Oli ju plaanis rohkem filmidest rääkida, aga nagu „Berlinale“ puhul viimasel ajal tavaks, varjutab muu programmi. 2026 oli pikalt Inglismaal töötanud Ameerika kuraatori ja filmiajakirjaniku Tricia Tuttle’i esimene aasta „Berlinale“ direktorina ja kuigi ma veetsin festivalil vaid mõne päeva ja nägin tosinajagu filme, võib nähtu põhjal ettevaatlikult väita, et kvaliteedihüpet on märgata. Seda kahetsusväärsem, et idealistliku, ent eaka žürii esimehe Wim Wendersi ettevaatamatult sõnastatud fraasid läksid viraalseks juba enne festivali algust ja meediaruumis järgnenud sõnnikupurgaas ei olnud kahjuks kellelgi aega tähele panna, et filmid olid head.

Žürii karidel

Mis siis juhtus? Konkreetsemalt: põhivõistlusprogrammi žürii esimees Wim Wenders tegi 12. veebruari avapressikonverentsil mitu sõnastusapsakat, mille taga oli osalt ilmselt pealiskaudsus ja teiseks kobas ta oma sõnavaras, et inglise keeles mõtteid ritta panna. Tagajärjeks ebalev seisukohavõtt, mis jättis atsakamatele rohkelt võimalusi vabadeks tõlgendusteks. Mõtteavalduse kese oli vastuoluline: poliitika on üks ja filmid teine; poliitika tuleb jätta poliitikutele ja filmid on selle vastasjõud, mille ülesanne on kutsuda dialoogile, äratada empaatiat. Kuna valesti tsiteerimist on nii palju, siis täpselt: „Filmid võivad maailma muuta, aga mitte poliitilises mõttes. Ükski film pole kunagi ühegi poliitiku mõtlemist muutnud.“ Täiesti elukauge tsitaat muidugi. Lause esimene pool eeldab, et maailma poliitilist muudatust on võimelised algatama ainult poliitikud, kuigi rohujuure tasandil tekkinud kodanikualgatuste tõttu on filmid kindlasti viinud ka ühiskondlike muudatusteni. Teise poole vigane mõttekäik tuleneb sealtsamast: poliitiku prioriteediks ei ole enamasti maailma muutmine paremuse poole (pigem võimu külge klammerdumine iga hinna eest ja iga lubaduse hinnaga), aga ka nemad on sunnitud populaarsuse kao hirmus vahel rahva tahtmisele järele andma. „Me peame poliitikast eemale jääma, sest kui me teeme pühendunult poliitilisi filme, siseneme poliitikavaldkonda, aga me oleme poliitikale vastukaaluks. Me oleme poliitika vastand. Me peame tegema inimeste ja mitte poliitikute tööd.“ Niiviisi kirja panduna on seda mõttekäiku ikka märksa keerulisem põhjendada kui pressikonverentsil kuulduna. Vana kooli idealist ja filmikunstnik kardab sattuda poliittööriistaks – täiesti arusaadav hirm eelmiste Berliini filmifestivalide sündmuste valguses –, kuid muutubki oma eitusfaasi tõttu just selleks. Eriti oma poliitilise angažeerituse üle nii uhkel „Berlinalel“ on sellise lõigu välja hääldamine ilmselge suhtekorralduskatastroof, mille järellained loksusid järgneva kümne päeva jooksul üle kogu festivali.

Vaadakem aga veel üht tahku: küsimuse esitaja oli Gaza-teemalist sõnavõttu žüriilt välja kangutanud juba mitme nurga alt ja lõpuks käibele läinud tsitaatidest kumab läbi nurka aetu frustratsioon. Esitaja ei ole üldse filmikunstiga seotud, on aga provokaatorina tuntud blogija-sisulooja-troll Tilo Jung, kelle puhul ei julge küll suurt maailmavalu kahtlustada, pigem on tegu egotrippimise ja tahtliku lammutustegevusega, olgu siis põhjused või palgamaksjad millised iganes. Oma lapsesuuretoorikat viljeles mees kogu festivali vältel ning tõepoolest – selle tulemusena on internetis levimas üleskutsed tühistada kogu Wim Wendersi looming (!).

