„Pooleldi vereplekkidega kaetud lumme mattunult lamas hiigelsuur tume surnud kogu. [—] See oli suurem kui tema poni, kaks korda nii suur kui kõige suurem jahikoer tema isa koeratallis.

„See ei ole ebard,“ sõnas Jon rahulikult. „See on ürghunt. Need kasvavad suuremaks kui tavalised.“

Theon Grejoy ütles: „Viimase kahesaja aasta jooksul pole Müürist lõuna pool ühtegi ürghunti nähtud.“

„Mina praegu küll näen,“ vastas Jon.¹

See lõik fantaasiakirjanik George R. R. Martini loodud romaanisarjast „Troonide mäng“ tugineb umbkaudu 250 000 – 13 000 aastat tagasi elanud tegelikule loomale. Tegemist oli tänapäeva huntide sarnaste ürghuntidega (Aenocyon dirus), kellel oli oletatavasti valge kasukas ja kes olid huntidest veidi suuremad. Väljakaevatud luustike põhjal võib oletada, et ürghundid kaalusid keskmiselt 70 kg. Tänapäeval kaaluvad hundid keskmiselt 30–50 kg. Ürghuntide jalad olid võrreldes tänapäeva huntidega lühemad ja pea märksa kogukam. Ürghunt oli levinud Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, koos temaga elasid mammutid, karvased ninasarvikud, mõõkhambulised tiigrid jt megafauna esindajad. Ürghundid surid välja viimasel jääajal, pleistotseeni ajastu lõpus, kvaternaari väljasuremissündmuse käigus.²

Ürghundist polekski erilist põhjust kirjutada, kui mitte nüüd, peaaegu 10 000 aastat hiljem, ei oleks meil jälle tekkinud võimalus temaga kohtuda. Vähemalt väidab nii geenitehnoloogiaga tegelev USA idufirma Colossal Biosciences, kes 2025. aastal teatas, et neil on õnnestunud ürghunt taasluua. Tegemist pole esimese sellesarnase katsega. 1988. aastal algatas ürghundi projekti Lois Schwarz Ameerika elsassi koerte kasvatajate ühingust. Eesmärgiks oli aretamise teel saada ürghundi välimusega koeri, selleks ristati Saksa lambakoeri ja Alaska malamuute Inglise mastifite, Pürenee koerte, akitade ja Iiri hundikoertega. Tulemuseks olid igal juhul huvitava välimuse ja iseloomuga koerad. Ameerika elsaslastena tuntuks saanud loomad on suured, karvase kasukaga, mille värvus varieerub tuhmhallist pruunika toonini ning lahke ja sõbraliku iseloomuga.³ Tegemist ei olnud kohe kindlasti teadusliku projektiga võimalikult ehtsana näiva ürghundi taastamiseks, vaid ettevõtmisega, mille eesmärk oli uue põneva välimusega koeratõu aretamine.

Ettevõtte Colossal Biosciences⁴ projekti eesmärk oli märksa auahnem, nimelt sooviti geenitehnoloogia abil jäljendada väljasurnud ürghundi fenotüüpi. Esmalt analüüsiti ürghundi DNAd, mis saadi umbes 13 000 aasta vanusest hambast ja 72 000 aasta vanusest kõrvaluust. Iidse DNA analüüsimisega selgitasid teadlased välja 20 geneetilist modifikatsiooni 14 geenis, mille võrra ürghundid erinesid tänapäeva huntidest. Seejärel eraldati halli hundi vereproovist endoteeli eellasrakud ja muudeti nende DNAd CRISPR-tehnika abil. Kahekümnest geneetilisest muudatusest toetus 15 otseselt iidsest DNAst saadud andmetele, ülejäänud viis muudatust tehti selleks, et saada heledamat värvi karv. Karvkasuka värvi määravad geenid olid juba varem teada. Modifitseeritud DNAga rakutuumad sisestati munarakkudesse, kust algne tuum oli eemaldatud. Neljakümne viiest töödeldud munarakust arenesid laboratoorsetes tingimustes embrüoteks neli. Seejärel siirati need emaste koerte emakasse. Isased hundid sündisid 2024. aasta oktoobris ja emane kutsikas 2025. aasta jaanuaris.⁵

Kolmele sündinud kutsikale pandi nimeks Romulus, Remus ja Khaleesi. Romulus ja Remus olid teatavasti Rooma mütoloogias kaksikvennad, kes asutasid Rooma linna. Imikuna hüljatud vennad kasvatas üles Kapitooliumi mäel elanud emahunt. Khaleesi nimi pärineb meile juba tuttavast George R. R. Martini romaanisarjast.

