Hiinat on tabanud üle aastakümnete suurim poliitiline maavärin. Hiina Rahva­vabastusarmee (RVA) kõige kõrgemat kindralit, sõjalise keskkomisjoni asejuhti Zhang Youxiad süüdistatakse tuumasaladuste lekitamises USA-le. Ametlikult ei ole Zhangi veel tagandatud, kuid tavaliselt viib nii ränga süüdistuse esitamine ametikaotuse ja parteist väljaheitmiseni. Talle heidetakse ette „ränka distsipliini ja seaduse rikkumist“. Koos Zhangiga on süüdistus esitatud ka Liu Zhenlile, kes on Hiina relva­jõudude ühendstaabi osakonna ülem. Miks Zhangi vastane uurimine algatati, seda saavad kõik väljaspool Pekingi väikest võimuringi vaid oletada. Võimalikuna näivad kolm seletust: korruptsioon, vastuhakk Xi võimule ja Hiina relva­jõududele 2027. aastaks seatud eesmärkide mittetäitmine. Neid põhjusi tasub analüüsida.

Ametlikud allikad osutavad korruptsioonile. Konsultatsioonifirma China Strategies Group juht Christopher Johnson ütles, et Zhangi kõrvaldamine „näitab, et Xi innukusel korruptsiooniga võidelda pole piire“.¹ Xi alustas korruptsioonivastase kampaaniaga 2012. aastal kohe, kui oli võimule tulnud, ning Johnsoni arvates on Zhangi tagandamine selle kampaania kulminatsioon. Lisaks sadadele riigiametnikele on korruptsioonisüüdistusega ametist kõrvaldatud ligi kakskümmend kindralit. Kuna suure rikkuse iseendale ja oma perele kokku ajanud Xi seisab ise riigi korruptsioonipüramiidi tipus,² saab ta teisi korruptsioonis süüdistada vaid äärmise silmakirjalikkusega. Ta näeb ennast seismas seadusest ja kõigist moraalireeglitest kõrgemal nagu üks kleptokraatia kroonimata keiser kunagi. Riigis, kus õigusriigi (rule of law) põhimõtte asemel kehtib rule by law (võim seaduse abil) põhimõte, on säärane enesekuvand ja käitumine normipärane ja isegi loogiline.

Korruptsioon pole peamine põhjus

Kuid korruptsioon ei saa olla ainus ega peamine põhjus, miks Zhang tagandati. Mõjuvõimuga kauplemine on Hiina režiimi pärisosa, mistõttu võiks selle süüdistusega maha võtta iga Hiina Kommunistliku Partei (HKP) kõrge liikme, nende seas Xi Jinpingi. Parteidistsipliiniga tegelevatel ametnikel on käepärast tuhandeid toimikuid, kus on kirjas kõigi kõrgete HKP ametnike head ja vead, kust vajaduse korral puhastustööks põhjusi otsida. Zhangi mõjuvõimuga kauplemine oli ilmselt ammu teada, mistõttu kerkib küsimus, miks tema toimik just nüüd välja võeti. Lisaks on kõrgete parteiliikmete korruptsiooni­süüdistuse alusel arreteerimine Xile ebamugav, sest mainekahju nii parteile kui selle sõjaväele – Hiinas on sõjavägi partei, mitte riigi kontrolli all – on märkimisväärne. Seda on Hiina võimud ka ise tunnistanud. Niisiis peame põhjuseid Zhangi tagandamiseks otsima mujalt.