Jung kasutab „Berlinale“ enda loodud koletise õlgadele hüpates olukorda ära. On „Berlinale“ ju aegade jooksul järjekindlalt ja paljude arvates filmikunsti enda põhiväärtusi kõrvale heitvalt püüdnud politiseerida kogu filmimaastikku. Festival on alati end pisut liiga tõsiselt võtnud ja kui nüüd võtab keegi neid veel tõsisemalt kui nad ise, siis ei olda selleks valmis ja hangutakse kommunikatsiooniprobleemidesse. Üksik skandalist ja teised klähvitsad tema tuules on festivali selle enda relvadega pantvangi võtnud ja olukorrast on nüüd raske välja rabelda. Mina sidusin mind kinni. Nagu Hinckus „Hukkunud Alpinisti hotellis“.¹

Suur küsimärk on festivali pressiosakond: kas tõesti ei saanud võimalikku trollimist mingite humaansete üldvastustega ennetada? Žürii mõistab hukka igasuguse vägivalla, ebaõigluse ja genotsiidi. Minu eesmärk pole soovitada kellelegi hämamist, aga ikkagi on optimistlik loota, et humanitaarkriisid suudetakse filmifestivali toimel ja mõjul ära lahendada, kui seda pole suudetud riikide tasandil ei diplomaatiliste ega majanduslike hoobadega. Enamikul probleemitekitajatel on nii Gazas, Sudaa­nis, Liibanonis, USAs või mujal kultuurist üldse, ammugi siis veel filmikunstist täiesti ükskõik. Ja selle kitsa filmikunsti valdkonna sees on „Berlinale“ omakorda täielik nišitoode, tahame siis seda endale tunnistada või mitte. Vähe on neid, kes teavad selle olemasolust, veelgi vähem neid, kes hoolivad selle sisust või ideoloogiast ning omakorda kaduvvähe neid, kelle tegevust Berliini filmifestival mõjutada suudaks. Otse loomulikult kuuluvad sõjakuriteod andestamatute tegude kategooriasse, aga selline hukka­mõistu avalik väljapressimine kollektiivi ees meenutab mulle kahjuks liigselt nõukogudeaegseid rituaalseid pioneeri- ja komsomolikoosolekuid, nn vaibale kutsumisi. Berliini žürii kutsuti punasele vaibale selleks, et nende moraalsus kahtluse alla seada ja lasta sakslasel Wendersil ja poola produtsendil Ewa Puszczyńskal püüda end võõrkeeles kohmakalt kaitsta.

On raske ette kujutada, kuidas vältida olukorda, et samasuguse sabotaažiga ka järgnevatel aastatel igasugune filmiteemaline keskustelu ära ei kaoks. Samal ajal on festival oma senise tegevusega võtnud kohustuse rahvast aktivismi teel juhtida, ja kui oled eesliinil juba lipu kätte võtnud, siis ei saa poole pealt barrikaadilt maha ronida.

Dokumenteeritud veider tõde

Aga siiski, nüüd filmidest, kuna õnnestus näha tõesti mitut põrutavat asja. Mängufilmide osas on Euroopa filmifestivalide nn enamusosalus Cannes’i ja Veneetsia käes, nemad riisuvad vastavalt Euroopa-Aasia ja Ameerika väärtfilmide koore, kuid Berliinis kerkib teistest teravamalt esile dokumentaalfilmide valik. Kui veel hiljuti õõnestas dokumentaalfilmide valikut Berliinis liigne akadeemiline kuivus ning suure teoretiseerimise ja eksperimenteerimise juures kadus ära filmi hing ja unustati tegelik publik, siis tänavu oli siin näha nii hinge, südant, aju kui ka vabalt kappama lastud kunstimeelt.

Festivali parima dokumentaalfilmi auhinna saanud Tšehhi-Slovaki ühistöö „Kui tuvid muutuksid kuldseks“² paneb lihtsalt hämmastuses pead vangutama. Esiteks, mida nad seal FAMUs, Praha filmi­koolis söövad, et nad selliseid filme teevad? Ja teiseks: kuidas on üldse võimalik ühtaegu saavutada selline kunsti­lisuse ja isiklikkuse tase? Filmi autor Pepa Lubojacki asub kartmatule retkele oma perekonnatraumade jäädvustamisel. Ka ise sõltuvuste ja depressiooniga kimpus olnud Lubojacki on sugupuu oma põlvkonna ainuke tugevamale oksale jõudnud inimene, sest nii tema vend kui kaks nõbu on täielikus alkoholi­sõltuvuses ja elavad ühiskonnast väljas­pool. Autor läheb kaameraga nende eludesse, püüdes mõista, mitte hukka mõista, kulutades närve ning energiat lootuses, et olukorda on võimalik parandada. Loo jutustamiseks on ta kasutanud kohati täiesti ajuvabasid võtteid – sõltuvusalaseid teoreetilisi selgitusi annab vahepeal kollaažtuvi, kellel on autori silmad ja suu ning väga vabalt on tehisarul lastud liikuma panna perekonna­fotod ning osalt ilmselt on ka tekstid masinkirjutuse abiga valminud, sest sellist florianwahlilikku huumorit kumab läbi –, aga kui see hullumeelsus n-ö ära osta, siis saab sellest üks isiklikumaid sõltuvuse lugusid, mida ma üldse näinud olen.