Geneetiliste muudatuste tõttu on kutsikatel võrreldes hallide huntidega märkimisväärseid erinevusi. Nende karvkate on märksa heledam, nad on suurema keha ja jõulisema õlavöötmega ning lihaselisemate jalgadega. Pea on laiem ning neil on suuremad hambad ja lõualuud. Samuti on neile omane iseloomulik ulgumine. Ulguma hakkasid kutsikad hästi varakult, juba umbes kahe nädala vanuselt. Inimesse suhtuvad nad väga ettevaatlikult ja püüavad talitajast võimalikult eemale hoida. Hundikutsikad elavad praegu 800 hektari suurusel ökoloogilisel kaitsealal Ameerika Ühendriikides täpselt avalikustamata asukohas.

Kirjanik George R. R. Martin kutsuti hunte vaatama ja tema kommentaar oli järgmine: „Võib-olla meenus mulle eelmine elu, kui ma jääajal koos karjaga jooksin … Mis iganes see põhjus ka poleks, pean ütlema, et ürghundi taassünd on mind nii puudutanud, nagu mitte ükski teine teaduslik uudis pärast Neil Armstrongi Kuul kõndimist.“⁶

Kuidas üldse on võimalik kadunud liike taastada?

Väljasurnud liikide taastamiseks saab kasutada erinevaid meetodeid. Üks kõige sagedamini välja pakutud meetod on kloonimine: võetakse organismi elusast rakust tuum koos geneetilise materjaliga ja siiratakse see samast või lähisugulasliigist pärit munarakku, millest on tuum eemaldatud. Seejärel viiakse munarakk emaslooma, kus see areneb edasi. Konni õnnestus kloonida juba 1950. aastatel, aga edasi ei kulgenud kõik sugugi libedalt. Suurem läbimurre ja sellega kaasnenud avalikkuse ülisuur huvi saabusid alles 1997. aastal koos lammas Dollyga. Dolly oli esimene imetaja, keda õnnestus kloonida täiskasvanud rakust. Emaslooma udarast võetud rakust eraldati rakutuum ja viidi see lamba munarakku, millest arenes embrüo. Sel teel saadud embrüod siirati asendusuttedele. Nii sündis kolm lambatalle, kellest kaks surid varakult. Pärast Dollyt on õnnestunud veel kloonida rotte, koeri, kasse, lehmi, sigu, hobuseid jt liike. Tehniliselt on võimalik ka inimese kloonimine, kuid eetilistel kaalutlustel on see rahvusvaheliselt keelatud. Kloonimine ei ole aga sugugi lihtne protseduur. Suur osa kloonitud loomadest sureb juba lootena või vahetult pärast sündi. Väljasurnud liikide korral on kloonimine võimalik üksnes siis, kui on säilinud elujõuline rakk koos tervikliku geneetilise materjaliga.⁷

Kloonimismeetodi näitena võib tuua Pürenee kaljukitse (Capra pyrenaica pyrenaica) taastamiskatse. Selle Hispaania ja Portugali mägedes elava kaljukitse viimane isend suri 2000. aastal. Teadlased olid aga õnneks enne surma võtnud tema kõrvanahast koeproove, mida säilitati külmutatult. Kloonimiskatse võttis ette Ameerika biotehnoloogiaettevõte Advanced Cell Technology Inc. koos Hispaania ja Prantsuse teadlastega. Viimase emase Pürenee kaljukitse säilinud rakkudest võeti rakutuumad ja sisestati need kodukitse munarakkudesse, kust tuumad olid eemaldatud. Munarakud viidi emaste kitsede emakasse, kus need arenesid edasi. Paljude katsete tulemusena sündis 2003. aasta juulis üks elus kaljukits, kes siiski suri peaaegu kohe kopsuprobleemide tõttu. See katse näitas, et kloonimise teel on põhimõtteliselt küll võimalik kadunud liik taastada, kuid tegemist on tehniliselt vägagi keeruka ettevõtmisega.⁸ Siinkohal ilmneb veel üks probleem. Isegi kui õnnestub saada eluvõimeline kloon, on ju tegemist emasloomaga, kuna tuum oli võetud emaslooma rakust. Selleks et luua paljunemisvõimeline asurkond, oleks vaja nii isaseid kui ka emaseid loomi.

