Hannah Arendt, Inimese olukord. Tõlkinud Triinu Pakk, toimetanud Liisi Rünkla. Tartu Ülikooli kirjastus, 2025. 440 lk.

i

Hannah Arendtil oli ebaõnn veeta oma küps iga ajastus ja ühiskonnas, kus mõtlejal tuli kanda sotsiaalteadlase rüüd. Oma magnum opus’es „The Human Condition“ taganeb ta mõtlemisruumi hankimiseks poliitökonoomiasse, kuid on päevselge, et Marxi, Smithi jt peamiseks rolliks on lasta särada Platonil ja Aristotelesel. Heideggeri õpilasena oli Arendt alati vajaliselt teel päris-hakku.

Inimtüüp, kes teda kõige rohkem rahuldas, oli loomulikult vanakreeklane, kes hindas vaba tegusust, ainsaks sihiks teha suuri tegusid ja olla mäletatud ainsas kohas, kus sel oli mingi mõte – ja kus see üldse oli võimalik – polises. Edasi tulid platonist, kristlane, keskaja inimene, uusaja inimene, modernne inimene. Lääne poliitika- ja majanduselu ajaloo käigus jääb päriselt inimeseks-olemise võimalusi järjest vähemaks. Arendti ajaks oli inimesest saanud „tööline“ [Arbeiter], kes oli ilma jäämas tööstki (Keynes oli jõudnud ennustada, et sajandi lõpuks teevad inimese töö ära masinad) – aga muud enam ei oska (lk 36). Sellisena paistis inimese võimalikkuste depressiivne horisont toona, tänaseks on ehk muutunud nii palju, et enamik inimestest ikkagi töötab, kuid neil on David Graeberi mõttetud bullshit jobs.

Tegusast inimesest sai aja jooksul üha enam valmistaja (või tootja) ja valmistajast lõpuks (tüki)tööline. Seda kõike algse inimese tegevusele algselt tähenduse andnud maailma avatuse hinnaga. Seegi horisontide ahenemise lugu on heideggerlik: päris hakus oli ere avalus, mis hakkas sealtpeale tuhmuma ja sulguma, algne selgus unustati ja aja jooksul unustati ka unustamine. Arendti poolt teksti põimitud tagasivaated kreeklastele ongi mõeldud meenutama seda, kui palju on juba kaotatud. Ikka ja jälle Platoni, Aristotelese jt antiikautoriteetide juurde naasvad joonealused märkused on kui Arendti lääne ajaloo director’s cut.

Kirjutatud 1950ndatel, on raamatus küllalt kohti, mis heidavad valgust tänas­telegi muredele ja aimavad mh suure sügavusega ette masinintellekti ja sellest lähtuva problemaatika. Arendt, erinevalt pea kõigist modernsetest arvajatest, on võimeline nägema selle protsessi 2500 aasta vanust algkoodi, mis endiselt määrab kõik.

Haakuvalt näivad raamatu enda ajalised ja keelelised kihistused telefoni­mänguna, milles iga termini iga iteratsioon ütleb ja tähendab üha vähem. Kusjuures aeg ei ole siin lineaarne. Kõige hakus on muidugi kreeka keel. Saksakeelses versioonis – mille tõlkis Arendt ise – on kreekakeelsed osundused kreeka tähestikus ja proloog algab Brechti tsitaadiga. Ingliskeelses originaalis – mille kirjutas Arendt ise – esitatakse kreekakeelne tekst ladina tähtedega ja Brecht puudub. Eestikeelne versioon järgib ingliskeelset originaali.

