Tohutu meediakära tulemusena otsustas Timo Steiner 21. detsembrist Muba juhi kohalt lahkuda. Tema vaatenurgast igati õige otsus – helilooja saab ometi taas pühenduda oma kutsumusele. Aga kas, kuidas ja millal on sellest abi Mubas keeva probleemikatla jahutamisel, ei ole sugugi teada.
Steinerist sai Tallinna muusikakeskkooli (TMKK) direktor 2005. aastal. Ta tegi ära suure töö ja nägi palju pingelisi olukordi (vt intervjuu 15. IX 2017 Sirbis), muu hulgas oli tema ülesanne viia komisjoni koosseisus edasi kooli uue hoone rajamise protsessi, mis oli alanud ammu enne tema ametiaega. TMKK linna kolimise mõttest vormus ajapikku ühendkooli ehk Muba idee: nüüd tegutsevadki ühe katuse all TMKK, Otsa kool ja balletikool. Kõrvalt vaadates jäi mulje, et sisuline koolide ühendamine sai maja rajamise kõrval liiga vähe tähelepanu, kuid sellega tegeleti igal tasandil – on raske öelda, millest oleks piisanud või piisaks praegu. Kogu aeg on olnud selge, et kokku pannakse kolm täiesti erisuguse ajaloo ja kultuuri ning õppesüsteemiga õppeasutust.
Just viimasega on nähtud eriti palju vaeva, ka aastatel 2018–2020, kui Tallinna muusika- ja balletikooli ühendamist juhtis Eero Raun. (Raunale endale jäi muuseas mulje, et ta pole juhiks valitud vaid üleminekuajaks, vaid jääb ametisse, kui koolid on uude majja kolinud. Ootamatult läks teisiti.) Muba on Eestis ainus kool, kus pakutakse kutseõpet kutseõppeasutuse seaduse ja statsionaarset üldharidusõpet põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel. Kutseõpe ja üldharidusõpe ühes õppeasutuses tähendab muu keeruka kõrval õpetajate ebavõrdset palgataset, mis peaks küll edaspidi ühtlustuma.
Kolme kooli ühendamisel on alati olnud hulk vastaseid, kuid nende realistlik alternatiiv on jäänud mulle selgusetuks. Jätta uude majja tegutsema eraldi asutustena tegutsevad koolid? Unustada uue maja unistus sootuks ja jäädagi ammu amortiseerunud hoonetesse, kus seinad kostavad läbi ning õpilastel pole korralikke harjutus- ja esinemisvõimalusi? Nii mõnedki TMKK lõpetanud oleksid tahtnud, et kool jätkab tegevust Kivimäel, turvalise ja nostalgilise männimetsa veeres. Mina siiski ei kujuta ette, et kool tegutseks sama viletsates tingimustes ka 50 aasta pärast. Areng on vältimatu ja arengu hind oli koolide ühendamine.
Nagu teada, on koolide konflikt kõige teravamalt välja löönud just klassikalise muusika õppes. Ma ei tee nägu, et tean täpselt, mis seal on juhtunud, sest meediaskandaalis on kohati leidnud üllatusi ka Muba õpetajad. Küllap mängib konflikti tulipunkti jõudmises oma osa see, et kogu kultuuri- ja haridusvaldkond on alarahastatud ning seega on ka Muba õpetajad olnud sunnitud töötama mitme koha peal ja jooksma ühest kohast teise. Professionaalset muusikut saab ikkagi kujundada ainult nii, et pühendub nii õpilane kui ka õpetaja. Ju on ühendamisprotsessis midagi, mis pühendumist ei soosi. Kuid Muba gümnaasiumiõpilaste pöördumises on oluline mõte, mida võiks edaspidi kaaluda: kutse- ja gümnaasiumiõppe tasemevahet ei tasu ühtlustada, sest nende sisu ja õpilaste taustsüsteem on erisugune, need osakonnad tuleks hoopis lahutada ja leida neile eraldi juht.
Nüüd on siis oodata uue juhi konkurssi. Mina siiski ei arva, et vaid juhi (või ka mõne teise töötaja) vahetusega saab kõik järsku korda. Inimsuhted ja arusaamad on keerulised olenemata sellest, kes olukorrast ministeeriumile aru annab. Kahjuks on nii koolide kui ka kultuuriasutuste juhi konkursid viimasel ajal läinud raskelt või suisa läbi kukkunud. Kes tahab asuda juhtima nii keeruka siseloogikaga kooli, peab olema isiksus, kes otsibki järjest uusi pingekoldeid. Kas seesugune kriisijuht teab ka midagi professionaalse muusika valdkonna toimemehhanismidest, on juba järgmine küsimus.