Teiseks võimaluseks väljasurnud liikide taastamisel on genoomi muutmine või redigeerimine. Väljasurnud liigi taastamiseks kasutatakse sellele lähedast elusolevat liiki, mille DNAd muudetakse nii, et see oleks võimalikult sarnane väljasurnud liigi DNA-ga. Genoomi redigeerimine muutus palju kiiremaks, täpsemaks ja odavamaks pärast CRISPR-Cas9 süsteemi kasutuselevõttu.⁹ Sellisel viisil on võimalik taastada väljasurnud liikide välimust ja käitumuslikke tunnuseid. Artikli alguses juttu olnud ürghundi taasloomise korral kasutati just sellist meetodit.

Kolmanda võimalusena saab kasutada tagasiaretust, proovida loomade kunstliku valikuga tuua tagasi esivanemate tunnuseid. Sel viisil on küll võimalik taastada väljasurnud liigi tunnuseid, kuid genoom erineb algse liigi omast. Näiteks sobib siinkohal hästi tarva ehk ürgveise taastamise lugu. Tarvas on koduveise esivanem, kes elas Euroopas, Põhja-Aafrikas, Väike-Aasias ja Kaukaasias. Aafrikas hävis ta juba aastaks 2400 eKr, Mesopotaamias 600 eKr, Kesk- ja Lääne-Euroopas aastaks 1400. Viimane tarva isend elas Poolas ja suri välja 1627. aastal. Tarvad olid koduveisega võrreldes suuremad ja kõrgemate jalgadega. Loom oli lihaseline, sirge selja, võimsa kaela, kõrgele tõstetud pea ja pikkade teravate ette suunatud heledate sarvedega. Pullid olid mattmustad kitsa valge vöödiga piki selga ja lehmad punakaspruuni kehaga. Tegemist oli agressiivsete loomadega, kelledel puudusid looduslikud vaenlased.

1920. aastatel alustasid zooloogidest vennad Heinz ja Lutz Heck tarva tagasiaretust. Tagasiaretuseks kasutati Camargue’i, Hispaania, Korsika, Ungari stepi- ja Inglise pargiveiseid ning teisi primitiivseid tõuge. Aretustöö tulemusena õnnestus saada loomad, kes on väliselt täiesti tarva moodi, ainult kasvult pisut väiksemad. Sellest hoolimata peetakse taastatud tarvast ehk Hecki veist ikkagi üksnes koduveisetõuks.¹⁰ Tarva tagasiaretust on aga jätkatud Saksamaal bioloogilise keskkonnakaitse töörühma (Arbeitsgemeinschaft Biologischer Umweltschutz, ABU) juhtimisel. Selleks ristatakse Hecki veiseid peamiselt Lõuna-Euroopa päritolu veisetõugudega.¹¹

Taimede puhul on kadunud liikide taastamine võimalik ka siis, kui arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitakse taimeliigi seemneid. Sel viisil on õnnestunud näiteks taasluua juuda datlipalm. Tegemist on datlipalmi sordiga, mis hävis XV sajandil kliimamuutuste ja inimtegevuse mõjul. 1960. aastatel leiti Juuda riigi kuninga Herodes Suure (72–4 eKr) palee väljakaevamise käigus juuda datlipalmi seemned. 2005. aastal otsustati katsetada, kas leitud seemneid õnnestub idandada. Katse läks korda ning esimene 2000 aasta vanusest seemnest kasvama läinud palm nimetati piibli veeuputuse-eelse patriarhi järgi Metuusalaks, kes olevat elanud 969 aastat vanaks. Hiljem õnnestus panna kasvama veel kuus datlipalmi.¹²

Pöördugem nüüd uuesti ürghundi juurde.

Kas anda loodusele teine võimalus?