ii

Ühe sissevaate sellesse layer cake universumisse pakub raamatu eestikeelne pealkiri – „Inimese olukorrast“. Tegemist on ohutuna paistva valikuga, mis lõikab Kalevipoja mõõgana lõpuks siiski kogu ürituselt jalad alt. Ärgu saadagu valesti aru: eestikeelne tõlge on väga hea. See, mida Arendt ingliskeelses originaalis ütleb, tuleb kõikjal selges, ladusas ning loetavas – ja kohati kenasti instinktiivselt mõistetavates uusvermingutes – eesti keeles igati läbi. Sellist teksti on rõõm lugeda. Isegi filosoofilisemad meanderdused on asjast huvitatule põhimõtteliselt jälgitavad. Seda küll paari keskse erandiga – milles ei saa siiski süüdistada tõlkijat. Filosoofiakaanonit on meil tõlgitud setteliselt ja mõned asjad on paika loksunud nagu valesti kokku kasvanud kondid, mis vajaksid uuesti lahtimurdmist. Seda saab aga tõlkijalt vaevalt nõuda.

Ingliskeelne pealkiri „The Human Condition“ on problemaatiline juba saksa keeleski. Arendt ei teegi katset ladina juurega sõna condition kuidagi ümber öelda, vaid valib kirjeldusliku lähenemise: Vita activa oder Vom tätigen Leben (Vita Activa ehk tegusast elust). Võib muidugi oletada, et see pealkiri ja kogu tekst kujutavadki endast Arendtil saksakeelse inimesena n-ö pärisoriginaale. Igal juhul näeme juba siin märki teatavast probleemist. Condition kannab endas inglise (ja ladina) keeles kahetist tähendust. Ühelt poolt tähistab ta midagi statsionaarset: konditsiooni või situatsiooni ehk eesti keeli tõesti „olukorda“. So far so good. Teiselt poolt aga tähistab condition konditsionaalsust, tingimuslikkust, mis viitab dünaamilisel ajateljel sellele, kuidas olukord sai tekkida ning mis sellega on võimalik (või pole võimalik) peale hakata. Saksa keel ei oma mõistele ühest vastet, Arendti otsus condition saksandamata jätta osutab, et ta oli konundrumist loomulikult teadlik. Situatsioon oleks Lage, Zustand või Verhältnisse, kuid Arendtit huvitab vähem paikapanev kirjeldus kui inimeseks-olu tingimuslikkuse analüüs läbi aja. Tema sihikul on inimese Bedingtheit – see, kuidas inimene (ja inimest) tingitakse. Samast annavad teiste seas märku rootsi- ja soomekeelsed tõlked. Condition on nendes renderdatud vastavalt sõnadega villkor – eesti keeles „tingimus“, nagu neid sätestatakse nt lepingutes – ja ehdot – jälle tingimused.

„Inimese tingimused“ samas ei oleks tingimata ei hea ega selge valik, kuna seegi sõna kisuks ikka sinnasamma, kuhu eestikeelne „olud“. Jutt paistaks käivat inimese elutingimuste kirjeldamisest. Kuid enam-vähem sedasama ütleb ka „Inimese olukord“. Mõlema puhul läheb kaotsi inglise, aga veel enam saksakeelse tähenduse aktuaali-potentsiaali pinge. Tulemuseks on midagi sarnast kellaga, mis ei käi, kuid näitab siiski kaks korda päevas õiget aega.

Et tõlkija on „olukorra“ ebapiisavust tunnetanud, näitab see, et ta ongi inglise condition tihti tõlkinud „tingimuseks“. „Olukord“ omakorda tõlgib sageli teisigi mõisteid, nt state. Näiteks tõlgitakse lk 334 originaali the condition of being alive eesti keelde kui „elus olemise tingimus“. Esineb ka selgitavaid hübriidsõnas­tusi, nt lk 284 on originaali the human condition of plurality’st eesti keeles saanud „inimese olukorra paljus-tingimus“. Viimane näide omakorda ilmestab pingeid inglise-saksa tõlkes – ja annab aimu Arendti pärisagendast. Saksa keeles on siin die Bedingtheit menschlicher Existenz, „inimese eksistentsi tingitus“, kuid inglise (ja eesti keeles) jäetakse „eksistents“ lihtsalt kõrvale. Siin ja paljudes muudes kohtades pakub saksakeelne versioon palju filosoofilisemat ja sügavamat lugemist.

iii

Siin jõuame ühtlasi otsustavatesse vetesse. Saksakeelses tõlkes – või siis äraspidi-originaalis – on Arendt filosoof, mitte enam poliitökonoom (või veel halvem, sotsioloog, keda võiks mõõta nt mõne Talcott Parsonsi või Pitirim Sorokini mõõduga). Saksa keeles ei pelga Arendt minna lõpuni, s.t algusse, milleks filosoofias, s.t metafüüsikas, on olemasolu ja olemas olemise küsimus.

