Ajaloodoktor Raimo Pullati elulooraamatu vahendusel on meil võimalik aimu saada autori vaieldamatutest saavutustest ajaloolasena – nii uurijana kui ka organisatoorses tegevuses, mis suuresti seisnes püüdlustes luua valdkonnale vajalik institutsionaalne struktuur ja siduda see rahvusvahelise uurimistööga. Libisenud oma raamatus pealiskaudselt üle lapsepõlve- ja kujunemisaastatest, mis möödusid Eestile raskel, hävituslikul ajajärgul, on Raimo Pullat peatähelepanu pööranud töömeheaastatele.
Mälestusraamatut lugedes saame heita pilgu Ajaloo Instituudi tegemistesse aastatel 1960–1980 ja autori osale selles. Leiavad kirjeldamist autori arvukad välisreisid Poola, Saksamaale, Soome, Ungarisse, Prantsusmaale. Saame teada, kellega tal oli seal kokkupuuteid. Omalaadse foonina saadab seda teave isiklikust elust – abielust poolatariga, kelle toel suur osa neist kontaktidest saadi läbi Poola ja selle maa vahendusel. Raimo Pullati puhul on tegemist erakordselt huvitava isikuga, kes on teotsenud ühtaegu nii kõrgemal tasemel kui ka laiemas sfääris, kui see tema kaasaegsetel valdavalt õnnestus.
Millestki aimu või teada saades suureneb alati puutepind tundmatuga – sellega, mida veel ei tea. Ja tekib täiendavaid küsimusi. On arusaadav, et vastata on võimalik üksnes osaliselt. Mitte ainult ruumi piiratuse tõttu. Paratamatult tuleb arvestada neid, keda jagatav teave võib häirida või kellele kahju tekitada, vahel ka nende lapsi. Ent arvestada ei tule üksnes seda. Ja mitte niivõrd sellepärast, et see kahju ehk olekski välja teenitud ja ega ka niivõrd sellepärast, et see toetaks ühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohalt üliolulist vastutuse printsiipi. Eeskätt tuleb arvestada, et niisuguse teabe avaldamine võiks üldsusele tuua palju suuremal määral kasu, rikastades meid teadmistega selle kohta, kuidas tookord asjad käisid. Ja võimaldaks tehtud vigu teadvustada.
Seepärast võiks ju ikkagi nimetada neid, kes ei olnud valmis üldkasulikku asja ajama, olgu näiteks Tallinna arhiivi tagasitoomise toetamine. Või näiteks neid, kelle tehtu või tegematajätmiste tagajärjel on ajaloolased oma Rüütli tänava kodu nüüd jälle kaotamas. Küllap oleks see teave õpetlik ning nii vähendadaks sellesarnaste juhtumite kordumise võimalust. Oleks olnud huvitav rohkem teada saada nende isikute seisukohtadest, kellega autoril on olnud kokkupuuteid, eriti selles osas, mis puudutab Eestit, eestlasi või Eestis võimutsenud isikuid ühes nende eripäraga.
Oleks olnud huvitav rohkem teada saada mõttevahetuste sisust: teemadest, argumentatsioonist – ning kõige tähtsamast – poleemilisest pinnast ideede ja arusaamade võitluses. Sellest, milliste ideede ja arusaamadega autor kokku puutus, mis neist paistis väärtuslik, mis puudulik, mis ekslik, mis võõras, mis üldse ebaadekvaatne. Sellest, millistele mõtetele kuuldu juhtis. Sellest, kuivõrd need arusaamad olid argumenteeritud, kuivõrd oldi neid võimeline muutma. Sellest, millised olid raskused suhtlemisel, kuidas neist üle saadi. Sellest, millele võis osutada, ja sellest, millele osutamine ei tulnud kõne allagi.
Näiteks oleks ju ikkagi õpetlik teada, milliste argumentidega demagoogitses Juhan Kahk. Pullat vihjab, et anti nõu, kuidas Moskvas asju ajada. Kindlasti oleks lugejalgi kasulik teada saada, kuidas siis. Millised olid piirangud rahvusvaheliste sidemete pidamisel? Mis oli ette kirjutatud, mis ära keelatud? Oleks olnud huvitav teada, kuidas autor kõrvutab eri ajastuid, neile omaseid aspekte, hoiakuid süstemaatiliselt võrreldes ja analüüsides. Näiteks seda, kui otstarbekalt on neil ajastutel teadlaskonna tähelepanu olnud suunatud valdkondadele, mis tähelepanu vajaksid. Kindlasti olnuks tänuväärne osutada asjadele, mis tänapäeval peaksid olema teisiti, nagu ka põhjustele, miks ei ole.
