Kevadel ERSO ees debüteerinud prantsuse dirigent Yan Pascal Tortelier tuli uue hooaja alguses orkestri ette oma kodumaa romantikute pulbitseva kavaga. Kava oli täielikult XIX sajandi vaimus: ainult romantismiajal elanud heliloojate teoste kõrval oli õhtu üles ehitatud praegugi tavapärasele struktuurile, millest sai norm just XIX sajandil: kontsert algas lühema teosega (avamäng), sellele järgnes instrumentaalkontsert (sel õhtul tšellokontsert) ja viimasena esitati sümfoonia. Kõik kolm teost on varem ERSO esituses kõlanud, aga nii publikul kui ka orkestril oli viimane aeg mälu värskendada: avamäng oli viimati kavas 1977., tšellokontsert 1982. ja sümfoonia 1934. aastal.
Kõigepealt esitati Hector Berliozi ooperi „Benvenuto Cellini“ (1838) avamäng. Berliozi kui prantsuse romantismi ühe olulisema esindaja esimese ooperi esiettekanne ei möödunud rõõmuhõisete saatel. Ooperit mängiti pärast esietendust kolm korda, kuid seejärel kadus see mitmekümneks aastaks teatrite repertuaarist. Uuendusmeelne muusika köitis aga ligi 15 aastat hiljem Ferenc Liszti tähelepanu, tänu kellele võeti ooper väikeste kohandustega taas mängukavva. Kuigi praegu on ooper populaarsem kui helilooja eluajal, saab seda laval näha siiski harva, sagedamini kuuleb kontsertidel selle avamängu.
ERSO kontsert algas kaunilt: kõla oli lai ja tunne hea, kõik olid hoos. Tortelier, 78aastane dirigent, lausa hüppas, nii et resoluutsemad akordid said lisaks helilisele ka visuaalse märgi. Orkestri võimekust kinnitas avamängu lõpp, kus üle kõikide keelpillide kiirete käikude kostis vaskpuhkpillide väärikas teema. Ühtlasi oli rõõmustav (ei tea, kas see oligi eriline või ei osanud mina publikult midagi niisugust oodata), et sümfooniaorkestri forte’dele järgnenud järsud paarisekundilised pausid võeti vastu täies vaikuses: keegi publikust ei liigutanud ega köhinud.
Pärast avamängu kõlas Marcel Johannes Kitse soleerimisel hispaania päritolu prantsuse helilooja Édouard Lalo tšellokontsert d-moll. 1876. aastal kirjutatud kolmeosaline teos ei ole nii palju mängitud kui teiste sama suuna esindajate (näiteks Dvořáki või Elgari) tšellokontserdid, aga väärib nende kõrval igati tähelepanu – minu meelest on teos üks avastamata pärl. Esimeses osas oli Kitse ja ERSO tasakaal ülihea: terve keelpilliorkester saatis solisti nii vaikselt, et tšello mahe tämber ei kadunud kordagi teiste keelpillide sisse ära, ja vastupidi, tšello madalad noodid kostsid ka orkestri valjemate lõikude taustal hästi välja. Teises osas said kõik näidata veidi mängulist külge ning orkestri rütmilised pizzicato’d ja solisti kerged flažoletikäigud panid kaasa elama küll. Ka oli tublisti mängurõõmu: nii solisti, orkestrantide kui ka dirigendi näod (niipalju kui ta küljega publiku poole oli ja seda näha õnnestus) olid naerul ja see andis muusikale väga palju juurde. Tšellokontserdi esitus oli ülitundeline, Marcel Johannes Kits tõestas end taas väga kõrgel tasemel interpreedina.
Solist käis kummardamas umbes viis korda ja kui kõik lootused lisalugu kuulda olid juba kustunud, tuli tšellist veel korra tagasi ja mängis Johann Sebastian Bachi teise tšellosüidi sarabande’i. Teistest kavas olnud teostest sajandi jagu vanem pala sobis oma lüürilisusega ekspressiivset tšellokontserti välja juhatama ning, nagu solist mainis, ühendab sarabande’i kui tantsu ja Édouard Lalod ka hispaania-prantsuse päritolu. Lisalugu kuulates mõtlesin hetkeks, et see oleks võinud olla veidi lühem. Ometi on Marcel Johannes Kitse mängu nii hea kuulata, et sellest tuleb praegu, enne kui ta Müncheni Filharmoonikute tšellorühma kontsertmeistrina tööle asub ja on veel Eestis, viimane võtta.
XIX sajandi muusikat tutvustava kontserdi lõpetas Ernest Chausson’ sümfoonia B-duur op. 20, mida ERSO esitas viimati 1934. aastal Olav Rootsi juhatusel. Yan Pascal Tortelier partituuri ei vajanud, aga orkester näis kohati ebakindlana. See-eest olid võimsad hetked enesekindluse taastudes veelgi suurejoonelisemad. Chausson on oma ainsa sümfoonia pühendanud maalikunstnik Henry Lerolle’ile, kelle palumise peale helilooja selle kirjutamise ette võttis. Komponeerimisprotsess ei olnud Chausson’le kerge: keskendumiseks sõitis ta Pariisist Lõuna-Prantsusmaal asuvasse villasse, kust saatis Lerolle’ile pidevalt kurje kirju. Kui aga kaks vaevaliselt valminud osa valmis said, ei jätnud helilooja sümfooniat siiski pooleli ja kirjutas ka kolmanda, viimase ja ühtlasi pikima osa. Pärast esiettekannet 1891. aastal pälvis suurteos heakskiitu ja ka halvakspanu, avalikkus võttis teose omaks pärast 1897. aasta Berliini Filharmoonikute kontserti Pariisis. Sümfooniast sai Chausson’ tähtsaim teos ning seda peetakse prantsuse orkestrimuusikas oluliseks saavutuseks. Helilooja alustas 1899. aastal ka uue sümfoonia visandamist, aga see jäi paraku lõpetamata.
Chausson’ sümfoonia kõlas ERSO esituses viimati 91 aastat tagasi, seekord oli selle kavva valinud prantsuse külalisdirigent. Suurvormi esimene osa algab dramaatiliselt, jõudes pidulikku teemasse, kus ERSO sai näidata laia dünaamilist skaalat. Teine osa on laulev ja viitab Chausson’ meelisžanrile, vokaalloomingule. Just seal jäigi orkestril kindlusest veidi puudu, kuigi keelpillide õrn saatefaktuur puupuhkpilliteemale oli imeilus. Viimases osas on natuke kõike: algus on väga intensiivne, siis tuleb sisse laulev ja helge teema, mis lõpeb pärast dramaatilist osa taas rahulikult. Kaks esimest osa lõpevad väga pidulikult, kolmas suubub rahulike, pikkade nootidega vaikusse. Sümfooniast kumas raskust, mis jäi helgematele osadele vaatamata minu meelest siiski valitsema. Tortelier suhtles orkestriga väga tihedalt (seda lubas ilmselt vabanemine partituurist) ja kuigi orkester tuli temaga kenasti kaasa, oli tunda, et ERSO pole seda teost peaaegu sada aastat mänginud. Kontsert oli siiski põnev, sest kõik kavas olnud teosed kõlavad (Eestis) harva. Nüüd tuleb ainult loota, et järgmist korda, kui need tulevad ettekandele ERSO esituses, ei tule oodata 43 aastat!
