Kuivõrd töötamine teaduskorraldajana õpetab pidevalt midagi uut, mida teadlasena ei oleks niimoodi võib-olla teadvustanudki, siis pole ehk vale oma äratundmist ka teistega jagada. Liiatigi olen ise üks neist, kel hübriidne ja mittelineaarne elu- ja töörada.

2023. aasta lõpus läbis Euroopa teadlaste harta uuenduskuuri, mille käigus koondati varasemad harta 40 teemapunkti 20 alla ja jagati need omakorda nelja suurema samba vahel. Lugedes nüüd värske pilguga harta uut versiooni torkab teravalt silma korduv teadlaskarjääri mitmekesisuse ja mittelineaarsuse toetamise rõhutamine. Enne kui sellesse süveneda, võiks küsida, mis see harta on ja mis on tema roll.

Euroopa teadlaste harta ja personalistrateegia

Euroopa teadlaste harta ülesanne on juhtida tähelepanu teaduse tegemise põhimõtetele ja anda teadusasutustele personalistrateegia alaseid soovitusi eesmärgiga toetada teadlaskarjääri atraktiivsust ja jätkusuutlikkust.

Teemad, mida harta katab, on jaotatud järgmiste sammaste vahel:

a) eetika, usaldusväärsus, sooline võrdõiguslikkus ja avatud teadus;

b) teadlaste hindamine, töölevõtmine ja karjääri edenemine,

c) töötingimused ja -tavad ning

d) teadlaskarjäärid ja talentide arendamine.

Kui varem oli võimalik Euroopa teadlaste hartat ja selle väärtusi toetada ja tunnustada ilma nende rakendamist tõendamata, s.t kinnituskirja alusel, siis alates 2018. aasta kevadest sellist viisi enam ei aktsepteerita. Euroopa Komisjon eeldab, et teadusasutused näitavad Euroopa teadlaste harta põhimõtete järgmist teadlaste personalistrateegia märgise (Human Resources Strategy for Researchers, HRS4R) taotlemise kaudu.

Märgise taotlemine ei ole Euroopa teadusasutustele küll läbivalt kohustuslik, ent nõue selle taotlemisega alustamiseks on järk-järgult hakanud ilmuma mitmesugustesse Euroopa teadusrahastuse meetmetesse. See on näiteks sisse kirjutatud teadusvõimekuse kasvatamise grantidesse, aga ka Marie Skłodowska-Curie meetme rahastusvoorudesse.

Eesti teadusasutustel ei ole seni ühelgi HRS4R märgist ja kui lehitseda märgise infoportaali, oleme vist üks väheseid Euroopa riike, kus see nii on. 2021. aastal viidi Eesti teadusagentuuri tellimisel ja RITA-programmi rahastusel läbi uuring „Euroopa teadlaste harta ja juhendi põhimõtete järgimine Eesti teadus- ja arendusasutustes“,¹ mis andis Euroopa teadlaste harta valguses ülevaate ülikoolide ja kogu Eesti teadusruumi hetkeolukorrast. Eesmärk oli välja selgitada, kas harta põhimõtteid järgitakse ja milliseid kitsaskohti esineb. Samuti uuriti toona, kuidas harta põhimõtted sobivad riiklike strateegiate ja arengukavade (teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni ja ettevõtluse strateegia, TAIE arengukava) eesmärkide ja planeeritud meetmetega ning milliseid probleeme saaks ja peaks lahendama poliitika kujundamise kaudu ja millele peaksid täiendavat tähelepanu pöörama organisatsioonid ise.

Uuringus osales toona kokku 21 asutust ja kõige probleemsemana toodi välja puudulik rahastamine, sellega seotud ebapüsivad töösuhted ning sotsiaalne ebakindlus, mis mõjutab nii kogenud kui ka alustavaid teadlasi. Samuti joonistus uuringust välja hulk teemasid, mis olid seotud ligipääsu tagamisega teadustööks vajalikule teadustaristule, sh tarkvaralitsentsid, teadusandmebaasid ja -raamatukogud.