24. jaanuari hommikul kinniste uste taga toimunud infotunnis räägiti muu hulgas sellest, et Zheng on moodustanud poliitilise kliki Xi vastu. See on juba märksa usutavam põhjus. Kliki moodustamine on üks Hiina poliitilise kultuuri karmimaid süüdistusi, mis on Mao aegadest (1949–1976) alates trellide taha või teise ilma saatnud tuhandeid parteilasi. Leninistlik riigiaparaat peab olema institutsionaalselt ja ideoloogiliselt ühtne. Kuigi HKP ridades on vastanduvaid huvigruppe ja vaidlusi tuleb ette alatasa, peab partei väljapoole näima monoliitne. Kui otsus on langetatud, eeldatakse kuulekust. Kui keegi söandab seda ühtsust lõhkuda, süüdistatakse teda kliki moodustamises ja järgneb karistus. Kuna Zhangiga üheaegselt esitati süüdistus ka Liule, näib, et need kaks meest koos sepitsesidki alternatiivset poliitilist võimubaasi. Ametikohtade müük, millega kaasneb auaste ja mõjuvõim, on Hiina relvajõududes olnud tavapärane vähemalt aastatuhande algusest. Kui Zhang müüs ametikohti aastakümneid, võis temast saada alternatiivse poliitilise kliki keskne isik ning ta tuli kõrvaldada.

Zhangi tagandamine aga ei kõnele tingimata Xi tugevusest. Kui süüdistus kliki moodustamises peaks tõeks osutuma, on see märk sügavamast käärimisest Hiina relvajõududes. Sellisel juhul on Xiga rahulolematuid kindraleid veel ning Zhangi karistamine ei jää viimaseks puhastusaktsiooniks RVA ridades. Kas võib olla, et Xi on kogu oma võimutäiuses tegelikult ebapopulaarne? Igal juhul on HKP ühtsus, distsipliin ja maine saanud tõsise löögi, samal ajal kui üha enam võimu koondub vaid ühe mehe, Xi Jinpingi kätte. See võibki olla Xi otsuse äraspidine loogika. Teiste võimukandjate kõrvaldamine teeb Xist asendamatu liidri, kellel on võimalik järgmisel aastal taotleda neljandat ametiaega ning 2032. aastal viiendat ametiaega.

Kolmas ja viimane põhjus Zhangi tagandamiseks võib peituda selles, et Xi ei olnud rahul Hiina relvajõudude arenguga. RVA juhtidele on antud ülesanne olla 2027. aastaks valmis sõjaliseks operatsiooniks, mis päädib Taiwani liitmisega Hiina Rahvavabariigiga. Samaks aastaks peab olema RVA valmis strateegiliselt heidutama USA relvajõudusid.³ 2027. aasta, mil RVA tähistab oma sajandat asutamisaastapäeva, on juba ukse ees. Niisiis võidi Zhang tagandada, kuna kindral ei tegutsenud 2027. aasta eesmärke silmas pidades piisavalt kiiresti.

On võimalik ka kombinatsioon kõigist eespool loetletud põhjustest.

Hiina relvajõudude võimekus löögi all

Hiina relvajõudusid juhitakse HKP sõjalisest keskkomisjonist. Pärast Zhangi ja Liu tagandamist jääb selle ridadesse alles vaid kaks liiget. Üks neist on selle juht Xi Jinping ise ja teine kindral Zhang Shengmin. Varem on selle liikmeskond ulatunud üle poolesaja, kuigi Deng Xiao­pingi võimuperioodil (1978–1989) kärbiti kümmekonna liikmeni.⁴ Ei ole ilmselt liialdus, et RVA on juhtimiskriisis.

