Eelmise aasta üks suuremaid filmielamusi, Galiitsia päritolu prantsuse režissööri Oliver Laxe’i film „Sirāt“ (2025), tuletas taas meelde, et film võib olla ka füüsiline kogemus. Kõrbereivide goa trance trampis läbi tolmuste kõlarite vaatajale otse päikesepõimikusse ja tundus, et päikeselõõsas sulab kõik ühte: hüpnootilised rütmid, väänduvad kehad, liiv, ängistus – ja lõpuks ka seesama tselluloid, millele film on üles võetud, 16 mm filmilint.

Oliver Laxe, kes avaldas mulle tohutut muljet juba oma filmiga „Mimoosid“¹, on oma loomingu peegeldus. Kui ta filmid on tavaelu argistest piiridest väljapoole küünitavad metafüüsilised retked, on ka kahemeetrises Laxe’is endas midagi messialikku: krüptilised arutluskäigud, pikad juuksed, teadja pilk, tasakaalukad maneerid. Ja filmitegemine paistab talle olevat üks enese­otsingu viise, umbes nagu Werner Herzogil, kellele võtete ajal ette veerevad ebainimlikud raskused tähendavad ennekõike õilistumist läbi kannatuste. Sealt alustamegi.

„Sirāti’i“ välivõtted kõrbes olid ilmselt tehniliselt äärmiselt keerulised. Kas mõni päev või intsident oli eriti raske?

Ühel päeval jäime liivatormi kätte ja suurem osa võttetehnikast sai viga: läätsed ja muu. Pidime palju stseene uuesti filmima. Aga ma arvan, et kõige raskem oli filmida seda üht tähtsat stseeni mäe otsas. Kasutasime rohelist ekraani, aga meil polnud plaani ega kaarti, kuidas seda lahendada, kuidas olukorda filmi­linal kujutada. See oli väljakutse.

Olete keerukates maastikuoludes filme teinud ka enne. Miks te selle juurde ikka ja jälle tagasi pöördute? Kui tähtis on teile teha filme füüsiliselt rasketes oludes?

Mulle meeldib kombata oma piire ja mul on tunne, et „Sirāt’is“ ma käsitlen oma vaateid elule ja elu suhet inimestega. Elu pakub meile võimaluse õppida ja kasvada: iga samm on võimalus ise­ennast tundma õppida. Nagu selles filmis näeme, võib elu ka äkki uksele koputada ja end eriti traagilisel moel ilmutada, aga ka sellest on meile kasu. Hiljem tagasi vaadates saame tihti aru, et kõik pidigi nii minema.

Kuidas saite kontakti vendade Pedro ja Agustín Almodóvari tootmisfirmaga El Deseo, et nad „Sirāt’i“ produtsendiks hakkaksid?

Ma ei ela Madridis ega Barcelonas, elasin kümme aastat Marokos. Olen Hispaania filmimaastikul pigem autsaider. Võtsin oma kolmanda täispika filmi „Tuli tuleb“² üles orus, Galiitsias, kus mu ema sündis, ja see film oli Hispaanias edukas. Film esilinastus Cannes’i kõrvalprogrammis „Un certain regard“ ja Pedrole, kes oli samal aastal „Valu ja hiilgusega“³ põhiprogrammis võistlemas, mu film meeldis. Niisiis oli meil mitu võimalust kohtuda, näiteks Goya auhinnatseremoonial⁴, ja saime minu arvates hästi läbi. Nii et kui käsikiri valmis sai, julgesin seda kõigepealt neile näidata. Pedro on ka selline inimene, kes on eesmärgi teenistuses ja tahab alati projektile kõige paremat. Ja ta on perekondlik: peab firmat koos oma produtsendist vennaga ning neil on meeskonnas veel üks perekond.

Olin meeldivalt üllatatud, et pärast nii pikka filmikarjääri on nad täiesti tavalised toredad inimesed. Tundsin, et nad kannavad minu eest hoolt.

Koostöö Movistariga oli samuti uus kogemus, sest see on esimene kord, kui mu film valmib telekanali osalusel. Mitte kunagi pole avalik televisioon mu filme toetanud. Nüüd osteti kõik tele­õigused ja jäeti mulle palju vabadust tegutsemiseks.

Mu esimese filmi „Te olete kõik kaptenid“⁵ eelarve oli 20 000 eurot ja see esilinastus samuti Cannes’is [tegelikult on nii kõigi nelja Laxe’i täispika mängu­filmiga – T. P.]. Kõik eelmised filmid tõidki mu sellesse punkti ja andsid vajaliku enesekindluse teha „Sirāt“. Selle tegemine oli seotud suure riskiga. Ma ei teadnud, kas sellest saab üldse asja, aga mingis mõttes ma ka ei hoolinud sellest. Isegi kui seda ei oleks võetud Cannes’is programmi või kui see kukub levis läbi, tean ikkagi, et elu on kingitus ja tuleb lihtsalt hüpata pea ees sisse. Vajutada gaas põhja.

Kas teid paelub surm? Te tundute oma filmides sellega kontakti otsivat.

