„Võib saali minna.“ Näitan piletit, haaran kõrvaklapid ja pimendavad silmaklapid, pühin puhtaks talvesaapad ning astun pimedasse ruumi. Soomusrüüs kangelane, kes on lavastuse eelreklaamist juba tuttav, seisab laternavalgel sissepääsu lähedal, ent asub siis metalli kõlksumise saatel ruumis sihitult ringi patrullima. Kui silmad lõpuks pimedusega harjuvad, märkan seinte äärde reastatud teatri­toole ning suundun istuma, kaaslaseks eelaimdus, et kauaks sinna ilmselt jääda ei tule.

Viimaste istmete täitumisel sisenevad saali voogavates keepides etendajad, kes tutvustavad sametisel häälel etenduse reegleid. Eelkõige tuleb meelde jätta, et publiku eest lubatakse hoolitseda ning pole tarvis muretseda – just see, iseäranis osaleja turvalisus, võiks ja peakski olema iga kaasava lavastuse eeltingimus. Niisiis, etendajate märguande peale paneme silma- ja kõrvaklapid pähe ning usaldame end täielikult ja sõna otseses mõttes pimesi nende hoolde. Teekond võib alata.

„Tuhandenäolise kangelase“ alusmaterjal on Joseph Campbelli samanimeline monomüüt ehk uurimus, kus kirjeldatakse, kuidas on omavahel seotud pealtnäha erisugused, ent ülesehituselt üksteisega äravahetamiseni sarnased lood Punamütsikese muinasjutust „Sõrmuste isandani“. Kaur Riismaa ja Andreas Aadeli tõlgenduses kohtub kangelase müüdi struktuur poeetilise narratiiviga, millesse on põimitud fragmente lapsepõlvemälestustest ja kirjandusklassikast, päevakajalisi ja -poliitilisi küsimusi ning argielu mõtisklusi ja pihtimusi. Tunnistan ausalt, et nendest võrdlemisi eriilmelistest pusletükkidest moodustuv dramaturgiline tervik jäi veidi ähmaseks, seda enam et seoste leidmine kõrvaklappidest kostuva teksti ja ruumis toimuva vahel võib osutuda vähemalt kohati üpris keeruliseks. Seejuures jätab teksti ambivalentsus ja mitmetasandilisus rohkelt ruumi kujutlusvõimele ja kogetava tõlgendamisele – ka see võis olla eesmärk omaette.

Kui kõrvaklappidest kostuvad kirjeldused, juhised ja muusika moodustavad üheskoos etenduse auditiivse ruumi, siis ruumi tajumise seisukohalt osutuvad keskseks liikumis- ja tajumisvahendiks hoopis käed, mis kohtuvad teiste sõrmede, küünarnukkide, külgede, selgade ja kõhtudega. Olgu öeldud, et etenduse alguses on üksteise otsa põrkamist üksjagu, ent pärast pisukest harjumist ja kohanemist meeled teravnevad: hakatakse tajuma isegi lähenevate inimeste kehasoojust ja põigatakse neist edukamalt kõrvale. Samuti on just käed peamised teistega kontaktivõtmiseks ning ütlevad omaniku kohta ootamatult palju: peopesad on soojad või jääkülmad, suured või väikesed, ebalevad või enesekindlad, kuivad või pehmed. Kui mõne kätepaariga leiab kiiresti ühise keele, siis teisest tahaks jällegi kiiremini lahti lasta.

Etenduse jooksul antakse kätele mitmesuguseid ülesandeid, mis eeldavad teise inimesega kontakti astumist. Kuivõrd pimesi võib kaaslase leidmine osutuda keeruliseks ülesandeks, siis siinkohal abistavad osalejaid üleloomulikud olendid: ühtäkki tundsin oma õlgadel kellegi sõrmi, mis suunasid mind ruumis edasi ja kohtuma tundmatu paarilise kätega. Kui kõrvaklappides räägitakse midagi peegelpildi kallistamisest, embame üksteist kohmetult ega saagi aru, kas tegelikult pidime ja kui kaua peaksime üksteisel veel kätest kinni hoidma. Ühe inimese kätega sain etenduse vältel veidi lähemalt tuttavaks ning mõistsin järsku, kui palju informatsiooni need tegelikult edastavad: aiman ainuüksi puudutuse abil selle inimese sugu, vanust, perekonnaseisu ning võib-olla isegi nahahooldusharjumusi. Siiski tundsin samal ajal ka teatavat kõhedust, sest sedasama uuris ju tema ka minu käsi puudutades. Miskit oli selles kontaktis ääretult ilusat ja kordumatut, veidi intiimsetki, seda enam et usaldasime teineteisele ka oma eesnime.

Kui etenduse esimeses pooles on kangelase teekonna etapid üksteisest hästi eristatavad, siis ühtäkki muudetakse miskipärast kurssi: järsku teatab etendaja hääl, et Campbelli teoses on veel teisigi etappe, kuid nendeni me ei jõua. Sellega toimub seni kindla struktuuri järgi kulgenud teekonnas dramaturgiline nihe: varem peatükkhaaval avanenud ja arenenud lugu jääb kulminatsioonile lähemale jõudes ootamatult justkui pooleli. Selle asemel antakse ülesandeks teha midagi, mis veel tegemata. Kõrvaklappidest kostuv Matthew Wilderi „Break My Stride“ laseb oletada, et see võiks olla tants. Vahepeal leitud uuest anonüümsest kaaslasest, kelle kätepaari ennist üksikasjalikult tundma õppisin, saabki nüüd etenduse viimasteks minutiteks minu tantsupartner.

Kui muusika lõpeb ja eemaldan silma­klapid, avastan end keset muinasjutumaailma, justkui seisaksime otsapidi hämaras haldjametsas. Valguskiired voogavad aeglaselt üle hämara ruumi, laest rippuvate taimeväätide ja inimeste: kes vaatab aeglaselt ruumis ringi, kes tantsib muusika saatel nii, nagu keegi ei vaataks. Kellega selle teekonna ajal kokku põrgati, kallistati või kätt suruti, jääbki nende seinte vahel igavesti saladuseks. Ent küsimus, kuhu me selle teekonnaga ikkagi välja jõudsime, jääb sellegipoolest kripeldama.

Üks on kindel: „Tuhandenäolise kangelase“ vorm eeldab teatritegijatelt ja publikult vastastikust usaldust ja vastu­võtlikkust uutele, mugavustsoonist välja jäävatele kogemustele. Pole sugugi lihtne astuda pimedasse ruumi, sulgeda silmad ja sammuda tundmatusele täiel rinnal vastu teadmata, kuhu teekond lõpuks välja viib. Kangelasliku publiku julgust ja usaldust võib pidada suurimaks vägiteoks, seda enam et kohati võib end selles inimesi täis ruumis ka võrdlemisi üksikuna tunda. Seega on „Tuhandenäoline kangelane“ ennekõike võimalus kogeda ebamugavust turvalises keskkonnas. Kus siis veel, kui mitte teatris.