Vahepeal on toimunud mõndagi. Rakendunud on doktorant-nooremteadurite süsteem, mis võimaldab doktoriõppe läbida palgalise teadustöötajana. Samuti on ellu kutsutud teadmussiirde doktorantuuri võimalus, kus doktoriõpet saab läbida ettevõttes või muus organisatsioonis. Uuenduskuuri on läbinud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadus (TAIKS) ja sellega koos loodud uued alused eetikakomiteede toimimisele. Kõik need muudatused arendavad ja toetavad ühist Eesti ja seega ka Euroopa teadusruumi.

Teadlaskarjääride paindlikkus ja sektoritevaheline liikuvus

Nagu öeldud, torkab teadlaste hartat lugedes teravalt silma teadlaskarjääride mitmekesisuse ja mittelineaarsuse korduv esiletõstmine. Teadlaskarjäär ja igaühe eripära toetamine on sedastatud nii teadlase ameti ja vaba liikuvuse (sammas a), teadlase töölevõtmise ja tema karjääri toetamise (b) kui ka talendiarenduse (d) all.

Nii näiteks võib teadlase ametit puudutavast alapeatükist lugeda, et tööandjad ja rahastajad peaksid soodustama ja toetama „mittelineaarseid ja mitmeharulisi karjääre, mida iseloomustab geograafiline, valdkondade-, sektorite- ja organisatsioonidevaheline liikuvus (näiteks lähetused)“, aga ka „hübriidset karjääri, mida iseloomustab mitmes sektoris tegutsemine samal ajal ja mida tuleks käsitada lineaarse karjääriga võrdväärsena“.²

Teadlaste vaba liikumise all aga on öeldud, et tööandjad ja rahastajad peaksid „edendama teadlaste, teaduslike teadmiste ja tehnoloogia vaba liikumist“ ning muu hulgas tunnustama ka „geograafilise, asutustevahelise, sektoritevahelise, teadusharudevahelise ja -ülese liikuvuse väärtust kui olulist vahendit teadmiste ja kutsealase arengu edendamiseks teadlase karjääri mis tahes etapis ning väärtustama ja tunnustama liikuvusega seotud kogemusi karjääri edenemise/hindamise süsteemis“.

Töölevõtmisel aga ei tohi karjäärikatkestusi või kõrvalekaldeid elulookirjelduse kronoloogias käsitleda kui midagi negatiivset, vaid kui karjääris edasikulgemist ning seega kui „võimalikku olulist osa teadlase kutsealasel liikumisel mitmemõõtmelise karjääri suunas“. Karjääri edendamise kohta sedastavad soovitused, et mittelineaarseid ja mitmeharulisi, nagu ka hübriidkarjääre, tuleb tunnustada ja käsitleda samal moel kui lineaarset karjääri ehk sellist, mis kulgeb „samas valdkonnas või samas teadusharus, sirgjooneliselt ühelt ametikohalt teisele“. Mittelineaarset ja mitmeharulist karjääri iseloomustab seevastu, nii nagu varem öeldud, „geograafiline, valdkondlik ja organisatsioonidevaheline liikuvus“ ja hübriidkarjääri omakorda paralleelselt mitmes sektoris töötamise sobitamine.

Kui varasemad sõnastused on välja nopitud teadlaskarjääri otsesõnu mittekäsitlevatest punktidest eetika, usaldusväärsuse, soolise võrdõiguslikkuse ja avatud teaduse samba (a) ning teadlaste hindamise, töölevõtmise ja karjääri edenemise samba (b) alt, siis sisaldub soovitustes ka otsesõnu teadlaskarjäärile ja talentide arendamisele (d) pühendatud sammas.

Selle samba mitmekesise teadlaskarjääri väärtustamisest kõnelev teemapunkt sedastab veel kord otsesõnu, et tööandjad ja rahastajad peavad tunnistama, et teadlastel võib olla väga mitmekesine karjäär nii teadusuuringute tegemisel kui ka muude ülesannete täitmisel, sh juhtimises ja teaduskorralduses. Niisiis võib mitmekesisus hõlmata liikuvust kõigis selle vormides: rahvusvaheline/riigisisene, sektorite-, asutuste- ja teadusharudevaheline ja -ülene. Mitmekesisuse arvestamiseks on omakorda vaja rohkem „talendipõhist ja mitmekesisust arvestavat kvaliteedihindamist“, kus mõõdikuid kasutatakse vastutustundlikult.

