Sten Heinoja astub 31. oktoobril Estonia kontserdisaalis solistina Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ette, et esitada romantismiajastu helilooja Edvard Griegi kuulsate algustaktidega klaverikontsert. Kuna ta on salvestanud kõik Mart Saare klaveriprelüüdid, näib Griegi muusika esitamine loogiline, sest Saar on nimetanud Griegi ühe lemmikuna. Grieg omakorda on mõjutajana nimetanud Robert Schumanni. Saare muusika on Heinojal kavas 3. detsembri kontserdil EMTA suures saalis.

Rahvusvaheliselt tunnustatud Sten Heinoja esineb regulaarselt kõikjal maailmas. Ta võitis 2014. aastal üleriigilise pianistide konkursi ja 2016. aastal telesaate „Klassikatähed“. 2017. aastal omandas ta Londoni Kuningliku Muusikakolledži magistrikraadi. Tänavu augustist elab Heinoja peamiselt Berliinis.

Kuidas kontserdiõhtu Griegiga idanema hakkas?

Eesti Kontserdi produtsent Tuuli Metsoja küsis, kas olen tuttav Griegi klaverikontserdiga. Ütlesin, et loomulikult, see on ju üks kuulsamaid ja monumentaalsemaid romantismiajastu klaverikontserte, mida kõik teavad ja armastavad. Olen seda kunagi mänginud mitu korda.

Suure osa kontserdiõhtust võtab Ravel, kelle balletimuusika esitamisega saab Adrien Perruchoni dirigeeritav ERSO solistita hakkama. Ravel on öelnud: „Olen komponeerinud ainult ühe meistriteose: „Bolero“. Kahjuks puudub sellest muusika.“

Algul oli plaanis põhjamaine kava, sealhulgas Sibelius, aga dirigent vahetus mitu korda. Adrien Perruchon otsustas lõpuks Raveli kasuks. Tehniliselt on „Bolero“ muidugi muusika. Heliloojatel ja kunstnikel üldse on vaja teost, millega jõuda laiema publikuni. Samamoodi on Griegiga: kui temalt midagi teatakse, siis on need klaverikontsert, „Peer Gynt“ ja võib-olla „Lüüriliste palade“ esimesed paar pala.

Milline on Griegi klaverikontsert?

See algab bravuursete akordidega, millele järgneb üliromantiline, isegi nukra alatooniga esimese osa peateema, mis kandub pisut rahvamuusikastiilis peateema arenduseks. Kõige paremini on Griegil minu arvates õnnestunud esimese ja kolmanda osa kõrvalteemad: need mõlemad kätkevad tema oskust luua erakordselt laulvaid ja meeldejäävaid meloodiaid. Vahel nimetatakse seda ka laste klaverikontserdiks, sest seda mängivad tihti juba keskastme õpilased, aga kui läheneda teosele põhjalikumalt, siis mina nii ei ütleks. Selles on nüansse, milles pead olema väga kindel, tugeva kunstnikunatuuriga. Peab olema mingisugune läbimõeldus, et need välja mängida. Tehniliselt pole see muidugi võrreldav näiteks Rahmaninovi teise või kolmanda klaverikontserdiga või isegi Schumanniga, aga kindlasti ei saa öelda, et oleks lihtne.

Kui palju selle omandamine aega nõudis?

Mõnes mõttes oli meeldetuletamisvaev. Keeruline on sügav muusikaline sisu, millest 101% arusaamine teeks sellest täieliku kunstiteose. Tahaks loota, et jõuan selleni ühel hetkel, kas enne või pärast kontserti. Võib-olla see Griegi kontsert ongi lihtsalt ilus, lüüriline, kenade meloodiatega klaveriteos, mis kõigile meeldib. Siiski on kunstniku ülesanne teos endale ja publikule lahti mõtestada.

Kuidas avastab pianist enda ja klaveri piire?