Dokivallas aga sellega pikselöögid ei lõppenud. Ilma suurema tähelepanuta jäi auhinnajagamisel Paraguays toimuv „Paradiisi läheduses“,³ mis algab tasahilju nii saksa asunike kogukonda kui ka kaht noort paraguaylast jälgides, aga arenedes sarnaneb film järjest enam mõne García Márqueze jutuga, kus maagiline realism segab tegelikkuse tasandeid nii tugevalt, et vaataja hakkab kahtlema nii oma silmades kui mõistuses. See saksa kogukond pole mingid tavalised rikkurid, vaid sellised, kellele kodumaal jätkamine ei olnud enam mõistlik ega turvaline, kuna neid jälgis mõnel puhul Saksa luureteenistus, teisalt ei sobinud ebaterved vaktsineerimisnõuded, kolmandaks on liikvel liiga palju omasooiharaid ja soovahetajaid, relvi ei lubatud kodus hoida ja oli igasuguseid muid hädasid. Ühtäkki rünnatakse vaatajat nii paraguaylaste kui asunike poolt täiesti üle mõistuse käivate vande­nõuteooriatega ning puudu pole ka Bill Gates, tulnuktehnoloogia, Lemuuria pärand, aurade puhastamine … seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Ometi näidatakse kõiki osalisi mõistva, isegi empaatilise kaamerapilguga, mis tekitab korraliku võõritusefekti.

Muusikadokkidest jättis mõjusa jälje lihasmällu portreefilm legendaarsest hevibändist,„Judas Priesti ballaad“.⁴ Ei midagi uut omas žanris, aga kuna maailma esi-metal-dokumentalistile Sam Dunnile on siin kaasrežissöörina lisandunud Rage Against the Machine’i kitarrist ja esi-ideoloog Tom Morello, kes lisab festivali programmile vajaliku poliitilise varjundi, mis annab kaalu ka filmile. Paradoksaalne, et laulja Rob Halfordi homoseksuaalsust püüti bändi karjääri päästmise nimel varjata avalikkuse eest seitsmekümnendate keskpaigast peale kuni 1998. aastani, kui mees ise telesaates ootamatult tõe välja ütles. XXI sajandil on aga aeg niivõrd muutunud, et just see samm (ja sammu kaalukus kogu heviskeene üldise arvamuse muutumisel geidesse) on Judas Priestile andnud lisaargumendi ajaloos kestma jäämiseks ja legendi süvendamiseks. Ja oleme ausad, vahel on nõudlikumate filmide vahele väga värskendav vaadata filmi, millele tahaks kogu aeg, käed püsti, kaasa elada.

Portreedokkidest kulges Lõuna Aafrika Vabariigi inimõiguste aktivisti, apartheidiga võitleja ja anglikaani kiriku piiskopi Desmond Tutu lugu „Tutu“ ülevat ja sirget rada pidi. Vajalik taustainfo ja poliitilise kliima järkjärguline muutumine (suuresti Tutu abiga) sai ära kaardistatud, unikaalse müügi­argumendina pakuti siin välja Tutut paljude aastate jooksul täieliku ligipääsuga filminud Roger Friedmani ja Benny Gooli eraarhiiv, mis näitab peakangelast kodustes oludes ning äärmiselt isiklikes stseenides, aga kokkuvõttes ei ole see pool Tutust teab kui huvitav, kuigi väärib märkimist. Me tahame revolutsionääri ikka võitlemas näha, just konfliktides ilmneb nende erakordsus. Legendaarne dokitegija Sam Pollard sai hoolimata veidi ameerikalikust tunnetega üle ujutamisest hoolimata „Tutu“ eest dokkide üldarvestuses tšehhide tuvi- ja sõltuvusfilmi järel äramärkimise (special mention) ning ka Rahufilmiauhinna (Peace Film Prize).