Poleks olnud halb, kui autor oleks ette võtnud lugejat suuremal määral teavitada oma teadustööde sisust – hüpoteesidest ja sellest, kuivõrd need leidsid kinnitust. Sellest, mis sai teatavaks uurimise käigus, olgu või kõrvalproduktina. See teave on muidugi erialase teaduskirjanduse vahendusel kättesaadav, ent me ei saa mälestusraamatu lugejatelt oodata nende kõigiga tutvumist. Mälestusteostelt on oodatav ikka populaarteaduslik hoiak. Tervitatav oleks olnud ka autori osutatud teiste inimeste teadustööde peaseisukohtade avamine.
Eriti tänuväärne olnuks, kui oleks leidunud suuremal määral teavet eri ajastutel ja ajaperioodidel kehtinud reeglite-raamide-piirangute laadi kohta. Selle kohta, mis oli võimalik, mis ei olnud. Näiteks selle kohta, et kui oli võimalik midagi korda saata, näiteks rahvuskultuuri taastamise või alalhoidmise nimel, siis kuivõrd see oli võimalik ning millise hinna eest. Selle kohta, millised näiteks olid konkreetselt need piirid, millest ülevaatamise võimalus Ea Janseni Helsingi ülikooli raamatukogus nutma oli ajanud. Selle kohta, mida võis uurida, mida ei võinud. Ja kui võis, siis kuidas võis? Selle kohta, et kui miski, mis paistis võimatu, siiski võimalikuks sai, siis millist hinda tuli selle eest maksta. Niisiis oleks tahtnud rohkem teavet ideoloogiliste piirangute, tehniliste piirangute, võimu konstruktsiooni, võimulolijatega käitumise ja nende juhtimisviiside kohta. Kas või telefoniõiguse kohta. On enam kui kindel, et Raimo Pullati teadmispagas on neis valdkondades ääretult suur, vahest suurem kui kellelgi teisel.
Oleks olnud tore, kui autor oleks ette võtnud võrdlevalt – eri aspekte reastades ja neid analüüsides – kõrvutada eri ajastuid. Hinnanud näiteks neile omaseid poleemilisi ruume – seda, mis neis oli kõneaineks ja kuidas. Osutanud, mis kõneainesest on puudunud, kuid pidanuks selles sisalduma. Näiteks hinnanud Nõukogude ajal Vene võimude ja lääne vastastikuses mõttevahetuses kujunenud poleemilise ruumi iseärasusi ning kultuuriliste, ühiskondlike ja riiklike küsimuste käsitlusvõimet. See olnuks eriti tänuväärt asjaolu tõttu, et paraku elame suurel määral nimetatud poleemilises ruumis tänini.
Autori abikaasaks on olnud poolatar. Igati huvitav olnuks suuremal määral teada saada, kuidas ta on tundnud end Eestis, eemal oma kodumaast – mis oli talle siin uus, mida ta hindas, millega harjus ja millega ehk ei ole harjunudki. Ühtekokku, milline on olnud Eestis tema vastuvõtt, selle kujunemine. Üldse oleks Eesti ja Poola võrdlev kõrvutamine mõne valitud aspekti ulatuses (näiteks elanikkonna religioossus) kindlasti meie teadmisi täiendanud. Niisamuti näiteks Eesti ja Soome olude kõrvutamine samal kombel.
Ühtekokku tuleb nentida, et mälestusraamatu autor ei ole kaugeltki kõiki oma võimalusi lugeja teavitamiseks ära kasutanud ning on palju olulist teavet jätnud enda teada. On olnud ülearu ettevaatlik. Lugupeetaval Raimo Pullatil oleks kahtlemata veel paljutki öelda. Et ta on jätkuvalt tegus, ei peaks olema põhjendamatu lootus, et tema mälestustele tuleb lisa. Kas või lühemate kirjutiste, aga ideaalis täiendusköite näol. Lisa, kus ta võtab ette põhjalikumalt täiendada meie teadmisi nii neis asjus, millele eespool sai osutatud, kui ka neis, millele ma pole osanud osutada.