See teeb potentsiaalselt väga ohtlikuks ja arusaamisel jalgu-alt-lõikavaks süütu sõnakese „olu-“ eestikeelses pealkirjas. Pealispindsel järelemõtlemisel tähendab „olukord“ mingilaadset „olude“ kihistumist ehk korda. Ise­enesest ei tundukski sel juhul „olukord“ condition’i vastena üleliia halb tõlge – kuigi ikkagi asendatakse nii ühtmoodi tajutud liikumine ja selle normatiivne potentsiaal teistmoodi tajutud paigalseisu deskriptiivsusega. „Kas kell käib?“ ja „mis kell on?“ on kaks alussätteliselt erinevat küsimust. Lisaks ja olulisemalt siseneb „olu-“-sõnake märkamatult metafüüsika über–mõiste – kreeka εἶναι, saksa Sein, inglise Being – valdustesse.

Selle mõiste kandvus väheneb võrdeliselt kaugusega metafüüsika hakust või allikast. Kreeka sõna on n-ö puhas, kuigi ei sisalda klassikalisel ajastul veel abstraktse „eksisteerimise“ tähendust. Saksa mõiste laotab (väidetavalt) lahti kreeka oma olemuse, selle täie „eksistentsi“-potentsiaali. Saksa keeles saab öelda Gott ist – Jumal on – ja punkt, ning see tähendab midagi (et Jumal on olemas). Inglise keeles on lood põhimõtteliselt samad, kuigi verb to be on hakanud tavakeeles oma „eksistentsiaalset“ tähendust kaotama. To be or not to be tuleks seepärast üha enam lugeda „elada (edasi) või (pigem) mitte“: Hamlet kaalub praktilisi alternatiive konkreetsetes oludes.

Eesti keele probleemiks on, et kuigi olema-verb näib keeles funktsionaalselt asuvat täpselt sama koha peal, kus sein ja to be, osutub see pettekujutluseks. Eesti keeles pole võimalik tõestada, et „Jumal on“, punkt. See oleks agrammatiline ehk arusaamatu. Verb „olema“ käitub eesti keeles teistmoodi ja selle saksa Sein ekvivalendina kohtlemine ei tee mitte midagi arusaadavaks, vaid vastupidi.

iiii

See kõik näib triivivat väga kaugele Arendti taotlustest ja muredest. Seda siiski näiliselt. Sissejuhatuses ütleb Arendt (lk 37), et tema jaoks pole raamatus midagi olulisemat kui „mõelda, mida me teeme“. See tõlge annab edasi ingliskeelse to think what we are doing. Tõlkes on siin taas tuntav ülal mainitud tõlkekihtide tähenduskao pingelangus. Inglis­keelne doing on mastaapsema tähendusväljaga kui eesti „tegema“, asendades potentsiaal­selt iga verbi (nagu saksa tun). Kuid saksa keeles seisab samas raamatus ka hoopis midagi muud: dem nachzudenken, was wir eigentlich tun, wenn wir tätig sind. Tõlkides eesti keelde nüüd saksa keelest: Arendt tahab „mõelda selle üle, mida me päriselt teeme siis, kui me oleme tegusad [tegevuses, ehk teeme tegusid]“. Siin on ühes kohas koos Arendti poolt mujal (lk 248, 255, 287) tematiseeritud kreeka vastavate verbide õisik: algatama/valitsema (ἄρχειν), praktiseerima/ellu viima (πράττειν), looma/valmistama (ποιεῖν). Kõik need tingivad inimese erinevalt ja palju tähendus­rikkamalt kui lapidaarne „mida me teeme“ (mis on samas ingliskeelse what we are doing tõlkena igati OK).