Kontsertidel kuuleb tihti esitusi, kus piirid ületatakse. Esimene samm peakski ehk olema piiride ületamine. Kui mängija läheb enda või klaveri poolt kreeni, tuleb leida tasakaal. Olen hakanud järjest rohkem mõtlema, mis on muusikas kvaliteet: see peab kõlama väga eriliselt või väga hästi. Kui kaldub kõlaliselt kreeni, pole asjal mõtet – siis ei taha seda kuulata ei mina ega publik. Olen piire kompinud näiteks selles osas, kui vaikselt saab mängida. See on igas saalis erinev. Estonia kontserdisaal pole kõige suurem, aga seal on siiski ligi 900 istekohta ja tagumisi ridu silm peaaegu ei seleta. Tuleb katsetada ja siis kontserdil ka piiridest kinni pidada. Kõige erilisemad hetked tekivad aga siis, kui astud kontserdil veel sammu kaugemale. Seda pole võimalik sõnadega kirjeldada. See on mingisugune tunnetus, hetk, mis sünnib laval.

Millise helilooja pausi on keeruline mängida?

Arvo Pärdi. Tema muusikas justkui puudub aeg. Tavaliselt arvatakse, et kui tuleb paus, siis aeg jääb kuidagi seisma. Tema muusika on igas mõttes ajatu. Esitasin tema loomingut sel aastal mitu korda. Aga tema paus töötab ainult siis, kui publik on esitajaga kaasas. Mõnel korral pole nad kaasa tulnud. Kui mängisin 17. oktoobril Arvo Pärdi keskuses, oli publik hästi kaasas.

Mängite Pärdi 90. sünnipäeva puhul novembris Inglismaal keelpillikvartetiga M4GNET ja ilma. Vaatasin filmi „Arvo Pärt novembris 1978“. Ivalo Randalu küsib filmis, mida Pärt tundis värskel „Tabula rasa“ ettekandel. Pärt ütleb, et oli nagu kuulaja saalis, esitusest kaasa kistud. „See on väga hea märk,“ ütleb Randalu. „Ei tea,“ ütleb Pärt.

Olen vahel proovinud ennast helilooja olukorda asetada. Muusika on üks erilisemaid kunstivorme, sest selle toimimiseks peab mitu aspekti laval kokku saama: helilooja, interpreet ja instrument. Teos sünnib laval uuesti. Arvan, et Pärt tajus, et on nii palju asjaolusid, mis ei pruugi kokku minna – sama asi, mida rääkisin pausist. Oma teose kuulamine saalis on heliloojale intiimne hetk. Selle intiimsusastmeni ei küündi peaaegu mitte ükski vaste igapäevamaailmast. See on iga kord unikaalne. Ma pole kunagi olnud selles situatsioonis, nii et võin vaid oletada.

Ta ütleb seal ka, et talle meeldivad õunaseemned. Neis olevat nagu mingi jõud, valem. Taandatus miinimumini.

Pärdist on mõnes mõttes saanud Eesti sümbol. Praegusel keerulisel ajal on ta ühele riigile ja rahvuskultuurile ehk parim sümbol. Pommid, mis kogu raha neelavad, ei sümboliseeri midagi. Pärdi muusika puudutab kõiki, kes seda kuulevad – kas esimest või sajandat korda. See on väärtus, mis ei kao sajandite jooksul. Samamoodi on Griegi klaverikontsert väärtus ka 200 aasta pärast. Esitame Oxfordis Pärdi loomingust üsna erinevaid näiteid. Üks kontsert hakkab seal välja nägema nii, nagu olen juba palju kordi teinud: alustab „Aliinale“, millele järgneb „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“, minu meelest kaks parimat näidet tintinnabulist, ja siis „Partiita“ 1958. aastast, täiesti teistsugune Pärdi looming, neoklassitsistlik. Nii huvitav, et ühel heliloojal on kaks täiesti erinevat maailma. See toob välja, et maailm muutub kogu aeg. Isegi „Partiitas“ võib juba tajuda Pärdi vaikust. Mingeid väärtushinnanguid kandis ta noorusest peale. See annab lootust ka mulle endale: kui vahepeal tekivad keerulisemad hetked, siis see, et olen juba nii noorena saanud tegeleda sellise muusikaga, näitab võib-olla, et vaev on seda väärt.

Milliseid orkestripille solist ennast saatma vajab?

