Jaanuari keskel hakati jälle rääkima kehvast seisust rahvastiku taastootmisel ja professor Raul Eamets küsis siis Vikerraadiole antud intervjuus muu hulgas: „Kui meil ei ole noormehi, keda saata kaitseväkke, siis kellele me neid relvi ostame ja valmistame?“

Minu töökaaslaste hulgas on koolis käivate poiste emasid, kellele Eametsa sõnum jõudis pärale hoopis teisiti, kui professor oli seda võib-olla tahtnud. Üks neist ütles professori ütluse kommentaariks kirglikult, et tema ei kasvata oma last ometigi selleks, et ta kord sõtta saadetaks ja seal maha tapetaks.

Ma saan emadest aru, mistõttu ei hakka ahastama, et kui me ise pole valmis oma vaba Eestit ning omariikluse põhimõtteid kaitsma, vaid delegeerime selle raske töö Lõuna-Eestis teenivatele Ameerika sõduritele, siis kas pole kaugel aeg, kui hakkab kõlama puhtas maakeeles: „Maha sõda, elagu orjus!“

Külma sõja aegne loosung „Better dead than red“ on jäänud nelja-viiekümne aasta tagusesse ajastusse ja hakata kuidagi taaselustama tollast mõttelaadi pole praegu enam võimalik. Kangelaste ajastu on läbi. Ühiskonnas annavad tooni kaasmaalased, kes „väärivad parimat“ (konsumeristid) või siis need, kes usuvad seda, et nõrkus on voorus („roosad ponid“).

Lääne-Saksa patsifistide hulgas tuletati külma sõja aegse loosungi saksakeelsest variandist „Lieber tot als rot!“ kunagi 1980ndatel kummitanud tuuma­sõja kartuses vastuloosung „Lieber rot als tot!“. Elujaatava orjuse kiituses poleks midagi uut.

Selle jutuga tüürin vaikselt vaimse pärandi ning mälupaikade teemasse: külm sõda on minu põlvkonnale kahtlemata üks mälupaiku, aga see on põlvkondlik fenomen.

Eesti ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi harus on juba mõnda aega püsti olnud näitus pealkirjaga „Sulle on pärandus!“, mis kõlab justkui järje­kordne petukiri kergeusklikelt raha väljameelitamiseks, aga see on tõesti „justkui“ – näitus on vaimsest pärandist ja selle säilitamisest. See võib muidugi maksma minna päris kena eurosendi, aga fookus pole siinkohal rahal, vaid põhimõttel.

Mina sain näitusel suurima üllatuse osaliseks tõsiasjast, et Rootsi kuning­riigis kehtestati juba 1666. aastal seadus, millega võeti kaitse alla muistsed hauad, kindlustused, hiiepuud ja muu selle­taoline. Suur riik vajas suurt ajalugu ja kuna Läänemere-äärne ei saa selles kuidagi võistelda Vahemere maadega või Rooma provintsi Gallia ehk hilisema Prantsusmaaga, siis tuli vägevat ajalugu hakata alles leiutama. Silmaga polnud maastikul suurt midagi näha ja siis ilmselt jõutigi mõtteni, e  t suurus peitub muistsetes hauakääbastes ja rahvasuust kostvates lauludes.

Seaduse tutvustamise ja täitmise kohustus pandi kirikuõpetajatele, kes pidid vastavalt kaaskirjale rahvast teavitama pärandi väärtusest ja hoidmise kohustusest. Karistuseks seaduse rikkumise eest oli kuninga ebasoosingusse langemine (absoluutse monarhia ajastul oli targem sellega mitte riskida).

Kuna meie muinsuskaitse seaduse eeskujuks nii 1920. kui ka 1990. aastatel kasutati sedasama Rootsi kunni (Karl XI, kes oli sel ajal 11aastane poisike) seadust, siis oleme selles mõttes ikka veel eesrindlikus XVII sajandis.