Kas eespool kirjeldatud ettevõtmise korral on tegemist tõepoolest ehtsa ürghundi taasloomisega? Enamik teadlasi sellise väitega ei nõustu. Ettevõtmise kriitikud leiavad, et tegemist ei ole mitte ürghundi taasloomise, vaid hallhundi (Canis lupus) geneetilise modifitseerimisega. Teadlaste hulgas pole üksmeelt isegi selles, millised kunagi elanud ürghundid täpselt välja nägid. 2001. aastal Ühendkuningriigis Durhami ülikoolis läbiviidud geneetilise uuringu kohaselt olid ürghundid hoopiski punaka kasukaga, koheva saba ja ümarate kõrvadega. Lisaks selgus, et ürghunt ei olegi hallhundiga otseses suguluses. Uuring näitas, et kuigi ürghundid ja hallhundid on välimuselt sarnased, lahknesid nad ühisest eellasest juba 6 miljonit aastat tagasi. Hallhundid on geneetiliselt lähedasemad šaakalitele ja hüäänkoertele kui ürghuntidele.¹³ Teadus- ja tehnoloogiaettevõtte Colossal Biosciences juhtivteaduri, bioloog Beth Shapiro sõnul põhineb projekt morfoloogilisel liigikäsitlusel, mis väidab seda, et kui loom „näeb välja“ nagu ürghunt, siis võib teda selleks ka pidada. Kuid evolutsiooniline ehk fülogeneetiline liigikäsitlus, mida pooldab enamik teadlasi ning mis tugineb liikide geneetilisele sugulusele, lükkab sellise tõlgenduse tagasi.¹⁴

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (International Union for Conservation of Nature) liigikaitsekomisjoni koerlaste töörühm teatas ametlikult, et tegemist ei ole ehtsa ürghundi ega ka selle asendusliigiga. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu seisukohalt on väljasurnud liikide taastamine (de-extinction) eksitav termin, kuna väljasurnud liike ei ole tänapäeval kättesaadavate meetoditega võimalik täielikult taasluua. Küll on võimalik luua asendusliike (ingl proxy), kes täidavad väljasurnud liigiga samu ökoloogilisi funktsioone. Asendusliik esindab fenotüübilt, käitumuslikult ja ökoloogiliselt väljasurnud liiki.¹⁵ Kuna ürghundi puhul ei ole neile olemas ökoloogilist nišši ja nad ei taasta ühegi ökosüsteemi toimimist, siis ei ole tegemist liigikaitselise eesmärgiga loodud asendusliigiga.¹⁶

Väljasurnud liikide taastamine on esialgu suures osas veel katsetuste ja arenduse faasis, kuid areng selles vallas on kiire. Ettevõttel Colossal Biosciences, mille on 2021. aastal asutanud geneetikaprofessor George Church ja miljardär Ben Lamm, on aga edaspidiseks suured plaanid. Ürghundi kõrval kavatsetakse taasluua näiteks karvane mammut, Tasmaania tiiger, põhja laimokk-ninasarvik, dodo ja moa. Idufirmade kõrvale on tekkinud ka mittetulunduslikke organisatsioone, näiteks Revive and Restore¹⁷, kelle eesmärgiks on samuti väljasurnud liikide (nt rändtuvi, Tasmaania tiiger) taastamine. Kõik need ettevõtmised on tõstatanud terve rea eetilisi ja kultuurilisi küsimusi.

Kas taastatud loodus või uus maailm?

Nagu eespool nägime, on liikide taastamine tehniliselt igati võimalik, küsimus on selles, kas me peaksime seda ka tegema. Vastamiseks tuleks uurida tegevuse kultuurilisi ja ökoloogilisi mõjusid. Esiti näib ju kadunud liikide taastamine igati õilsa teona, kuna inimene toob tagasi Maalt jäädavalt kadunud elusolendid. Osa liikide, näiteks dodo, moa või Tasmaania tiigri, puhul tähendab see ju meie endi hävitustöö heastamist. Ometigi tekitavad sellised ettevõtmised hulgaliselt küsitavusi.