Stampvastus on, et pille, mis mängivad parasjagu mingit meloodiat. Suurimat rahuldust pakub viimastel aastatel selline less is more: klassitsistlik, Mozart, Haydn, mõnel määral Beethoven, kes on veidi hilisem, romantilisem, tulisem. Püüdlus on pukseerida tegevus sellele ajastule, isegi natuke varasemale. Griegi klaverikontsert läheb õnneks kuidagi sellesse natuuri. Ta on küll toretsev, lõpud ja algused on suured, aga mingid mini­momendid antakse edasi niivõrd väikeste väljendusvahenditega, et orkester palju ei mängi. Veidi saadab keel- ja puhkpillidega. Publikut liigutab muidugi kõige rohkem lõpp, kui puhutakse pasunast peaaegu pikali. See on üks selline hetk, kui tunnen, et tõusen nagu lendu. Rahmaninovi teine klaverikontsert on sellega pisut sarnane: orkestrile on III osa lõpus kirjutatud suuresti fortissimo, mängivad kõik suured puhkpillid ja timpanid, nii et ennastki ei kuule, rääkimata sellest, et publik solisti kuuleks. Mu õpetajad on öelnud – ja ma ise ka oma paarile õpilasele –, et heliloojad pole lollid: nad on enamasti kirjutanud teosed täpselt nii läbimõeldult, et meie asi interpreetidena on nende soove austada ja mängida täpselt nii, nagu kirjas on.

Kas Perruchon dirigeerib Eestis esimest korda?

Minu teada küll. Kahju tegelikult, et harjutada saab orkestritega tavaliselt nii vähe. Kui juba kaks korda saab enne kontserti, siis on hästi läinud. Mulle meeldiks proovide ajal nii-öelda kasvada. Näiteks Marcel Johannes Kitsega on meil imeline koostöö sellepärast, et oleme nii palju koos harjutanud ja oleme vanad sõbrad. Hea on kokku saada ka proovivälisel ajal, suhelda, vahetada mõtteid kunstist, elust, absoluutselt kõigest.

Kes praegu Saksamaa pianistidest kõrva jääb?

Keeruline on just Saksamaa omasid Saksamaa pianistide seast esile tuua, sest suurem osa elab seal või käib seal õpetamas. Üks tippnimi on Kirill Ger­štein, kes õpetab Berliinis. Saksamaa on huvitav koht. See riik on oma kaardid õigesti mänginud, eriti pärast Brexitit. Suur osa maailmanimesid jooksis Inglismaalt minema. Elasin minagi ju aastaid Londonis – pandeemia ajal küll Eestis. Nüüd otsustasin, et on aeg Saksamaale minna. Eesti jääb alati minu koduks, aga kui tahad kuskil kanda kinnitada, pead kohapeal olema. Meeldib, et kultuur on sakslastel nii veres. Hakkad kellegagi Beethovenist rääkima ja teatakse, et ta kirjutas viis klaverikontserti. See antakse neile vist emapiimaga kaasa. Seal käib tõesti ka palju tipptegijaid. Olen nüüd vaadanud: igal nädalal käib viis-kuus suurnime läbi.

Viimati vaatasin Berliinis Verdi „Aidat“, aga kontsertidega on nagu Pärdi jutuga, et ma lähen alati kontserdiga mingil määral kaasa, võtan sealt oma nüansid. Tegelikult pakkus viimati elamuse hoopis kontsert Eestis: Pärnu festivalil Kalev Kuljus, kes elab samuti Saksamaal. See Tüüri oboekontsert on muidugi niisamagi monumentaalne, aga meeldis, kuidas Kalev interpreteeris.

Kellega eestlastest Saksamaal kohtuda võib? Mihhail Gerts elab vist juba pikalt Berliinis.

Berliini Filharmoonikutes mängib juba pikalt metsasarve Paula Ernesaks. Marcel elab ka veel Berliinis. Aga nagu eriti Londonis tähele panin: neil on nii palju oma tegemisi, et keeruline on leida ühist aega isegi kahe inimese kohtumiseks. Berliin küll pole nii suur. Londonis ma üle kahe nädala järjest eriti ei viibinud.

Milline on Sten Heinoja elu Berliinis?