Näib, et oskame hästi mõelda sellest, kuidas tunnustada mitmekesisust ja mitmekesiseid karjääriradasid, neid institutsionaalselt arvesse võtta. Suuremad ülikoolid mitte ainult ei mõtle, vaid astuvad väga konkreetseid samme, et teadustöö kõrval arvestada suuremal määral õpetamise arendamise, institutsionaalse panuse ja eri laadi teadmussiirde alaste tegevustega. Samuti leidub oma riigis ja rahvusvaheliselt võimalusi, kuidas teadlaskarjääri mitmekesistada. Nii näiteks on ellu kutsutud SekMo ehk sektoritevahelise mobiilsuse rahastusmehhanism,³ mis võimaldab teadlastel taotleda lühiajaline lähetus ettevõtetesse või teistesse organisatsioonidesse, aga ka ekspertidel ja tippspetsialistidel liituda ülikooliga. Samuti on ettevõtetesse ja asutustesse SekMo rahastuse abil loodud teadmussiirde doktorantuuri kohti.

Kuid ka Euroopa rahastusmeetmete tugi pakub teadlaste lähetamise võimalusi ettevõtete juurde. Nii näiteks on programmi „ERA Talents“ projektides ette nähtud teadlaste lühiajalised (1–3 kuud) üleeuroopalised lähetused oma valdkonna ettevõtete juurde. Olles ise teaduskorraldajana osa ühest sellisest projektist („EdTech Talents“)⁴ kinnitan, et ehkki teadlaste lähetamine ei ole lihtne, sest ümber tuleb korraldada õppetöö ja vabastada nad muudest kohustustest, pakub tihe koostöö oma valdkonna ettevõtjatega mitte ainult uusi omaenda teadustöö rakendatavuse perspektiive, vaid annab ka uusi vaatenurki teadlaseks olemisele tervikuna. Pealegi võimaldab oma tavapärasest keskkonnast eemal viibimine ka värsket vaadet sellele, mis kodus on hästi ja mis vajab parandamist.

Ehkki süsteemis toimub omajagu sellist, mis aitab tegutsevatel teadlastel huvi korral oma karjääriteekonda mitmekesistada, siis alustavatel teadlastel on ehk keerulisem. Ma ei ole kindel, et nad on oma mitmesugustest karjääriteekondadest teadlikud või et need, kes on teadlase teerajalt vahepeal eluvalikute tõttu kõrvale astunud, oskavad näha ja leida teadusse tagasiteed. Ja olgem ausad, ega need uued teerajad olegi ju ootamas ja välja valgustatud. Soovijatel tuleb need ise üles otsida või koguni luua.

Nii võibki küsida, kuidas, kus ja kes saaks ning peaks tutvustama teadlaskarjääride võimalusi ja radasid? Kas sellest peaks rääkima doktorantuuri ajal või juba varem? Kas see on juhendaja ja doktorandi omavaheliste vestluste teema? Või peaksid teadusasutuste teadusosakondades töötama teadlaste karjäärinõustajad ehk coach’id?

Siiski pakub juba praegu julgustust Tallinna ülikooli teaduskommunikaatorite loodud rändnäitus „Rada, mida polnud kaardil. Teekond teadusesse“.⁵ Selle fookusesse on koostajad võtnud just need teadlased, kes on n-ö karjääripöörajad ja sisenenud teadusesse hiljem. Üks näitusel portreteeritud teadlastest – Triin Lauri – osutus pool aastat pärast näituse avamist ka maineka Euroopa Teadusfondi stardigrandi pälvinuks. See vaid kinnitab, et mittelineaarsed ja hübriidsed karjäärirajad on võimalikud, ehkki mitte nii enesestmõistetavad.

Aija Sakova töötab Tallinna ülikooli teadmussiirde juhi ja teadusosakonna juhatajana.