Ei ole ümbruse suhtes tundlikumat ühiskonnagruppi kui värsked lapsevanemad! Nende kaheksa kuu jooksul, kui olen oma pojakest Tartu tänavail magama jalutanud, on mu kehamällu jäänud iga kõrge äärekivi, ebaratsionaalselt lühikese tsükliga valgusfoor, puuduv pingike, kus korraks jalga puhata, olematu prügikast, kuhu visata kohvitops, ning liiga kitsas kõnnitee, kuhu käruta ja käruga jalakäijad kõrvuti liiklema ei mahu. Väldin linnaosasid, kus üldse ei olegi kõnniteid (või kui on, on need kinni pargitud), magistraale, kus autojuhid piirangutele vaatamata kiirendavad, ning toidupoode, kuhu käruomanik pääseb vaid liftiga või suure ringiga. See muudab linnast suure tüki mulle halliks alaks, paigaks, mida mu mentaalsel kaardil ei ole, aga kuhu ikka paraku sattuma pean. Unistan päevast, kui saan Riia tänavat ületamata Karlovast otse Supilinna jalutada!

Täpselt samamoodi on mu kehamällu jäänud ka kõik need kohad, kus liiklusmüra on ennemini erand kui reegel ning kus puud pakuvad päikese, tuule ja vihma eest varju, aga ka pisikesed jalutusrajad, linnaosasid ühendavad kergliiklusteed, mis teevad õues olemise mugavamaks ja mõnusamaks. Ent mugavust ja mõnusust ootab lapsevanem ka avalikelt siseruumidelt – kaubandus- ja perearstikeskustelt, haiglatelt, raamatukogudelt, muuseumidelt ja teistelt kohtadelt. Paraku ei ole neis paigus ligipääsetavus alati garanteeritud. Katsuge näiteks leida lahendus mõistatusele, mille kallal on pusinud vahest iga lapsevanem: kuidas käia tualettruumis, kui seal ei ole mähkimislauda ega mõnd muud beebile turvalist alust, aga põrand on liiga räpane ja käru ei mahu vetsu ära?

Läbimõeldud paigutusega puhtad tualettruumid, imetamistoad ja mängu­nurgad, täpselt õigesse kohta pandud diivanid, ühe käega tassimiseks piisavalt kerged söögitoolid, parajal kõrgusel nagid ja lastepotid nagu ka madalad äärekivid ja üldse igasugune inimmõõduline ja humaanne linnaruum moodustavad füüsilise infrastruktuuri, et lapsega kodunt väljas käimine sujuks, ning tekitavad tunde, et meid on oodatud, meiega on arvestatud, meid on märgatud. Ent füüsilise infrastruktuuriga täpselt sama vajalik on ka sotsiaalne infrastruktuur – paigad, mis on loodud nimelt selleks, et inimesi ühte ruumi kokku tuua, neid omavahel suhtlema panna. Kus saaks kohata teisi vanemaid, kui oma lapsega ninapidi olemisest on juba küllalt saanud? Suurepärane näide lapsevanemate sotsiaalset isolatsiooni lahendavast ettevõtmisest on Perepesa ennetus- ja peretöökeskus, mis tegutseb seitsmes linnas ning pakub tasuta (!) vanemluskoolitusi ja muid teenuseid. See on nagu vanematele ja väikelastele mõeldud päevakeskus, näiteks Tartu Perepesa ruumides saab nädala sees niisama mängimas käia, seejuures hoiab pisematel külastajatel silma peal ka tugiisik!

Ka kultuuriasutused on osa sotsiaalsest infrastruktuurist, ent paraku toovad need rohkem kokku inimesi, kes parajasti ei pea last puusal tassima. Õnneks on sellele probleemile hakatud tasapisi lahendusi leidma: oktoobris avati Kumus esimene lastele mõeldud näitus „Tu ja Minakaru“, mille kontseptsioon, sisekujundus ja kasutajasõbralikkus on tõesti eeskujulikud! Näitusele tuleb siseneda sokkis, seega julgesin põrandat katvale pehmele vaibale poja roomama panna ning sain natukeseks vabaduse väljapanekusse süveneda. Uudistamist oli igal kõrgusel ja igas vanuses lastele: samal ajal kui seitsmeaastane täitis töölehte, klõpsutas seitsmekuune meremaale valgustavat lambilülitit. Kiita tuleb ka Tartmusi näituse „Viltuse maja saladused“ (2024) läbimõeldud lapsekesksust.

Ideaalses maailmas võiksid muidugi kõik kultuuriasutused laste ja nende vanematega arvestada nii palju kui võimalik! Pärastlõunane tantsupidu Paavli kultuurivabrikus, plaate mängib DJ Florian Wahl? Sveta Gri­gorjeva lavastus algklassilastele Kanuti gildi saalis? Kuraatorituur koolieelikutele kunstnike liidu kevadnäitusel? Need ei ole nii suured unistused, kui paistavad. Seni, kuni need täituvad, piisab ka mõne mänguasjaga vaibakesest saalinurgas.