Hommikul joon kohvi ja siis hakkan harjutama. Ostsin klaveri, mille heli läheb nupule vajutades klappidesse, et ei tapaks naabreid ilusa „Partiitaga“. Maja on viiekorruseline, hästi klassikaline vana Berliini kortermaja, kõrgete lagedega. Pikk vorstkoridor. Elustandard olnuks Eestis parem. Eestis on mul oma stuudio, kus on tiibklaver ja saan probleemideta mängida ööd-päevad läbi. Tuleb kohaneda, mis ei ole mulle suur mure.

Berliini filmifestivalil esilinastus tänavu Saksamaa mängufilm „Köln 75“ sellest, kuidas sündis aegade ostetuim klaveriplaat, Keith Jarretti „The Köln Concert“. Ajakirja Downbeat ühes 1969. aasta numbris andis Herbie Hancock pimekuulamisel ühele Jarretti bändiga palale kaks punkti viiest.

Ma panen tihti kontserdisaalis silmad kinni, sest ei suuda vaadata, mis laval toimub. Muusika keskmes on ju alati teos. Inimeste tähelepanuvõime jääb üha lühemaks, ka klassikalisest muusikast postitatakse klippe sotsiaalmeediasse. Mida vanemaks saan, seda rohkem tunnen, et see ei joondu minu väärtustega. Tunnen, et ego, isiklik ambitsioon tuleks välja lõigata. Selline pimekuulamine aitab, sest ego või ambitsioon väljendub tihti muusikavälistes nüanssides. Ma pole sellest täiesti puhas: loomulikult loobin minagi vahel käsi või teen nägusid, kuid see pole teadlik. Kui muusikul puudub siirus või tõsiseltvõetavus, siis pole ka pimekuulamisest abi. Hancocki-näitest rääkides ei tohi kunagi eeldada, et publik on rumal, ei näri läbi. Ei tohi minna nende ette teesklema ja arvata, et nad ei saa aru. Huvitav, mitu punkti ta mulle oleks andnud.

Peaaegu 30aastane Jarrett (näitleja John Magaro) liigub selles filmis vaevaliselt: tema selg valutab, sest ta liigutab end mängimise ajal liiga palju. Tegelikult vigastas ta selga juba 20aastasena, kui lükkas autot, mis ei tahtnud käivituda. Kuidas liigutada end mängimise ajal õigesti?

See algab teadlikust algharidusest, klaveriõpetajast: kuidas ta õpetas võimalikult ergonoomiliselt istuma. Mul on õpetajatega tohutult vedanud. Võin klaveri taga istuda seitse-kaheksa tundi ja mu selg ei väsi. Pillimänguvigastusi on mul olnud vähe. Paljud kolleegid on mingil hetkel käed üle mänginud või on neil liigese- või lihasevalud. Kui tahad, et pill kõlaks hästi, siis pead olema ergonoomiline. Selles mõttes peaks pillimäng olema maailma kõige loomulikum asi: kui teed seda võimalikult vähese pingega kehas, kõlab see kõige paremini. Ometi on pilli­mäng üks maailma keerulisemaid asju. Kuidas jõuda mitte ainult loomingulise, vaid ka kehalise vabaduseni? See võtab 20 aastat. Päris uskumatu.

Kas partituurita esitamine võib tervist kahjustada? Kas parem on mängida 20 teost partituuriga kui kaks peast?

Mul on peast mängimisega olnud suuri probleeme. Mingil eluetapil on laval ette tulnud mitte kõige paremaid kogemusi ja on tekkinud füüsiline kramp – olen hakanud kasutama partituuri. Viimastel kuudel olen aga hakanud partituurita mängimise väärtust ümber hindama. Partituuriga jääb mingi loominguline impulss ikkagi kuskile pidama, mingi asi blokeerib kanali minu ja kuulaja vahel. Partituur on justkui piibel: pead lugema sõna-sõnalt. Vaatan, kuidas sellest krambist üle saan. Griegi kontserti mängin peast. Sõltub olukorrast. Clara Schumann ja Liszt hakkasid mängima Klavierabend’eid. Sellest ajast kujunes välja standard, et mängitakse peast. See stigma on natuke hakanud muutuma, kuigi pianistidel muutub kõige aeglasemalt. Kui tänapäeval paneb tšellist või viiuldaja noodi ette, ei vaata keegi viltu. Muusika peaks olema kõige olulisem. Pole tähtsust, kas see tuleb noodist või noodita.

