiresti võimuvõitluse, kannatuste ja ka ületarbimiseni. Või suudavad kogukonnad ja ühiskonnad toimida solidaarselt – leppida kokku kasutusreeglid ja piirangud, nii et ligipääs taanduvale loodusele oleks tagatud paljudele ning ka kaitsetumaid ühiskonnagruppe ei tõrjutaks eemale. Selline kokkulepe võib aidata ka ressursse kasutada vähemas mahus, mis võimaldaks vähemalt osaliselt nende taastumist looduslike protsesside käigus.

Antropotseeni silmamoonutused

Tuntud prantsuse filosoof ja teadusloolane Bruno Latour pühendas elu viimased aastakümned Gaia poliitikale – üleilmsete keskkonnaprobleemide ühiskondliku mõju uurimisele.³ Tema analüüs antropotseeni poliitika ja ühiskonna arengu kohta on osutunud väga ettenägelikuks. Nimelt väitis Latour, et ühiskonnagrupid, kel on rohkem rahalisi vahendeid, parem informeeritus ning suurem võimekus ühiskonna seisu­kohti suunata, on juba mõistnud, et Maa vähenevaid keskkonnaressursse ei jätku kõigile. Sellises olukorras loobutakse ühiskonna arengusse panustamast, lammutatakse varasemad kokku­lepped ja sotsiaalsed tugisüsteemid. Ühiskondlikke kokkuleppeid asendab püüd maksimeerida oma ligipääsu keskkonnaressurssidele ja sellest saadavat tulu. Ligipääs nii maavaradele kui ka puhtale looduskeskkonnale koondub aina enam kitsa majanduseliidi kätte. Samal ajal hägustatakse avalikku ruumi ja meediat teadlikult pseudoteemade ja vastuoluliste narratiividega, mille eesmärk on hajutada inimeste tähelepanu antropotseeni keskselt küsimuselt – kellel on ligipääs elu võimaldavatele ressurssidele? Bruno Latouri analüüs sobib üllatavalt hästi mõtestamaks Donald Trumpi kaootilist poliitikat USAs nagu ka selle kohalikke kloone. Eestis on sama suundumuse näiteks hiljutine ministeeriumide reform, millega kliima ja looduskaitse teemad sulandusid energeetika- ja keskkonnaministri valitsemisalasse, ning mitmete keskkonnapiirangute (kaitsealade maksimaalse osakaalu piiramine 30 protsendiga maismaast, veekogude kaldaala kaitsevööndite vähendamine, kaevanduslubade väljastamise lihtsustamine) lõdvendamine bürokraatia vähendamise sildi all.⁴

Loodusressursside hoogsamat kasutamist saadab osav kommunikatsioonitehnoloogiline silmamoondus – keskkonnapiirangute lõpetamist esitatakse positiivses võtmes kui riigi muutmist otstarbekamaks ja paremini toimivaks. Tegelikult on sellised piirangud pidurdanud ressursside liigset kasutamist ja koondumist ühiskonnas ning võimaldavad kõigile ühiskonna liikmetele ligipääsu loodusele. Paljud traditsioonilised ühiskonnad on ise seadnud oma ressursi­kasutusele piiranguid tabude, pühade, kommete ja töökeeldudena. Tänapäeval võimaldab tehnoloogia keskkonnast ressursse ammutada väga kiiresti ning riiklikud regulatsioonid ja piirangud täidavad endisaegsete keeldudega sarnast rolli. Need piiravad loodus­rikkuste ärakasutamist, aeglustavad kiiret ja mahukat ressursiammutamist ning toetavad seeläbi enam just kaitsetumaid ja väiksema teovõimega inimrühmi. Näiteks ehituspiirangud rannaaladel ning kallasraja avatuse nõue tagavad mererandadele ligipääsu kõigile soovijatele, mitte ainult neile vähestele, kel on majanduslik võimalus sinna maja ehitada. Keskkonnaga seotud kasutuspiirangud on ühiskonnale vajalikud ja sageli kasuliku mõjuga. Need pidurdavad inimlikku ahnust. Peale kaitsetumate inimrühmade kaitsevad piirangud neid, kes ise oma huve kuidagi kaitsta ei suuda, nagu järvekaur, lendorav, metsis, kõre, punane tolmpea ja teised.

