Selgitus on arusaadav („jaoksi” asemel võiks olla küll alaleütlev kääne, s.o „ülikoolile”, ning sageli omandab ainsuses, kuid mitmusliku sisuga sõna, kas või nt „arenemised”, küll mitmuses eesti keeles iroonilise varjundi, miska võib seda mitmust vaja olla küll) ja senises keelehooldes on selliseid põhimõtteid kogu aeg ka silmas peetud – kuni eespool toodud näitelauseteni. Mismoodi on siin põhjendatud mitmuslik kasutus? Kui loetelu järgneb, siis on eriti kohane kasutada just ainsuslikku, aga mitmusliku sisuga sõna, s.o ülevaade tegevusest (koolitus, konverentsi korraldamine, teavitustöö jm). Veel hullem on järgmine: kinnisväljend „elu ja tegevus” (ei mõtle keegi ega ole kunagi mõeldud siin vaid üht konkreetset ettevõtmist!) on moondunud „eluks ja tegevusteks”. Kas lauses „Laste elu ja tegevus lasteaias on seotud kindla päevakavaga” ei anna sõna „tegevus” tõesti mitmuslikuna mõista? Ja loetagu siis täpsemalt üles, mida lapsed lasteaias iga päev teevad. Muidugi on küll raske määratleda, milline sisu käib väljendi „laste elu lasteaias” alla. Laste tegevust lasteaias on ilmselt võimalik vaevata kirjeldada.
„Küsimuste küsimise” puhul on selgelt näha, et eestlase keeletunne on hälbinud. On ju nii lihtne öelda: „Ma küsin, kas see on ikka nii”. Sellist lauset ei osata enam moodustada, kuigi jääb arusaamatuks, miks peaks ütlema: „Ma küsisin temalt küsimuse, kas see on ikka nii”. Kas tõesti on kehvad tõlkijad (sealhulgas igaüks, kes inglise keelega kokku on puutunud) „to ask a question” lollikindlalt vormis „küsimust küsima” ümber pannud ning selle kui „lahedama” juurde jäänud? „Küsimust esitama” kõlab ehk tõesti liiga korrektselt, aga nagu eespool toodud, pole seesugune lausemoodustus üldse tarvilikki.
„Pädevused” on jõudnud juba seadustesse, mõistesisu ei veena aga sugugi. Keskkonnas (http://haridusterminoloogia.wikispaces.com/), kus haridusega seotud inimesed haridusterminoloogia üle arutavad, on näiteks lugeda järgmist: „Pädevus, kompetentsus – valdkond, milles inimene orienteerub, mida ta valdab.
Esinemine õigusaktides: Individuaalse õppekava järgi õppimise kord [(https://www.riigiteataja.ee/akt/824971 : 4) õppeained ja pädevused, millele individuaalne õppekava koostatakse)].
Pädevused, kompetentsid (õppekavades jm) – valmisolek mingiteks tegevusteks.
Pädevused on teadmistel, oskustel ja väärtustel põhinev suutlikkus teatud tegevusalal või -valdkonnas tulemuslikult toimida. Õ-E”.
Pädevus on „valdkond”! Pädevused on „valmisolek tegevusteks”! „Pädevused on … suutlikkus”! Imeväärsed definitsioonid. Jääb küll arusaamatuks, kuidas saab haridusteemadel üldse rääkida, kui valdkonna terminoloogia on sellises seisus.
Vaadakem ka Õppekava portaali (http://www.oppekava.ee/index.php/LINK_18._I_kooliastmes_taotletavad_p%C3%A4devused):
„Põhikooli õppekava üldosas § 7 on esitatud I kooliastmes taotletavate pädevuste loend. See hõlmab oskusi ja suhtumisi, mis peaksid kujunema kõigi õppeainete koostoimel. Selle loendi alusel ning arvestades eesti keele kui õppeaine spetsiifikat on koostatud järgnev loend I kooliastmes taotletavatest üldpädevustest, mille kujunemist on võimalik taotleda ja toetada eesti keele ainekava järgi toimuva õppe protsessis. Esimese kooliastme lõpus õpilane: 1) peab lugu oma perekonnast, klassist ja koolist; … 4) teab oma rahvuslikku kuuluvust ning suhtub oma rahvusesse lugupidavalt; 5) oskab end häälestada ülesandega toimetulemisele ning oma tegevusi ülesannet täites mõtestada; oskab koostada päevakava ja seda järgida; 6) suudab tekstidest leida ja mõista seal sisalduvat teavet (sealhulgas andmeid, termineid, tegelasi, tegevusi, sündmusi ning nende aega ja kohta) ning seda suuliselt ja kirjalikult esitada; … 12) hoiab puhtust ja korda, hoolitseb oma välimuse ja tervise eest ning tahab olla terve.”
Lapse „(?üld)pädevuste loend” on muljetavaldav! Nii et pädevused on oskused ja suhtumised, mis kujunevad kõigi õppeainete koostoimel. Huvitav siiski, miks pädevused? Võiks arvata, et teatud oskused ja suhtumise omandanud õpilane on ilmselt teatud valdkonnas või tasemel pädev. Olemas võiksid olla pädevusastmed, pädevustase vms. Milleks on aga vaja mitmuses „pädevusi” või „üldpädevusi” ja mida selle all mõeldakse, sellest mina küll aru ei saa.
Vaatame ka, mida pakub Vikipeedia, millel pole küll pretensiooni olla pädev ei sisuliselt ega keeleliselt: „ … Pädevus ehk kompetentsus hariduse kontekstis on teadmiste, oskuste, hoiakute ja väärtushinnangute kogum, mis on vajalik tulemuslikuks ja jätkusuutlikuks tegutsemiseks teatud valdkonnas. Pädevused on õpitavad, aga nad ei kujune välja mingi konkreetse aine õpingute tulemusena. Üks pädevuste olulisi omadusi on ülekantavus – pädevus pole rakendatav vaid ühes kindlas kontekstis. Nii loovad pädevused aluse elukestvaks õppeks. 2010 riiklikus õppekavas eristatakse üld- ja valdkonnapädevusi. Mitmetes riikides on välja toodud ka võtmepädevused.”
Pädevus on kogum (ehk siiski tagab see kogum pädevuse?) ja pädevused (s. o kogumid?!) on õpitavad!? Tule jumal appi. ÕSi ja EKSSi võib igaüks ise netis kiigata.