Kloonimise ja genoomi modifitseerimise tulemusena võime saada elusolendi, kelle välimus küll sarnaneb kadunud liigi isendi omaga, aga näiteks käitumine ja sotsiaalsed mustrid on hoopis teistsugused. Sellisel puhul tekibki küsimus, kas taastatakse kadunud liik või luuakse hoopiski täiesti uued, inimese disainitud olendid. Tõsiseks probleemiks tõotab kujuneda taasloodavate liikide võimalik elupaik. Kus need olendid elama hakkavad? Enamikule neist loomaliikidest, keda kavatsetakse taasluua, ei ole enam olemas elupaiku. Tundrad on sulamas, metsad raadatud, toiduahelad muutunud. Kas on eetiline tuua maailma loom, kes ei suuda siin iseseisvalt hakkama saada? Teiselt poolt võivad looduses levima ja paljunema hakkavad taasloodud liigid ohustada praegusi looduskeskkondi ja olemasolevaid liike. Kuidas mõjuks keskkonnale see, kui näiteks ürghundid lasta vabasse loodusesse? Vastust ei oska keegi pakkuda ja katsetamine oleks ilmsesti liiga ohtlik.

Kuid on ka teistsuguseid käsitlusi. Näiteks leitakse, et kuigi taastatud liik ei pruugi olla geneetiliselt täiesti identne kadunud liigiga, võib ta täita ökosüsteemis sama olulist rolli. Kui taastatud loom aitab tasakaalustada looduslikke protsesse, on see suur samm elurikkuse suurendamiseks. Mammutit meenutav olend ei pruugi olla geneetiliselt ehtne mammut, kuid kui ta aitab külmutatud pinnast säilitada ja taimkatet tasakaalus hoida, on tema mõju loodusele ikkagi lõppkokkuvõttes kasulik. Üheks sellelaadseks ettevõtmiseks on Venemaal Sahha vabariigis asuv nn Pleistotseeni park.¹⁸ Selle eesmärk on taastada jääaja mammutistepi ökosüsteem ja hoiduda arktiliste muldade sulamisel käivituvast katastroofilisest tagasisideahelast, mis viib kiire globaalse soojenemiseni. Selleks tuuakse parki rohusööjaid loomi, näiteks Ameerika piisoneid, muskusveiseid, jakke, lambaid, põhjapõtru ja põtru. Katse aluseks on eeldus, et just nimelt loomade olemasolu mõjutab kõige enam arktilise ökosüsteemi stabiilsust. Suurte rohusööjate introdutseerimine peaks plaanide kohaselt käivitama kaduda ähvardavate rohumaade taastumise ning see omakorda vältima lagunevast pinnasest süsihappegaasi õhku paiskamist. Edaspidi on kavas hakata pargis kasvatama ka taasloodud suuri rohusööjaid, näiteks mammuteid, selleks tehakse koostööd juba mainitud ettevõttega Colossal Biosciences.

Ilmselt on üks argumente loomade taasloomise vastu see, et selline tegevus võib viia tähelepanu ja vahendid kõrvale olemasolevate liikide säilitamiselt. Veidi utreerides võib väita, et kulutades miljoneid mammuti taasloomiseks jääb näiteks tähelepanuta elevantide väljasuremine. Väljasurnud liikide tagasitoomine ei asenda mingil juhul eluslooduse kaitset, parimal juhul võib see seda täiendada, ent mitte asendada. On kindel, et liikide taastamine mõjutab ka looduskaitset. Kui varem keskenduti peamiselt liigikaitsele ja elupaikade säilitamisele, siis nüüd on üha tähtsustunud looduslike protsesside kujundamine ja suunamine.

Kuidas on lood Eestis?

Liikide taastamine esialgu Eestit otseselt ei puuduta, kuigi ka siinmail on elanud hiljem välja surnud suurimetajad nagu mammut, karvane ninasarvik, ürg­piison, ürghirv jt.¹⁹ Nende taastamiseks Eesti loodusesse pole küll mingit vajadust ega sügavamat mõtet. Pealegi on kogu elukeskkond niivõrd palju muutunud, et see ei olegi niisama lihtsalt enam võimalik. Eestis tegeletakse edukalt väga ohustatud liikide taasasustamisega, aga seda juhul, kui need liigid on loodusest kadumas kas inimtegevuse või looduskeskkonna muutuste tõttu. Kõige tuntumaks näiteks on kindlasti Euroopa naarits, kelle paljundamisega tegeletakse edukalt Tallinna loomaaias. Varasemalt arvuka liigi tõrjus 1990. aastatel kõrvale Ameerika naarits ehk mink. Viimased Euroopa naaritsa isendid püüti loodusest kinni 1996. aastal ja toimetati loomaaeda.²⁰ Loomaaias paljundatud naaritsaid taasasustatakse alates 2000. aastast Hiiumaale, kust enne seda püüti kinni kõik seal elutsenud mingid. Saaremaale tehti esimene katse Euroopa naaritsa asustamiseks 2012. aastal, kuid see ebaõnnestus. Uuesti on Saaremaale naaritsat taasasustatud alates 2022. aastast.²¹

