Sarja „Duod“ seekordne kontsert oli esinejatele eriline: flötist Tarmo Johannes ja kontrabassimängija Dario Calderone on olnud sõbrad üle kahekümne aasta, kuid astusid alles nüüd esimest korda koos lavale. Kahe sõbra ja kolleegi sõnadeta koosmäng oli ootamatult loomulik. Tajutav sidusus, inimlik mõistmine ja vaikiv teineteise kuulamine kumas läbi kogu nende muusikalise dialoogi, pakkudes kuulajale kohati midagi enamat kui pelgalt laitmatu esitus. Viie isikupärase teosega kavas said kokku rütmiline energia, õhuline tundlikkus, tehniline täpsus ja paljutähenduslik vaikus. Kõnealune õhtu kujunes mitme kõlaruumi ja kuulamisviisi kohtumispaigaks, mille emotsionaalseks keskpunktiks tõusis Calderone erakordne kontrabassi sooloteos „Aurale“.

Kontserdi avanud Bernhard Langi „DW22. Winterlicht“ I osa asetas kuulaja juba esimeste minutitega bass­flöödi ja kontrabassi kahekõne energia lainetesse. Selle pinnalt tõusnud hoog, mille rütmiline tiksumine oli kohati lausa rokilik, sundis peale teose enese kuulama ka esitajaid ja nende oma­vahelist häälestumist. Huvitaval kombel oli kontserdil muusikute vahel rohkem ühisosa kui sama teose esmasalvestiselt kuulates. See ühtsus ei seisnenud üksnes tonaalses, rütmilises või ajalises kokkulangemises, vaid sügavamalt tajutavas helilises koosmõjus, justkui oleksid nad hinganud ühtemoodi. Selline ühisosa tekib harva. Iga heli alguse ja lõpu selgus ning energiavälja ühtsus mõjusid saalis täpselt doseeritud helielamusena.

Esiettekandena kõlanud Age Veeroosi „Haav“ kannab endas midagi haprat ja sügavat ning Tarmo Johannes tõi selle veerandtoonflöödil peenelt esile. Veerandtoonflööt on juba oma olemuselt habras ja haruldane pill, mis nõuab mängijalt äärmist tähelepanelikkust ja täpsust. Johannes lähenes uudisteosele sisemise kuulmise ja tundlikkusega, jättes kõrvale pealiskaudsed efektid. See ei olegi teos, mis püüaks lummata välise säraga. „Haav“ kõneles minu meelest pigem allasurutud pingetest või sõnadeta valust, mis peitub sügaval pinna all.

Teose väljendusvahendina on esil pikad pausid, millel näib olevat oma jõud ja tähendus. Pikkade pauside kasutamine oli heliloojal julge valik ning Tarmo Johannes kandis need hetked usaldusväärselt välja, nii et tühjus ei olnudki tühi, vaid täis ootust ja pinget. Vaikuses kõlas midagi nähtamatut, mis oli justkui kohal, aga ei saanud end kuuldavaks teha.

Veerandtoonid olid delikaatsed, kohati peaaegu seletamatud ja võib-olla isegi nii õrnad, et kadusid tajupiiri taha. Ent see võis olla taotluslik. Mõeldes teose pealkirjale „Haav“, aimdus, et see ei ole mitte väliselt nähtav või veritsev vigastus, vaid hoopis sisemine, vaevu hoomatav, mis justkui on olemas, aga millele ei tohi veel nime anda.

Ja siis tuli „Aurale“. Dario Calderone kontrabassile kirjutatud sooloteos oli õhtu absoluutne kõrghetk. See oli rohkem rituaal kui esitus. Kui vahel näib, et üks muusik suudab täita terve ruumi ja aja, siis Calderone puhul on see vaieldamatu tõde. Mul vedas, et istusin otse tema vastas, sest just sealt oli võimalik jälgida, kuidas instrument ei olnud lihtsalt helide edasi andja, vaid omaette ruumi loov füüsiline keha. Calderone pööras oma musta viiekeelset pilli, otsides ruumis õiget resonantsi ja akustilisi peegeldusi, kuulatas publiku hingetõmbeid ja ümbritsevaid helisid, võib-olla ka uksekriginat. „Aurale“ partituur on tekstipõhine ning juhendab kontrabassimängijat looma esmalt oma sisemise helimaastiku, seejärel kuulama ruumi ja publiku helisid ning põimima need helisündmused improvisatsiooniliselt oma mängu, reageerides neile dünaamika, tekstuuri ja kõlavärvi muutustega. Niisiis sünnib teos kohapeal hetke atmosfäärist ja kuulajate kohalolust.

