Flötist Tarmo Johannes jätkas 7. märtsil oma kontserdisarja „Duod“, seekord oli tema paariline islandlanna Gunnhildur Einarsdóttir harfil. Kuna Mubas antud kontserdil pisteti kuulajaile pihku napi infoga kavaleht, kus oli kirjas ainult esitatavate palade nimestik (oleksin eelistanud, et tutvustatakse ka duopartnerit), siis harisin end tagantjärele ja sain Klassikaraadio „Delta“ saatest teada, et nagu eelmise „Duode“ sarja kontserdi puhul peaaegu aasta tagasi oli nüüdki lavapartneriks kutsutu Tarmo Johannese ammune tuttav.1 Kuuldavasti kohtuti kunagi Hollandis muusikaõpingute ajal, ja nagu üldse elus, on nähtavasti muusikutegi puhul nooruses sõlmitud kontaktid tähtsad ning võivad viia koostööni veel aastaid hiljemgi.
Gunnhildur Einarsdóttir on üks Euroopa väljapaistvamaid nüüdismuusikale spetsialiseerunud harfimängijaid ning loonud harfi mängutehnikate ja notatsiooni veebiplatvormi www.harpnotation.com. Ta on Darmstadti uue muusika suvekursuste harfiõppejõud ning pidanud loenguid mitmes maailma tippülikoolis, interpreedina toonud esiettekandele kümnete heliloojate teoseid.2
Islandis veab Einarsdóttir sealset nüüdismuusika festivali „Dark Music Days“, mille peamine eesmärk on pakkuda islandi heliloojaile võimalust oma teoseid publiku ette tuua. Mõistagi oli ka eesti kuulajaile külakostiks kaasa toodud üks islandi helilooja teos ja lausa esiettekandena: Guðmundur Steinn Gunnarssoni „Á gönguferð í grasagarðinum“ ehk „Jalutuskäigul botaanikaaias“. Vastukaaluks oli eesti komponistide varamust valitud Toivo Tulevi „Dawn, almost dawn“ ettekanne uues versioonis (Türgi nei alaliigi mansur ney asemel seekord bassflöödil).
Enamik kontserdi kavas olnud teoseid pärineb nüüdismuusika klassikutelt. Alustati Salvatore Sciarrino palaga „Fauno che fischia a un merlo“ ehk „Faun, kes vilistab musträstale“ flöödile ja harfile. Õrnade värelevate kõladega teos mõjus kui kutse salaaeda, seega sobis suurepäraselt avateoseks kontserdile, mis mõjuski ulmalisena. Luciano Berio teost „Sequenza II“ sooloharfile võis ajuti samuti kujutleda säbarlainetusena veikleval veepinnal või, miks mitte, linnutiibade lainjate löökidena õhus. Samal ajal mahub sellesse teosesse nii palju eri kõlasid, et soovi korral võis kuulaja oma peas läbi vaadata terve lühifilmi. Nüüdismuusikale keskendunud sooloharfi kontserti polegi ma vist Eestis sattunud kuulama (nüüdismuusikalembene harfimängija Liis Jürgens on meil ju täiesti olemas), sestap nautisin toda pala kui harfi väljendusvahendite täielikku väljapanekut nüüdismuusika võtmes.
Toivo Tulevi aoeelses hämaruses kobamisi kulgev „Dawn, almost dawn“ viis meeled taas uitama unelmate ja varjude maailma, eelmiste teostega võrreldes näis see mulle rohkem ekslemise ja ärevuse meeleoludest kantud.
Guðmundur Steinn Gunnarssoni teose puhuks tuli mõned harfi keeled ümber häälestada kuuendiktoonhäälestusele vastavaks ning Tarmo Johannes pidi võtma ühe kinga jalast, et flöödiga hõivatud kätele lisaks varvastega üht põrandale asetatud kõristit mängida. Osa teoses sisaldunud motiividest mõjus lapselik-naiivsena, nii et mulle seostusid need millegi nunnuga ja vaimusilmas nägin botaanikaaia asemel hoopis lastega pere loomaaiakülastust. Olgu kumb aed tahes, kuid mingit lapsemeelsuse ja eksootika (või troopika) hõngu õhkus sellest teosest esimesel ja pealiskaudsel kuulamisel küll. Teadmata helilooja täpsemaid kavatsusi ei julge arvata, kas lugesin tema märgisüsteemi „õigesti“ või läks tõlgendus koguni metsa. Teose videopartituuri publikule ei näidatud.
Pärast harfi tempereeritud süsteemi tagasi häälestamist kõlas veel kaks nüüdismuusika klassiku teost ja ma loobusin kujutluspiltide arendamisest. Nii Ivan Fedele „Imaginary Skylines“ ehk „Kujuteldavad linnasiluetid“ kui ka Tōru Takemitsu „Toward the Sea III“ ehk „Mere poole III“ pakkunuks pealkirja poolest küll kujutlusteks ainest, kuid eelistasin jääda nautima eelkõige kõlasid ja esitust.
Fedele palas hõljus flööt pikka aega kõrgustes ning vahest just see andis heliloojale põhjuse panna niisugune pealkiri. Harf näis siin vastukaaluks esindavat madalamal paiknevaid maa- või veepindu, kahe instrumendi teekonda oli huvitav jälgida nii koos kontrasti moodustavana kui ka eraldi. Mulle näis, et kaks instrumenti kulgesidki partituuris suuresti omapäi justkui kaks matkajat, kes juhuse tahtel läbivad maastikku teineteisele suhteliselt lähedal, aga ometi teineteisega kohtumata ja teineteisest teadlik olemata.
Tōru Takemitsu teost kuulates kangastus mulle aeg-ajalt, justkui kõlaks seal harfi asemel hoopis akustiline kitarr. Sama sarja varasem teos „Toward the Sea“ ongi tõepoolest kirjutatud altflöödile ja kitarrile, võib-olla oli ka „Toward the Sea III“ algses esituskoosseisus kitarr ning alles komponeerimise käigus tekkis soov asendada see harfiga. Kõlaliselt mõjub „Mere poole III“ lüürilise ja isegi džässilikuna ning sobiks tõenäoliselt ka nüüdisdžässi viljelevate muusikute kavadesse.
Minu meelest sai kontsert läbi ootamatult kiiresti. Oskuslikult koostatud terviklik kava andis nii harfi kui ka flöötide (kõige tavalisema põikflöödi kõrval olid kasutusel ka alt- ja bassflööt) mänguvõimalustest nüüdismuusikas piisavalt avara ülevaate ning muusikute pilli- ja materjalivaldamine tõi meeldiva kerguse ja vabaduse tunde, mis kandus üle ka publikule. Justkui oleks kaks matkajuhti Gunnhildur Einarsdóttir ja Tarmo Johannes juhatanud reisisellide seltskonna läbi vaheldusrikka maastiku lagendikule, kus matk ometigi ei lõpe, vaid alles algab, sest eespool looklevad kutsuvad teerajad kauguses terendava silmapiiri poole.
1 Johanna Mängel, Tarmo Johannes: „Kahe saali kontserdi“ oluline komponent on mälu ja kujutlus. – Klassikaraadio „Delta“ 3. III 2026.
2 Kontserdil „Duod V“ osaleb tipp-harfimängija Gunnhildur Einarsdóttir. – EMIK 2. III 2026.