Pärast seda, kui kaks aastat tagasi intervjuus ütlesin, et mul ei ole praegu muusikaga midagi anda, olen õppinud ära olulise asja – ei ütlema. Kunagi olin lähedane ERSO tšellisti Theodor Singiga. Kurtsin talle muret, mis on ju kogu maailma muusikutel: võib-olla mind rohkem ei kutsuta, kui ütlen korra ära? Ta ütles midagi, mis kummitab mind siiani: kui hakkad valima, mida vastu võtad, hakkavad lõpuks tulema ainult pakkumised, mida ligi lased. Tahaksin, et pakkumises leiduks miski, mis eristab mind teistest pianistidest. Minu­suguseid valgeid europiidseid keskealisi pianiste on meeletult palju. „Spetsialiseerumine“ on praegu märksõna. See kujunemine võib võtta mitu aastat ja muidugi on mul väike hirm, mis juhtub järgmisel paaril-kolmel aastal, aga kui jääda hirmust paigale, siis ei saa kunstiline väärtus järgmist sammu teha.

Filmis „Köln 75“ otsitakse häälestajat. Kuidas leitakse häälestaja Eestis ja kuidas Berliinis?

Olen alati öelnud, et pole halba klaverit, on keskpärased pianistid, kuigi tegelikult on kolmnurk helilooja-interpreet-instrument nelinurk – häälestaja on ka. Tema käib enne kontserti alati üle ja tihti küsib veel pianistidelt, kas saab aidata. Mina pole valiv. Proovin töötada sellega, mis on. Kui on võimalus, küsin häälestajalt, sest nemad õpivad aastaid. Kui saan kunagi nii vägevaks kui Vladimir Horowitz, siis võib-olla leian ka ihuhäälestaja.

Eestis on lihtsam, sest tean kõiki, kes on vähegi selles vallas tegutsenud. EMTAs on kolm-neli häälestajat ja nende numbrid on mul olemas. Eesti suuremates saalides käib alati häälestaja. Ostsin kaks aastat tagasi Estonia klaveri ja mu juures käivad Estonia häälestajad. Berliinis ostsin Yamaha. Nemad pakkusid tasuta kaasa ühe häälestuse. Kui ta nüüd tuleb, võtan tema numbri.

Glenn Gouldil olid klaverid eri heliloojate muusika esitamiseks. Kuivõrd vajalik see oleks?

Olen käinud Hüpassaares Mart Saare klaverit mängimas. Pole kõige parem pill. Beethoven elas ajal, kui klaver muutus kõige rohkem: vaiksemapoolsele pillile pandi metallraam, kõlajõud muutus laiemaks. Kui ta oli juba kurdiks jäänud, sai ta ühe neist uutest klaveritest, ja see, kes talle selle viis, mõtles, kuidas teha nii, et see peaks Beethoveni jõule vastu. Ta oli natuke ajast ees: ta kujutas ette, et see kõlab niimoodi, aga sellist klaverit ei oldud veel loodud. Saare prelüüdidega on sama asi: ma tahan, et see ei kõlaks nagu kõrtsiklaver, vaid jääks vibreerima, tuleks mingi obertoon. Steinway peal ongi teda sellepärast praegu nii hea mängida, et Saar kirjutas need teosed natuke oma ajast ette, tänapäevasele klaverile. Londonis koolitati meid Steinway peal. Sellel saab mängida kõike. Võib-olla see mõte tuleb mul asjatundmatusest. See võib veel muutuda, kui mängin elu jooksul erinevate pillidega. Aga praegu tean, et kui on vaja mängida näiteks Haydnit, siis igas maailma saalis on Steinway ja ma mängin selle ära. Tegelikult suudan ju oma Estonia peal ka kõike mängida, olen sellega nii harjunud. Gouldi kuldaeg on möödas. Omal ajal läks ta tänavale ja kõik teadsid, et pianist läheb. Kuna Steinway-standard on välja kujunenud, siis kõik pianistid peavad sellega kohanema. Tänapäeval tuuakse võib-olla Lang Langile spetsiaalne klaver, kui ta peaks soovima.