Eestis on vägagi tähtsaks teemaks kujunenud maastike taastamine. Suuresti on maastike ja ökosüsteemide taastamine seotud Euroopa Komisjoni koostanud elurikkuse strateegiaga, mille eesmärkide seas on ka kahjustunud ökosüsteemide taastamine 2050. aastaks. Nagu on näha puhkenud poleemikast, tuleb selliste projektide puhul arvestada väga suurte sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjudega. Maastikud ja keskkond on inimtegevusest ja ühiskonnast lahutamatud, seda proovitakse muidugi ka arvesse võtta, kuid mitte alati. Igasugune keskkonna taastamine muudab praeguseks välja kujunenud maastikku, näiteks põllu- ja karjamaid või kuivendatud alasid. Kui need alad taastatakse metsaks või sooks, võib kaduda olemasolev pärandmaastik ja sellega seotud tegevused (nt karjatamine, heinategu). Kui keskkonna taastamine keskendub eelkõige loodusliku seisundi taastamisele, võivad kultuurilised kihistused (nt põllumajandussüsteemid, vana teedevõrk) jääda tähelepanuta ja kaduda.²²

Kaitsealuste piirkondade laiendamine ja piirangute suurendamine tekitab maaelanikes hirmu, et nad kaotavad kontrolli oma kultuuriruumi üle, mis omakorda vähendab kultuurilist identiteeti ja sidet maastikuga.²³ Suurte kiskjate (hunt, karu, ilves) arvukuse kasv põhjustab elanikkonna vastuseisu – neid nähakse ohuna inimestele, kariloomadele ja seega kogu senisele elulaadile. Kui taastamisprotsessi juhivad üksnes väliseksperdid ja riiklikud struktuurid, süveneb kohapeal arvamus, et elanike häält ei võeta kuulda. Loodus võib seeläbi muutuda neile „millekski teistele kuuluvaks“, mitte elukeskkonnaks, vaid kontrollitavaks ja reguleeritavaks süsteemiks. Taastamisprojektid võivad asendada traditsioonilised arusaamad loodusest uute, teaduspõhiste või globaalsete ökoväärtustega, mis ei pruugi kohapealses kultuuris juurduda.

Kas inimene kipub jumalat mängima?

Liikide taasloomine on kahtlemata teaduslik probleem ja vajab lahendamist. Kuna see on ka rahastajatele vägagi atraktiivne, siis on tegemist lausa vastupandamatu kombinatsiooniga, mida tõestab veenvalt ka ürghundi taasloomine. Nii et elusad mammutid pole kindlasti ka enam kauge tulevik.

Liikide taastamine kajastab tänapäeva veendumust, et tehnikas peitub arengu võti. Ükski suurem ideoloogia ei vaidlusta tehnilist arengut, aga sellele võidakse seada piiranguid – need pole kunagi absoluutsed ja mõne aja pärast kas kaotatakse või minetavad ise oma tähenduse.

Iga taastatud liik on justkui peegel, mis näitab meile inimese suhteid loodusega ning toob halastamatult nähtavale inimese võimu, vastutuse ja vead. Kui liikide taastamine toimub mõtestatult, hoolivalt ja ökosüsteeme arvestavalt, võib sellest saada osa suuremast protsessist, mille eesmärgiks on elurikkuse taastamine Maal. Samal ajal ei tohi unustada, et kõige väärtuslikum on olemasolev loodus, mis praegu on veel säilinud. Võib-olla ei naase dodo kunagi Mauritiuse metsadesse ja mammut ei rända enam Siberi lumeväljal. Aga see, kuidas me neid lugusid räägime ja mida otsustame nendega teha, kujundab tulevikku, kus inimene ei ole enam looduse hävitaja, vaid ehk isegi esimest korda ajaloos tema taastaja.