Piirangute vähendamist põhjendatakse enamasti vajadusega soodustada majanduskasvu. See seos on problemaatiline mitmel põhjusel. Esiteks on lõplike ressurssidega planeedil majanduse pidev kasv niikuinii võimalik vaid piiratud ajaraamis. Teiseks toob majanduskasvu seadmine ühiskonna arengu eesmärgiks kaasa majandusloogika levimise kõikidesse valdkondadesse, ka sinna, kus see teeb pigem kahju. Mõõdetava tulu fetišeerimine tähendab, et majanduskasvu nähakse ekslikult inimeste heaolu, puhta keskkonna, tugeva kultuuri ja tervishoiu alusena. Samal ajal edendatakse majandust sageli just keskkonna ja kogukondade arvelt. Selle näiteks on maavarade kaevandamine ja ressursimahukad infrastruktuuriprojektid, mille tulu ammutavad ettevõtete omanikud, aga kulud keskkonnakahju ja terviseriskide kujul jäävad sageli piirkonna elanike kanda. Kolmas majanduskasvu fetišeerimise negatiivne mõju on rahas mittemõõdetava tegevuse, näiteks hoolekande ja koduse töö, ebaoluliseks pidamine.

Need majanduskeskse mõtlemise loodud struktuursed moonutused võtab hästi kokku Rob Nixoni mõiste „aeglane vägivald“ (ingl slow violence, ka „struktuurne vägivald“). Ta peab aeglaseks vägivallaks „vägivalda, mis leiab aset aegamööda ja märkamatult, tagantjärele hävitavat ajaliselt ja ruumiliselt hajutatud vägivalda, vägivalda, mida tavaliselt üldse selleks ei peeta“.⁵ Aeglast vägivalda võimaldab võimu ja regulatsioonide kallutatus, mis tolereerib majandustegevust nõrgemate ühiskonnagruppide arvelt. Aeglase vägivalla tagajärjed on reostusest põhjustatud kroonilised haigused, tuttavate paikade kaotusest põhjustatud keskkonnalein ning ebavõrdsuse kasv, kuna osade inimrühmade kannatusi ei peeta tähelepanuväärseks. Aeglane vägivald tekib sageli poliitiliste valikute tulemusena. Ühiskonna ja keskkonna jätkusuutlikuks kestmiseks on tähtis, et poliitikud oleksid aeglasest vägivallast kui nähtusest teadlikud ja otsiksid teid selle vähendamiseks.

Loodus ja keel kui ühisvarad

Ometi on Eestis üllatavalt palju näiteid solidaarsest keskkonnakasutusest, mis lähtub ühistegevusest, jagatud hoolest ja vastutusest keskkonna ees. Seda tüüpi keskkondi ja keskkonnakasutust on sobilik nimetada kogukondlikuks ühisvaraks (ingl commons). Ajalooliselt on ühisvara näited kogukondade hooldatud küla ja -karjateed, paadisillad ja -sadamad. Tänapäeval võib ühisvaraks pidada linnade rohealasid ja parke, mis pakuvad liigirikast looduskogemust ja mitmekesiseid puhkevõimalusi. Põhjamaade eeskujul Eestis kehtiva igaüheõiguse, mis võimaldab kõigil looduses vabalt liikuda ja metsaande korjata, alus on samuti arusaam metsast kui ühisvarast. Üks suuremaid kogukondliku ühisvara edendamise ja hooldamise projekte Eestis on olnud „Teeme ära“ kevadised talgud ning sellest üleilmse mõõtme saanud talgukultuuri liikumine. Intellektuaalse ühisvara tuntud näide on Vikipeedia entsüklopeedia ja seda arendav entusiastlik kogukond. Ühisvara areng järgib teistsugust majandusloogikat kui eraomand. Ühisvarast saadav jagatud kasu on suurem kui iga üksikisiku panus selle loomisse, individuaalselt on ühisvara loomine väga keeruline või suisa võimatu. Tänapäeva individualismi rõhutava majandusmõtlemise jaoks on ühisvara raskesti mõistetav ning alaväärtustatud.⁶

Kogukonna ühisvara olemust saab selgitada semiootika abil, kuna enamik semiootilisi süsteeme järgivad samu printsiipe. Näiteks loomulik keel püsib ja areneb seda kõneleva kogukonna ühise tegevuse tulemusena. Keel toimib jagatud vestluste, suhtluse ja kommunikatsiooni kaudu, mitmekesine keelekeskkond on tähtis kogukondlik ressurss mõtlemiseks, arenemiseks ja eneseteostuseks. Samal ajal on keele võimalused alati suuremad kui ükskõik millise üksikisiku võimekus keelt kasutada. Keegi ei saa ainuisikuliselt keelt luua ega seda omada. Küsimus keele arengusse panustamise maksumuse kohta tundub jabur nagu ka küsimus keele hinna kohta. Tõesti, kui palju maksab eesti keel? Samalaadsel põhimõttel toimivad ka teised ühisvarad: kultuur, avalikud teadmised, ühiskondlikud normid, aga ka looduskeskkond.