Pealtnäha on „Aurale“ ülilihtsa ülesehitusega: tremolo D-keelel, flautando poognaga, aeglased glissando’d, pidevad asendi- ja kõlavärvimuutused. Kuid see, mis sellest sündis, oli midagi palju enamat kui tehniline tekstuuride kihistamine. See oli heli, ruumi ja aja täiesti füüsiline kogemus. Seega on teose lihtsus petlik, sest see vajab interpreedilt täielikku kohalolu, täiuslikku instrumendi ja ruumi tajumist. Calderone ei mänginud lihtsalt ruumis pilli, vaid lõi ruumi ennast. Iga kord, kui kontrabassi f-avad minu poole pöördusid, haaras helilaine füüsiliselt kaasa. Kohati tekkis tobe mõte nihkuda tooliga veel lähemale, otse kontrabassi roobi alla, et lasta end sellest erakordsest helipaletist läbi imbuda.

Teose ettekande tähtis osa oli ka oskuslik poognatehnika kasutamine. Kui teistes lugudes mängis Calderone teravama, jõulisema kõlaga poognaga, siis selle teose jaoks valis ta pehmema, ümarama kõlaspektriga poogna. Arusaadavalt ei olnud see vahetus pelgalt praktiline, vaid kandis omaette tähendust: muutusid nii pillikeelele avaldatud surve, ülemhelirikkus kui ka üldine atmosfäär. Calderone kontroll oli sealjuures täielik, kuid mitte raamidesse surutud, vaid teadlik kohalolek, kus iga helisündmus oli nii planeeritud kui ka improvisatsiooniline vastus hetkele. Just see usaldus protsessi vastu paelus mind kuulajana enim. Usaldasin end täielikult Dario Calderone maalitud helimaastiku kätte, teadmata, kuhu see mind viib.

Mida rohkem ma teda tol õhtul jälgisin, seda selgemaks sai: Calderone ei mängi enne, kui on selleks valmis. Olen veendunud, et iga heli, millel ta kõlada laseb, on eelnevalt sisimas läbi tunnetatud. Seda oli näha ka mängija kehakeelest: ta liikus aeglaselt, keskendunult, iga liigutus kandmas tähendust. Interpretatsioonikunsti tegi veelgi imetlusväärsemaks muusiku teadlik ja lugupidav suhtumine pilli kui partnerisse, mitte ainult tööriista. Calderone eritellimusel valminud must lahtikäiv viiekeelne kontrabass on tõesti omaette nähtus. See on tume ja sügav nagu sealt kostuvad helidki. Must värv ei ole muusiku sõnul siiski pelgalt visuaalne valik, vaid ka heliline seisund, mis varjab endas palju varjundeid. Igal juhul ei ole sellel instrumendil mängitud „Aurale“ lihtsalt muusikateos, vaid otsekui ruum, mis mahutab endasse kõik, mis võib juhtuda.

Dario Calderone tõdes hiljem, et erakordselt keskendunud ja vaikne Eesti publik andis mängule põneva mõõtme ning muutis ka teose dialoogilist loomust. Ta ootas impulsse – heli, liikumist, köhatust –, millega improviseerida, aga nende puudumine sundis teda sukelduma veelgi sügavamale ja improviseerima vaikusega. Nii sai esitusest sisekaemuslik rännak, kus täielik tehniline kontroll põimus usaldusega hetke ja intuitsiooni vastu ning kus ka publik ei kuulanud enam ainult teost, vaid iseennast selle sees.