Ma arvan, et surm, surma perspektiiv, on midagi sellist, millega meie psühholoogia peab kohanema. Meie ühiskond on tõeliselt tanatofoobiline. Surm on kadunud. Filmitegijana on mul vajadus mõtiskleda surma üle, see on hea vaimsele tervisele. Surma üle, mis pole lõpp, vaid uks kuskile mujale. Surm lubab ka elu selgemini näha.

Miks te kasutasite oma filmi edasi­viiva jõuna just sellist muusikat, techno’t ja trance’i?

Trance on tõeliselt hõimkondlik, rituaalne muusika. Tänapäevane, aga seotud iidsete traditsioonidega. Minus eneseski käib võitlus traditsioonilise ja uue vahel. Muusikakasutuse ja helikujundusega püüdsime liikuda meloodia ja väga maiste rütmilöökide juurest õhulisemate, vähem aineliste helide juurde.

Kõigis mu filmides toimub järkjärguline käsikirja dematerialiseerumine – ja muusika aitab sellele kaasa.

Maastikudki teenivad sama eesmärki: filmi kulgedes jõutakse abstraktsemasse kõrbe, kus inimolend võib vaid taevasse vaadata, muud ei ole.

Lisaks kasutatud trance’i-lugudele on filmile originaalmuusika komponeerinud Kangding Ray, kes on hinnatud muusik ja tegi siin vist oma mängufilmidebüüdi. Kuidas see koostöö teoks sai?

Ma tegin muusikutele konkursi ja tema oli täiuslik. Tal on üks umbes kümne aasta tagune plaat, kus on sees palju raevu … Ja ka minus on raevu, ma olen üsna metsik. Kunstnik on midagi terroristi ja pühaku vahepealset. Mõnikord kannab teda tugev empaatia ning ta on võimeline tundma sama, mida teised inimesed, siis aga juhib teda suutmatus kohaneda. Distants on hea, kui ka mitte vaimsele tervisele. Küpsuse võti on lihtsuses.

Filmi alguses oli oluline vaatajaga suhelda techno vahendusel – suurema raevu ja hullumeelsusega, mis mulle meeldib. Tugevamate löökidega. Ja siis järk-järgult kutsuda ta kaasa transtsendentaalsemale, esoteerilisemale retkele, püüda justkui leida universumi esimesed helid. Arpeggio’d, nagu inglid. Elektrooniline muusika aitab seda eesmärki saavutada. Ja nii liikusimegi filmis meloodialt mittemeloodilisele.

Miks panite oma kangelased läbi kõrbe minema? See on ju justkui piibel­lik motiiv …

Kõik mu filmid on justkui üleminekurituaalid, tegelastele ja mulle endale. Loominguline protsess on ühtlasi enese­leidmise protsess. Ja ma kutsun vaatajad endaga kaasa selles osalema. Olen hakanud ajaga aru saama, et film on justkui kinematograafiline tseremoonia. Visuaalkujundite paigutuse käigus juhtub midagi, mis meid vaimselt raputab – ja me ei tea, miks.

„Sirāt’is“ käib taustal sõda. Film on olnud arenduses palju aastaid. Kas teil oli algusest peale plaanis see teema sisse tuua või on see maailma viimase aja sündmuste tõttu lisandunud?

Algusest peale. Pole just keeruline ette aimata, kuidas konfliktid aja jooksul paisuvad. Nagu öeldakse ka filmis: maailma lõpp on juba päris kaua kestnud.

Jah, ma arvan, et nii filmis kui ka maailmas on õhus millegi lõppemise hõngu. Siin tuleb traditsioonide ja trance’i teema uuesti sisse. Kell tiksub ja tuleb end ette valmistada tasalülituseks ning naasmiseks palju primitiivsemasse maailma. See saab olema raske, aga kokkuvõttes meile hea. Maailm peab muutuma. Inimolendid ei suuda end ise muuta, nii et meie muutumiseks peab muutuma elu. See on meie ainus lootus, sest me pole vabad. Meil on ees liiga palju maske. Ma loodan, et elu raputab meid, oleme me siis reivarid või ei ole.

Nii et me vajame sõda?

Ei, seda mitte. Ma ei tea, mida me vajame. Tean vaid seda, et läheb raskeks. Individuaalselt on raske muutuda. Ühiskonnana samuti. Kui sõja peale mõtlen, siis loomulikult kardan seda. Aga mu suurim hirm on iseendale valetamine. Loodetavasti on meil jõudu oma väärtusi kaitsta. Tegelased mu filmis ei püüa tegelikult sõja eest põgeneda, nad ei taha osaleda sõja retoorikas.

Kas selleks, et kriisis edasi liikuda, tuleb minna hoopis tagasi, primitiivsema hõimu elustiili juurde?