Lühiajaliselt pärsib sõjalise kesk­komisjoni nukker seis Hiina sõjalist võimekust. Enne kui uued liikmed on valitud ning uus asejuht ametisse määratud, ei tohiks Peking ise sõtta tikkuda. Seda ütleb kaine loogika. Ometi ei ole RVA piiratud valmidus enamasti olnud sõja alustamisel takistuseks.⁵ Korea sõja ajal suunati üle miljoni „vabatahtliku“ Korea poolsaarele, et vastu seista ÜRO egiidi all sinna saabunud ameeriklastele. Ka 1962. aasta sügisel toimunud Hiina-India sõja puhkedes ei olnud RVA valmis, sest rahvavabariik oli just läbi elanud ajaloo ühe rängema looduskatastroofi ja näljahäda, mis järgnes Mao algatatud kampaaniale „Suur hüpe edasi“ (1958–1962). Kuid sõtta ometi mindi, sest mõlemal puhul arvas Mao, et tal ei ole muud valikut. Niisiis ei pruugi ka Xi jätta Taiwanit ründamata, kui selleks kerkib vajadus. Ent mõlema ajaloolise näite puhul on sõja ajendiks olnud näiv või reaalne status quo muutumine ja oht Hiina julgeolekule. Kui Taiwan iseseisvust välja ei kuuluta või muid Pekingi defineeritud punaseid jooni nihutama ei kipu, on tõenäoline, et lähiaastatel Hiina rünnakut Taiwani vastu ise ei algata.

Pikemas ajaplaanis ei tõota aga vangerdused HKP sõjalises keskkomisjonis Taiwanile head. On võimalik, et Zhang tagandati ametist just seepärast, et ta ei pidanud Taiwani ründamist lähitulevikus võimalikuks. Xi on aga korduvalt rõhutanud, et Taiwani küsimust ei pärandata edasi tulevastele põlvkondadele ja see teema peab saama kas rahumeelse või vägivaldse lahenduse. Ei ole teada, kellest saab pärast Zhangi tagandamist Hiina kõrgeim kindral. Ühtegi nii suurte kogemustega sõjameest Xil võtta ei ole – Zhang osales Hiina-Vietnami sõjas 1979. aastal – ning paratamatult peab valik langema nooremale põlv­konnale. Kui Hiina relvajõudude etteotsa tõuseb noorema põlvkonna juht, võivad pinged Taiwani väinas kiiresti eskaleeruda, sest nooremad ja ilma reaalse sõjakogemuseta kindralid on oletatavasti vanematest kolleegidest rahvuslikumalt meelestatud.

Need on muidugi vaid spekulatsioonid. Kindel on aga see, et Zhangi tagandamisega lõhuti ära Hiina ja USA relvajõudude vaheline kommunikatsioonikanal. Zhang Youxia oli Washingtoni peamine kontaktisik Hiina relvajõududes. Just tema kohtus 2024. aastal Pekingis USA riikliku julgeolekunõuniku Jake Sullivaniga. Arvestades, et nii Pekingis kui ka Washingtonis on turbulentsed ajad ja poliitilise eliidi jalgealune tuline, võib kõrgetasemelise otsekontakti puudumine kahe vastanduva sõjaväe vahel saada saatuslikuks. Valesti tõlgendatud sõnumist ühismeedias või kogemata mõlgitud laevast Lõuna-Hiina meres võib saada alguse konflikt, mille võiks otsekontakt RVA ja Pentagoni vahel ära hoida. Need sidemed on nüüd vähemalt ajutiselt läbi lõigatud. Praegu ei ole Pekingis kedagi, kes „toru võtaks“, ning ilmselt ei ole kummalgi pool Vaikset ookeani kedagi, kes julgeb ja oskab vastas­poolega suhelda.

Kuigi lähiajal on rünnak Taiwani vastu ebatõenäoline, siis kaugemas plaanis teenib Zhangi tagandamine kindlasti just seda eesmärki. Kindral Zhang oli aastakümneid Xi üks lähedasemaid kaasvõitlejaid. Juba nende isad olid sõbrad. Kuigi Zongnanhai (Pekingi piirkond, kus kõrgemad riigijuhid elavad ja töötavad) koridorid on nüüd pärast Zhangi ja Liu tagandamist veelgi kõledamad kui varem, on Xi võimutäiusele taas sammukese lähemal. Aga ka üha rohkem üksi ja isoleeritud. Xist on saamas diktaator, kelle suurimaks vaenlaseks on tema enda mõtete kõlakoda. Ta kuuleb just seda, mida ta kuulda tahab, sest kätte jõuab aeg, kus keegi ei julge diktaatoriga vaielda.