Ka saksa keele denken kannab siin tähendust, mis jääb inglise (ja tulemusena eesti) keeles välja loodimata. Proloogi eelneval leheküljel (36) on sõnasse „intellektuaalid“ (jälle õigesti, inglise keeles on intellectuals) kondenseeritud Arendti mure, et modernses ühiskonnas puuduvad need, kes otstarbekohastatud päevatöö tegijatele (animal laborans) ütleksid, mida oma eluga peale hakata. Paremate sõnadega: annaksid nende maailmale mõõdu, millega saaksid uuesti võimalikuks sellised ulatused nagu suurus ja kõrgus jne. Saksa keeles öeldakse seda taas palju printsipiaalsemalt: tänase inimese elus on puudu Denker und Dichter — mõtlejad ja Sõna-seadjad (mõelgem „Jumala sõnale“ jms).

Kui inglise keeles esineb ülal toodud osunduses veel koopula are (tõlgib saksa sind-sõna tsitaadi lõpul), siis eestikeelne „mõelda, mida me teeme“, kaotab juba täiesti silmside olema-verbiga. Siin oleks seda silmsidet samas kõige rohkem vaja. Sest mõtlejad ja luuletajad otsustavad lõppkokkuvõttes selle, mis on olemas (ja mida pole olemas). Raamatu peatükis § 27, mis kannab pealkirja „Kreeklaste lahendus“ (saksa keelest tõlgitult „Kreeka väljapääs tegutsemise apooriatest“), osundab Arendt selle mõtte sedastamiseks Aristotelese „Nikomachose eetikat“. Kreeklastel oli väljapääsuks polis, mis tähendab mitte kohta kusagil, vaid inimesi endid, kes kokku moodustasid maailma, milles teod said paistma hakata ja mäle(s)tatud saada, milles inimene sai teatava surematuse.

Arendt tõlgib Aristotelese sententsi saksa keelde heideggerliku litsentsiga, mille tulemus kõlaks eesti keeles enam-vähem nii: „kõigile uskumis- ja arvamisväärsena paistvat nimetame me olemas­olemiseks [Sein]“. Sein antakse ingliskeelses „originaalis“ erand­korras edasi vääriliselt suurtäheliselt: for what appears to all, this we call Being. Raamatu eestikeelses tõlkes heidetakse substantiveeritud Sein samas tsere­moonitsemata üle parda: „asi ongi nii, nagu kõikidele näib“ (lk 259).

Ma ei tea, kui raskelt või kergelt see otsus tõlkijale tuli, aga tulemust saab vaid respekteerida. Ausat kimbatust (kui selline esines) tuleb tervitada. Suurtäheline „Olemine“ oleks senise tõlkekaanoni valguses olnud väga lihtne valik – millega aga ei öeldaks eesti keeles absoluutselt mitte midagi ning igasugune arusaamine öeldust asendataks vikaarse viitega mingile professionaalsele hämarusele, milles „olemisel“ on paremal juhul mingi tsunftisisene kokkuleppeline tähendus.

Siin enam kui pea kusagil mujal kannab eesti keeles tähendust tegusõna, millele järgneb atribuut: on nii, pole nii; on sinine, pole sinine; on Tallinnas, pole Tallinnas. Nimi- ja kesksõnastatud „olema“ vormid on tähendustühjad, vähemalt eksistentsi markeritena. Naastes veel kord igasuguse eksistentsi apoteoosi, jumalatõestuse juurde: tõestage Jumala olu – tõestage Jumala olemine – tõestage, et Jumal on olev – ükski neist nõudmistest pole arusaadav. Jah, Jumal võib olla olemas, aga see on juba täiesti teine lugu.