Selge on see, et ma ei usalda progressimüüti. Ma ei usalda ka Lumière’e, kuigi olen nende nii-öelda järeltulija. Arusaadav, et nii pidi minema ja maailm pidi seda teed mööda käima, aga see on ummiktee. Me tegime ka mõningaid vigu, aga ilmselt oligi nii ette määratud, et me inimkonnana suuna kaotaksime. Ja ma usun, et on eluterve, vähemalt minu puhul, olla ühe jalaga minevikus ja traditsioonides, kindlalt juurdunud. Radikaalsus tuleb ladinakeelsest sõnast radicalis – juurdunud. Nii, et radikaalne inimene on keegi selline, et hüppab tundmatusse, et saada ühendus ise­endaga. Tänapäeval pole tööriistu, et meid järgmisele, kõrgemale tasandile viia.

Kas ja kui palju mõtlesite sellele, kuidas kombineerida žanrifilm-teekonnafilm autorifilmiga, autori nägemusega?

Mulle meeldib filmikunstis väga kõrgkultuuri ja popkultuuri segamine. Seetõttu meile filmid meeldivadki, et horisontaalsel moel on võimalik kõnetada väga vertikaalseid, transtsendentaalseid teemasid. Loomulikult on mulle žanrifilmid meeldinud lapsest peale. Olen hakanud mõistma, et kunstnikul peab olema lahkust ka vaataja suhtes. Ilma endale valetamata, loomulikult. Tuleb vahepeal hobuse seljast maha tulla ja aidata vaataja koos iseendaga uuesti sadulasse, et seltsis teekonda jätkata. Pärast seda saab hobusele öelda, kuhu minna. Oluline on vaataja oma selja taga kaasa võtta – ja žanrist on siin kõvasti abi. Läbi aegade on kõigil seikluslugudel ja kangelaslugudel olnud kaks poolust: füüsiline ja metafüüsiline, väline-eepiline ja sisemine-spirituaalne.

Ma olen visuaalkujundite looja. Usun, et visuaalid on ühed maagilised ja kummalised asjad, millega saab inimese siseelu väga sügavalt kõnetada. Püüan leida tasakaalu keele ja ilma sõnadeta jutustamise vahel, kirjelduse ja poeesia vahel, autori ja kunstiteose vahel. Film peab vahel usaldama ka autorit. See on üks õrn suhe. Autor üritab kogu aeg filmist kõrvaldada nii-öelda kuriteo jälgi, oma kavatsusi. Film peaks väljendama midagi sellist, mis ülendab, viib teisele tasandile. Mulle ei piisa „piisavast“ ja ma ei hooli tagajärgedest.

Mulle meeldivad väga seitsmekümnendate aastate filmid, kuhu on kätketud tolle ajastu toorus, unistused. Need filmid räägivad ajastust ja põlvkonnast täiesti maagilisel moel. Nii et jääb loota, et ka „Sirāt“ ütleb midagi tänapäeva kohta. Ja kogu aeg tuleb usaldada vajadust filmikunsti järele, visuaalsust. Minu eesmärk on alati kasutada käsikirja hüppelauana, et ratsionaalse mõistmise tasand üheselt nokauti lüüa. Kui see tehtud, on puhtal visuaalsusel võimalus sügavamalt mõjuda.

See kavatsus ja hüpotees mul on, aga ei tea, kas alati ka õnnestub.

Kui tuttav olete filmis kujutatud reivi­kogukonnaga?

Mul on seal sõpru ja olen ka ise läbi teinud oma muusikalise teekonna. Kirjutasin suure osa käsikirjast valmis tantsides ja tantsupõrandal, kogedes helisid ja pilte. Mul läks aastaid aega sellega. Vahel on need inimesed natuke nagu Peeter Paanid, iseenda eest põgenejad, aga kes meist poleks. Imetlen nende juures seda, et nad on omaks võtnud oma armid ja haavad. Minu meelest on see küpsuse märk. Enamikul meist on iseendast silme ees üks idealiseeritud pilt. Ikka selleks, et mitte endale päriselt otsa või enda sisse vaadata. Ja mulle oli see protsess kokkupuuteks iseendaga väga kasulik. Arvan, et mul on nüüd vähem maske ees ja ma pole oma idealistliku minapildiga enam nii seotud. Läbi valu olen nüüd vabam. Vähemalt ma loodan seda. Äkki see on järjekordne idealiseerimine!

Kas teie arvates on ainus viis tegelikkusega toimetulekuks selle eest põgeneda, mitte selle eest võidelda?

Ma arvan, et ainus lahendus on vaadata sissepoole. Ja see ju praegu toimubki: tegelikkus sunnib meid enda sisse vaatama. Isa filmis, Luis, on mees, kes pole kunagi pilku sissepoole heitnud. Täiesti tavaline ja normaalne inimene. Elu sunnib ta maailmataju servani, küsides „Kes sa oled?“. Nüüd tuleb tundmatusse hüpata, tuleb piir ületada.

Enesesse vaatamine on ainus tee edasi. Filmikunst aitab tunda, et materiaalse maailma taga on veel midagi, mis vibreerib. Kõik meie ümber elab ja liigub mingil põhjusel. Miski pole juhuslik. Ja selle mõistmine vähendab ängistust. Vähem ängistust, vähem hirme, vähem sõdu!