Simon Steen-Anderseni „Next to Beside Besides“ pani kontrabassi uutmoodi proovile: alumine pillikeel häälestati ümber, mängija raputas poognakätt ja leidis end hetkega uues helimaailmas. Põgus lavaline žest andis aimu äsja lõppenud teose füüsiliselt kurnavast tremolost, kuid uude teosesse sisenedes polnud sellest enam jälgegi. Pikoloflöödi seesmised, õhurikkad võimendatud helid ja kontrabassi (vaate)mänguline kohalolu lõid põneva vastasmängu, milles kontrabassimängija jäi selgelt liidriks. Calderone pilk, kehakeel ja muusikalises materjalis orienteerumise võime ei hajunud hetkekski ning just see keskendumine, lavaline kohalolek ja heli jõud hoidsid minu tähelepanu lakkamatult tema peal. Tõsi on muidugi ka see, et osa selle teose peenemaid detaile võisid eelneva „Aurale“ lummuses hoopiski varju jääda.

Dario Calderone kahe helimaailma (sisemise ja välimise) sulandumist taotlev sooloteos oli olnud sedavõrd hüpnotiseeriv ja loonud koguni nii intensiivse tundmuse, et sellest väljatulek ja uue atmosfääri vastuvõtmine osutus keeruliseks ka kontserdi kõige viimase teose puhul.

Annea Lockwoodi „Jitterbug“ lõi saalis helimaastiku, kus põimusid fonogrammilt kostvad veeputukate salvestised, gongi- ja klaverihelid ning juba tuttavate instrumentide live-partiid. Taustaks teadmine, et Lockwood oli need helid jäädvustanud Montana väikestes järvedes ja tugevad veealused signaalid pärinesid putukatelt, keda ta ise, hoolimata selgest ja madalast veest, kunagi ei näinud. Selle kummalise paradoksi muusikasse kandmine on iseenesest paeluv idee, kuid sedapuhku ei õnnestunud mul sellesse helimaailma sulanduda.

Juba esimeste fonogrammihelide sisenemise ajal hakkas tähelepanu hajuma: kõrvad püüdsid kinni uksekolksatuse ning mõtted liikusid ülakorrusele Tallinna Kammerorkestri kontserdi, kõrvalsaalis algama pidanud disko ning selle tarbeks lauale valmis pandud mulliveepudelite ja kõrvatroppide juurde. Fonogrammi materjali sisenemised mõjusid seekord liiga järsult ja võõrana, otsekui oleks loodus­helid tunginud kontserdi algusest peale hoolikalt loodud ruumi ilma vajaliku pehmuse või loomuliku sulandumiseta. Kui eelnevates teostes olin kuulajana sujuvalt ja orgaaniliselt muusikasse sisse elanud, siis siin jäi kõlaritest kostev helikeskkond isoleerituks ega suutnud sama tugeva mõjujõuga atmosfääri luua.

Ometi ei saa salata, et „Jitterbug’is“ leidus ka kauneid hetki. Laval olnud instrumentide mängutehnilised võtted, eriti kontrabassi poogna eri nurgad ja surved, flažoletid jm olid huvitavalt väljendatud ja ajastatud. Need helid meelitasid mind hetkeks taas tagasi ruumi ja ühendasid muusikaga. Eriti teose lõpuosas tekkis momente, mis kõlasid tõeliselt hästi. Siiski jäi teos mõnevõrra fragmentaarseks. Idee ja materjal olid küll köitvad, kuid elava esituse ja salvestatud helimaailma kokkusulatamine ei saavutanud seda terviklikkust, mida olin eelnevates teostes nii õnnestunult kogenud.

Tarmo Johannese ja Dario Calderone duo kontsert pakkus viiel moel võimalust end helidesse ära kaotada. Mõnel juhul õnnestus see täielikult, mõnel juhul jäi aga alateadvus millegi muu ootusesse. Igal juhul olid selle kontserdi mõlemad esinejad oma isikupäras sümpaatsed ja köitvad. Johannes oli delikaatne ja tundlik partner, kelle särahetk saabus Age Veeroosi teose esiettekandes. Calderone seevastu muutis iga etteaste omamoodi etenduseks, pakkudes kuulajale täielikku usaldust ja viies ta helimaailma, mille sihtpunkt oli alati väärt kohale jõudmist. Iga helilooja võiks tunda rõõmu, kui tema looming satub nii hoolivate ja süvenenud interpreetide kätte.