Keskkonnasolidaarsuse lähtekoht, nagu mina seda mõistan, ongi looduse ja keele sarnasus.⁷ Võime mõtelda loodusest, selle mitmekesisusest ja ressurssidest kui ühisvarast ning võtta sellest osa nii, nagu osaleme keeles. Keel ja ökosüsteemid on mõlemad suhtepõhised, need toimivad eri elementide või osaliste suhete alusel. Nii nagu üksinda ei saa luua keelt, ei oska me inimestena luua ka looduskeskkonda. Küll aga saame luua tingimused, et kasutada loodust kui ühisvara säästlikult, eri inimrühmadele ligipääsu tagades ja looduse taastumiskiirusega arvestades. Ökosüsteemi kui ühisvara teeb inimkeelega võrreldes eripäraseks see, et suhtevõrgustiku loomisel osalevad paljud liigid: kimalased, põdrakanep, kõduseened, ohakalinnud, halljänesed, metsnugised jpt. Nad kujundavad ühiste jagatud keskkondade tingimusi ökoloogiliste suhete ja kommunikatsioonivõrgustike kaudu, eriti paljude nõrkade ja kaudsete hõlbustavate suhete (ingl ecological facilitation) abil.⁸ Inimese seatud piirangud keskkonnakasutusele on seega ühe osalise piirangud oma tegevusele ökosüsteemi kui suurema terviku püsimise huvides. Ökosüsteemi saab aga mõista kui paljude liikide jagatud ühisvara, millest saavad oma elukeskkonnana kasu kõik selle osalised.

Ühisvarade nagu ka aeglase vägivalla puhul on keskne küsimus, kes kuuluvad kogukonda. Keda arvata ühisvara loojate ja kasutajate hulka, kelle vajadused ja kannatused on kriisis piisavalt tähtsad, et neist rääkida ja neid arvesse võtta. Kui keele puhul paistab olevat asjakohane arvata subjektide hulka kõik keelekasutajad, siis ökosüsteemi kui ühisvara puhul peaksid kogukonda kuuluma kõik ökosüsteemis osalejad. Üleskutse keskkonnasolidaarsusele on seega kaheosaline. Esiteks, mitte lubada looduskaitseregulatsioone vähendades Eesti loodusressursse väikesearvulise majandusoligarhia valdusse, vaid hallata looduskeskkondi kogukondade ühiselt jagatud, väärtustatud ja hooldatud varana. Ja teiseks, laiendada arusaama loodusest kui ühisvarast hõlmama kõiki liike, kes ökosüsteemide loomisesse ja kujundamisesse tegelikult panustavad.⁹ Seda vähemalt ulatuses, mis võimaldaks loomadele ja taimedele piisavad looduslikud maa-alad, et nad saaksid liikidena pikka aega püsida. Inimese mugavus ja omakasu ei saa olla olulisem teiste liikide ellujäämisest.

Keskkonnasolidaarsuse vältimatus

Keskkonnasolidaarsuse küsimus näib möödapääsmatu. Keskkonnakriisis vähenevad inimese eluks vajalikud ressursid ning see tõstatab ressursside kuuluvuse, ligipääsu ja jaotuse teema ühiskonnas. Ühtaegu ei järgi ökosüsteemid pideva kasvu ega eraomandi majandusloogikat. Nähtused, mis on tekkinud osaliste ühistegevuse tulemusena, on olemuslikult läbipõimunud. Neid ei saa kuigi hästi jaotada mõõdetavateks ja hinnastatavateks tükkideks. Ökosüsteemid ja looduskeskkonnad on tekkinud pika aja vältel paljude liikide vastasmõju ja koostegutsemise tulemusena. Nad pakuvad inimestele olulisi ühisvarasid, mida me ei suudaks üksinda taasluua: puhast õhku ja põhjavett, viljakat mulda, põlismaastikke ning looduslikku mitme­kesisust.

Kättejõudnud antropotseeni iseloomustavad ootamatused ja ennustamatus. Sellistes tingimustes on aina keerulisem luua piire puutumatu eraomandi ja ümbritseva muutliku maailma vahele. Ootamatud keskkonna­kriisid mõjutavad tarneahelaid, ressursi­puudus ajendab ühiskondlikke ja poliitilisi konflikte, tulevikumuutusi on aina keerulisem prognoosida ja nendega seotud riske kindlustada. Agentsus, mis individualismi ja eraomandi piire aina enam kompab ja raputab, tuleneb inimtegevuse mõjul ebastabiilseks muutunud keskkonnast enesest. Paljude inimeste instinktiivne vastus antropotseeni vapustustele on teha eraldusjooned läbitungimatuks ja ehitada müürid kõrgemaks. Keskkonnast eraldatakse ennast aga kõige väljapoole jääva arvelt ja seda ära kasutades ning lõpptulemusena suurendab see veelgi keskkonna ebastabiilsust. Probleemi juurpõhjuseni ulatuv mõistlik vastus ebakindlale maailmale oleks siiski tegutseda kogukondadena ja sõlmida ühised kokkulepped, mille osa on jagatud hool ja vastutus loodus­keskkonna suhtes.¹⁰