Raamatuaasta viis mõtted sellele, et filmi­kultuur ei leia aset ega arene ainult visuaalkujunditena ekraanil, vaid ka seda saatvate, ümbritsevate ja mõtestavate tekstidena. Esiteks teeb filmivaataja ja filmikultuuris osaleja oma vaatamisotsuse tihtilugu just arvustusi ja muid (meedia)tekste lugedes. Teiseks loovad mitmekülgsed tekstid meile ressursse filmikogemuse paremini mõistmiseks, lahtipakkimiseks ning laiemasse kultuurilisse, sotsiaalsesse, poliitilisse ja valdkondlikku konteksti paigutamiseks. Jaak Lõhmus on nentinud, et „filmi kohta kirjutatu on terviklikus filmielus niisama oluline kui filmitegemine. Kui filmi kohta kirjutatud sõna on vaene või see ei kõla, siis ei ole filmielu tervisega kõik korras.“¹

Filmiraamatud ja filmialane teadus­kirjandus on abiks filmivaldkonna ajaloos, süsteemides ja toimeloogikas orienteerumisel. Rääkimata sellest, et filmitegemisoskuste omandamine ja materjalide loomine ei tule kõne alla tekstide lugemise, kirjutamise ja filmikeelde kohandamiseta.

Teisisõnu: eestikeelne filmi(aja-/teadus-)kirjandus loob ja arendab edasi valdkonna arengule vajalikku erialast sõnavara ja tööriistu, milleta filmidest üksteisega rääkida ei saakski. See annab võimaluse mõista filmi mitmekülgset tähendust ja mõju nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil ning loob aluse dialoogiks, mis on igasuguse muutuse, edasiliikumise ja innovatsiooni üks alustala. Valdkonna tekstiloome loob ka filmidele kõlapinna ja eduks tarviliku nähtavuse tänapäeva kirjus ja kiires infovoos. Sestap on äärmiselt oluline, milline on (eestikeelse) filmikirjasõna tervis ehk see, kuidas elavad filmivaldkonna tähendusloomele elutähtsad filmi­ajakirjandus ja filmiteadus.

Filmiajakirjanduse puhul kehtib laias laastus Marek Tamme ja Indrek Ibruse hiljuti Müürilehes² laiemalt kultuuriajakirjandusele pandud diagnoos: arenguruumi on nii filmiajakirjanduse ühiskondlikus nähtavuses ja mõjus kui ka kasutatavate formaatide ja žanride mitmekesisuses. Nad leiavad, et kui välja arvata üksikud kõige aktiivsemad kriitikud, on digisfääris aktiivsus vähene, koordineeritud ja strateegilist koostööd institutsioonide vahel napib ning filmitööstuse ja -poliitika käsitlemine on jäänud soiku.

Neid tendentse võimendab nii inimeste kui ka raha nappus ning kultuuri­poliitika ja -rahastuse poole peal leige huvi valdkonda sihipäraselt arendada. Seega näib, et filmiajakirjandus pigem tammub paigal, mitte ei püüa kohaneda järjest komplekssemaks kujuneva meediakeskkonna ja muutuva meediatarbimisega. Et tagada valdkonna jätkusuutlik areng ja säilenõtkus ning kindlustada filmikultuuri mõtestav tekstiline tähendusloome ja kultuurimälu järjepidevus, on praeguses suuresti tehnoloogia arengust juhitud dünaamilises meedia­ruumis vaja sihipäraseid sekkumisi, et filmiajakirjandus saaks sisemiselt uueneda. Siinkohal pean loomulikult ka ise vabakutselise filmikriitiku ja Eesti Filmi­ajakirjanike Ühingu liikmena kriitiliselt peeglisse vaatama ja mõtlema, mida saaksin teisiti ja paremini teha.

Filmiajakirjanduse tervis on meie kõigi huvides. Marju Lauristin on hiljuti tõdenud: „[K]ultuuriajakirjandus on kogu kultuuri arengu jaoks vajalik keskkond. [—] Kui seda ei ole, siis kunstiline kultuur ei arene, tema tipud ei tõuse ning siis ei tunne kultuuriinimesed oma keelekeskkonnas end asjalistena.“³ Kuigi võib kõlada utreerivalt alati kõik kultuuri, keele ja rahvuse säilimisega ühendada, siis mikrotasandil see lihtsalt toimib nii.

Eesti filmikultuuri puhul on läbiv märksõna „alauuritus“: filmiajaloo kaardistus on nii filmide, neid ümbritseva kultuuri kui ka valdkonna arengu osas lünklik. Filmiteaduse tüvitekste, mille toel eesti filmi minevikus, olevikus ja tulevikus orienteeruda, on liiga vähe. Sellele on osutanud Sirbi veergudel ka Eero Epner, kelle sõnul paistab see eriti välja võrdluses teiste kunstivaldkondadega, millel on olemas mahukad eesti kunsti-, teatri-, kirjandus- ja muusikaajalood⁴. Kristiina Davidjants on omakorda avanud institutsionaalsed põhjused⁵ nende lünkade taga.

Valdkondliku mälu ja filmikultuuri ajalookihistuste jäädvustamiseks oleks aga vaja tegutseda ruttu, enne kui teadmised ja kogemused koos neid kandvate inimestega hääbuvad. Peale valdkonna mõtestamise ja kultuurimälu loomise funktsiooni on filmikultuuri teaduslikul mitmekülgsel läbivalgustamisel suur väärtus uute filmitegijate põlvkondade õpetamisel.

Põhjalikum uurimistöö filmiteaduses jõuab teaduskirjanduse kõrval ka laiema avalikkuseni näiteks populaarteaduslike artiklitena, täiendades sõnavara ja lisades vahendeid filmikultuuris toimetamiseks. Süsteemne filmiajaloo ja -kultuuri kaardistamine loob ühtlasi tugeva pinnase ka targemaks kultuuripoliitikaks: teadmine, mida ja kuidas on seni tehtud, mis on jäänud kõrvale ja millised lood ootavad veel jutustamist, lubab teha läbimõeldumaid otsuseid. Raamatuaasta meenutab, et (eestikeelsed) filmiraamatud, kogumikud ja uurimused seovad filmide ja põlvkondade kogemuste killud laiemalt – looks, kus saavad end peegeldada nii tulevased vaatajad kui ka tegijad. Sel aastal Eesti Filmiuurijate Seltsi alla koondunud filmiteadlaste aktiveerumine ja erialane koostöö on loonud soodsa pinnase, mida oleks praegu õige hetk kultuuripoliitiliselt väetada. Seltsi ühe asutaja ja juhatuse liikmena näen selleks otsest vajadust, tegutsedes ise nende uurimislünkade keskel. Selle potentsiaali teadlik rakendamine võiks anda hoogu uute eestikeelsete filmiraamatute ja tüvitekstide sünniks.

Kui tähistame eesti raamatu ja kirja­keele 500. aastat, võiks filmikultuuri kohta küsida, millised tekstid ümbritsevad meie filme järgmise viiesaja jooksul. Kas need on juhuslikud killud või järjepidev, mitmehäälselt kirjutatud lugu, kuhu mahub nii valdkonna eneseeritlus, filmiajakirjanduslik kajastus ja tagasiside, filmiteaduslik mõtestamine kui ka publiku hääl? Vastus ei teki aga niisama, vaid eeldab teadlikku valikut kultuuripoliitikas, samuti meie endi tegemistes vaatajate, kirjutajate ja uurijatena. Just nüüd on õige aeg oma valik sõnastada.