Ma ei ironiseeri sugugi. Kas „hea Rootsi aeg“ oli ikka nii hea, kui Põhjasõja õudused üle elanud maarahvas tahtis meenutada, on tänapäeval pandud vägagi kahtluse alla. Ent Rootsi aeg andis maarahvale mõndagi, mida mäletada ja hoida. Mitte ainult ülikooli, Forseliuse aabitsa või luterliku kirikukorralduse, vaid ka muinsuskaitse põhimõtte kui niisuguse.

Jakob Hurda üleskutse 1888. aastal „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“, mis ergutas rahvast koguma vaimset pärandit, oli võrse samast puust. Hurda surma järel jõudis tema terves maailmas ainulaadne vanavarakogu Helsingi kaudu Eestisse Eesti Rahva Muuseumi rahvaluulearhiivi vundamendiks alles 1920ndatel, kuid rahvuse suuruse allikaks sai juba ammu enne seda. Väike rahvas vajab suurt ajalugu hoopis enam kui suur rahvas (ehkki, kui arvukalt neid rootslasigi on, aga noh, nende riik XVII sajandil Põhja-Euroopas tõesti domineeris).

Mart Laar üllitas äsja raamatu „Eesti mälupaigad“, miska võib öelda, et temagi on Jakob Hurda kauaaegse imetlejana ning kunagise muinsuskaitseliikumise aktivistina Rootsi ajas kinni.

Peaministriks oleku teisel perioodil kutsus ta enda juurde kokku mõttetalgulised, kes pidid leidma Eestile märgi, meeldejääva ning ammendava sümboli. Brittidel on lõvi, sakslastel kotkas, venelastel karu. Aga soomlastel on sisu ning ameeriklastel American way of life (või nüüd siis juba pigem minevikuvormis – oli). Midagi sellist mõlkus ka peaminister Laari meeles. Mõttetalgulised ei saanud Eestile märgi leidmisega hakkama. Kuna olin ise osaline, siis võite mind uskuda, et ei 2002. aastal memosfääri paisatud loosung „Welcome to Estonia“ ega 2016. aastal rahvast kohutanud visuaal rändrahnust või oksendavast siilist polnud talguliste mõttetöö tulemus.

Nüüd siis loetleb kunagine muinsuskaitseliikumise aktivist Mart Laar meie mälupaiku, võttes taas snitti suurtelt. Tõesti suurtelt, sest eestikeelne „mälupaik“ on tuletis prantsuskeelsest mõistest „lieu de mémoire“ või saksakeelsest „Erinnerungsort“. „Paik“ ei ole tingimata vaid koht maastikul, see võib olla ka midagi ebamateriaalset. Laari esseedes on mälupaigaks iseseisvuspäev, jõulud, haridus. Mälupaigaks võib olla isik, olgu reaalne või müütiline, Laaril näiteks Julius Kuperjanov, Konstantin Päts ja Kalevipoeg. See võib olla ka loodusnähtus: Laaril on eraldi peatükid „Mets“, „Soo“, „Meri“, „Peipsi“ ja „Suur Munamägi“.

Kuna ta on oma valikus lähtunud nii ekspertide arvamusest kui ka 2023. aastal uuringufirma Norstat läbi viidud „rahva kompamistest“, ei saa ma talle midagi ette heita, karjatades näiteks, et kus on Põhja-Eesti pankrannik või maha põletatud Sigtuna või Velikije Luki (mitte punkbänd, vaid koht, kus kõlas „eesti poisid, tulge üle, saate kõhud täis ja jõuluks koju!“).

Laaril on õigus. On ülim aeg keskenduda kodukamara asjadele. Ajastu, mil Eesti eksportis julgeolekut, rääkis võrdselt teistega transatlantilises väärtusruumis või veenis presidendi ning suursaadiku suu läbi soomlasi NATO vajalikkuses, on lõplikult möödas. End härjaks paisutanud konnal on õhk välja visisenud.

Professor Eamets poleks pidanud küsima mitte relvakandjate, vaid mälu säilitajate kohta. Kui lapsi ei sünni, siis milleks arheoloogilised või arhitektuuri mälestusmärgid maastikul, milleks need muuseumid ning Hurda-aegsed pärimuse kogud? Parem siis juba tõesti minna kõik Dubaisse, et seal end kollektiivselt õhku lasta.