Natuke eksperimentaalsemat rada astus inglise olulise kunstiauhinna Turneri preemia 1996. esimese videokunstnikuna võitnud šotlase Douglas Gordoni portree „Douglas Gordon Douglas Gordonist“.⁵ Nagu pealkirigi ütleb, on filmil küll ka režissöör, aga sisuliselt võtab provokatiivne ja proaktiivne Gordon ohjad enda kätte ning lavastab suurema osa oma loost ise. Film meenutab hiljutist eesti portreefilmi „Laskumine orgu“⁶ Peeter Lauritsast, mis samamoodi näis subjekti kätte libisevat. Selline nihe on iseenesest intrigeeriv, aga filmi eesmärk muutub ning tõsielu vallast liigutakse kunstilise tinglikkuse aladele. Gordon on meelelahutuslik ning värskendavalt assotsiatiivne, kuid paistab alati olevat rollis, näidates end meile sellisena, nagu talle sobib.

Selles reas läks ehk kõige enam korda feministliku filmitegija Barbara Hammeri portreefilm „Barbara igavesti“,⁷ kus kujutatakse seda kompromissitut, uhkelt lesbilist, feministlikku avangardfilmide tegijat elutruult, rohke arhiivimaterjaliga vürtsitatuna, midagi ilustamata. Eks sõnakas ja normiväline naislooja on establishment’ile pinnuks silmas ning ka siin filmis tuleb selgelt välja, kuidas Hammeri varastele filmidele eelistati Guggenheimis ja muudes avangardseid kunstfilme au sees hoidvates institutsioonides naiste asemel ikka ja jälle samu meesrežissööre. Väga tugev portreedokk kunstnikust, kelle eeliseks oli see, et säilitas peaaegu et kompulsiivselt kõike oma loominguga seotut ning filmis hakkab Hammeri põhjatut arhiivi tema surma järel lahti pakkima pikaaegne elukaaslane Florrie R. Burke. „Barbara igavesti“, nagu ka võrratu mängufilm „Josephine“,⁸ on ilmselt ameeriklanna Tuttle’i tulekuga direktorikohale elu sisse saanud strateegilisest koostööst Berliini ja „Sundance’i“ festivali vahel, kui mitmed „Sundance’il“ just esilinastunud filmid leiavad tee ka „Berlinale“ kavasse. Berliini poolt tähendab see teatud järeleandmist oma esilinastuste poliitikas ning tekivad kummalised pimetähnid, näiteks võitis „Josephine“ „Sundance’is“ Ameerika draamafilmide konkurentsis parima filmi preemia ning oli selge, et Berliini žüriil oleks oma võimalikku poolehoidu filmile pärast seda keeruline omalt poolt auhinnaga kinnitada – esilinastusfestival ju ikkagi, ja nii uut väärtust ei looda. Samal ajal annab „Sundance’i“ kvaliteet hoogu ka „Berlinale“ kohati kahvatuvõitu valikule. Olgu öeldud, et teises olukorras oleks „Josephine“ kindlasti ka üht peapreemiat väärinud. „Sundance’ist“ saadud dokumentaalfilmide parima montaaži auhind ei seganud aga dokil „Barbara igavesti“ võitmast Berliini parima LGBT-filmi auhinda „Teddy“ dokikategoorias. Tõsi: need kaks jäävad teineteisele vähem ette, kui enam tähelepanu saavad põhiauhinnad. Igatahes on „Barbara igavesti“ üks tugev portreedokk ja jääb loota, et ka Hammeri enda looming leiab selle mõjul edaspidi rohkem tähele­panu.

Iseseisvuspäev

Lõpetagem aga positiivse noodiga. Eesti Vabariigi 108. aastapäevaga sünkroonselt oli põhjust tähistada lausa kahe Eesti filmi jõudmist Berliini programmi. „Hukkunud Alpinisti hotell“ linastus kolm korda täissaalidele ja oli prestiižse alamprogrammi „Berlinale Classics“ avafilm. Avamisel juhatasid seansi sisse Simonet’ osatäitja Lembit Peterson ja filmi helilooja Sven Grünberg. Saksamaal vaadatuna mõjus film taas teisiti: mulle kerkis rohkem esile sirgjooneline mõrvamüsteerium, millele lisandus ulmeline element alles tükk maad pärast seda, kui Glebsky oli toast tuppa käies püüdnud inimesi küsitledes kuriteo käiku kokku panna. Iga riik mõjub Eesti filmidele erinevalt.

Laste- ja noorteprogrammis „Gen­eration“ esilinastus aga Jonas Tauli nukufilm „Öömõtted“ (2026), mis jätkab tema eelmise filmi „Üks imeline mees“ (2021) seatud rada – iseloomulikus visuaalses stiilis nukufilm, mille aluseks on sama pealkirjaga lasteraamat. Filmiaasta algusesse arvestatav esindatus, eks näis, mida ülejäänud aasta toob.