Enamasti räägitakse luule puhul, et noor autor peab leidma oma hääle. Märten Kross ei ole enam nii noor, võtan sõna kui pisut vanem kolleeg. Mida see hääle leidmine tähendab? Kas nagu lauljal? Ehk ei olegi see vale – peab leidma oma loomuliku registri, kõla, maneeri, väljundi, kõneviisi, olgu … iseenda. Enese identiteedi selles rollis. Esimeses romaanis „Hullumäng“, mis oli ivake rabe ja pika küpsemisperioodi ja ümberkirjutamiste tõttu veidi hakitud, otsiski Kross oma häält, loomulikku jutuvoogu. Romaanis „Kokkuleppelised imed“ on see nüüd pihus, leitud.
Kas Märten Krossi stiil meenutab Jaan Krossi oma? Meenutab, meenutab, pole pääsu. Ja see pole miinus. Mis meenutab? Aeglane sisemonoloog, retrospektiivsus, vaagiv jutulõng, kohatine ilusõnalisus, mis ometi sisemiselt kaetud. Kohati on tekst justkui hommage, pastišš, kaabukergitus. Võtame või paar lauset lk 23: „Ma läksin sellel reedesel päeval, sest see pidi ju ometi reedene päev olema, sadamasse Georg Otsale vastu. Ja mõni muu laev ei saanud see olla, sest muud laevad sellel ajal veel ei sõitnud. Laev sõitis siis ainult kaks korda nädalas Tallinna ja Helsingi vahet, mujale ei sõitnudki ja autosid mahtus pardale ainult neli.“
Täpselt Jaan Krossi toon, Krossi laused, aeglane mineviku lahtiharutamine kiillausetes, konstruktsioon „sest see pidi ju ometi olema“. Autor püüab meid tasapisi atmosfääri viia, kahtleb endas isegi, aga tõe väljakaevamine, mälus sobramine, peab panema meid uskuma, et aetakse taga tõde, kõik oli just nii, nagu tasapisi justkui väheoluliste pisidetailide abil meenub. Autor räägib lugejaga sisekõne kaudu, iseennast veendes, et jah, nii pidi see olema, ning tahab veenda ka lugejat. Aga see on vaid stiil.
Metafüüsilise külje esile manamise ja konstrueerimise poolest meenutab Kross hoopis Paulo Coelhot. Kas teeb eesti coelhot? Pigem on tal ambitsioon olla maailmamees, nii geograafilises kui ka metafüüsilises haardes. Riivamisi räägitakse karjäärist New Yorgis ja õpingutest Londonis, seiklemistest Lähis-Idas, Tiibetis ja teistes eksootilistes kohtades. Maailmamees nagu Peer Gynt. Ja naistemees. Vaatab pilvi, harrastab pisut soliidseid pahesid, head veini ja kohvi, sigarillosid, aga samal ajal mõtleb naistest ja igavikust. Need motiivid kipuvad muudkui korduma, aga kelle elus siis motiivikordusi poleks. Miks just Coelho? Aga metafüüsilise teekonna pärast iseenese juurde nagu Coelho „Alkeemiku“ Santiago puhul ja väikese flirdi pärast romantikaga, mis kõnnib kollase kirjanduse piiril ja pani Karl Martin Sinijärve arutlema, kas tegu on naistekaga meestele või meestekaga naistele või läbisegi mõlemaga. Hm, ega heal naistekal, krimkal või ulmel midagi viga ole, ometi paneb žanrikesksus midagi inimlikust mahust, karakteri väljajoonistamisest justkui kinni, D’Artagnanist ei saa iial psühholoogiliselt põnevamat-valusamat Raskolnikovi. Pole see veregrupp.
Aga nüüd põhiline. Millest tuleb see tobe tänukirja-sõna artiklikese pealkirja? Mille eest tänan? Raamatu eest? Teema on siiruviiruline. Vist juba aastaid olen juurelnud, mismoodi tehakse tegelasi ja miks just selliseid ja millised tegelased lähevad korda, lubavad samastuda, unistada, mõtiskleda. Lühidalt ära öeldes: kas kangelased või tainapead? Positiivsed või negatiivsed? Targad või lollid? Eeskujud või hirmutajad?
Siin on peenike paradoks. Autor tahab tegelasega samastuda (et sisse elada … ja keerab ette oma parima, pidulikuma poole, ajab peenema ülikonna selga, keegi pole nii kena kaunishing kui romantiline kirjanik oma kangelast välja joonistades, isegi pruudi kätt paludes pole), tahab, et lugeja peaks autorit selliseks, nagu on peategelane. Kirjutad jumala mälestusi, saad jumalaks, kirjutad kuradi autobiograafiat, oled kurat – või tainapea, idioot (kes on muidugi Jeesus) või Raskolnikov (kes on muidugi üliinimene ja Jeesuse uusversioon, ta ohverdab end meie eest, sooritab meie eest meie kuriteo ja kahetseb ja siin lähevadki asjad ambivalentseks, mis on hea).
Lihtne ja teada tõde, negatiivsed tegelased on huvitavamad. Inimlikud pahed keerukamad kui prohvetite ja samariitlaste üheülbalised voorused. Ja siin on lõks. Kui palju te teate huvitavaid ja usutavaid positiivseid tegelasi? Nõuka ajal nähti kurja vaeva, et tekitada niisuguseid tegelasi, kelles keeks võitlus hea ja veel parema vahel. Ometi on isegi „Ülesküntud uudismaas“ negatiivsed tegelased rohkem elus. „Vaiksest Donist“ ei räägigi, Fjodor Krjukov lööb Mihhail Šolohhovi teosed üle. Tammsaarel õigupoolest läbini positiivseid tegelasi polegi, kõik maadlevad oma deemonitega. Dostojevskil sama. Gogolil. Faulkneril jne.
Märten Krossi alter ego kannatab elurähklustes ja abielukriisis, suuri sigadusi ometi korda ei saada, ei plaanigi. Tõuseb hoopis kõrgemale ärimaailmast, kus mänglevalt läbi lõi, ja triviaalseks kiskunud abielust. Ometi: nii nagu Coelho „Alkeemiku“ Santiago leiab tõe ja iseenda lõpuks kodust ja lihtsa elu juurde tagasi pöördudes, nii ka „Kokkuleppeliste imede“ Rasmus. Tekst on kõrgendatud stiilis, kangelane koturnidel, arendades niiviisi edasi hullumaja kadalipus labasest maailmast võõranduvat kangelast Krossi esimesest romaanist „Hullumäng“. (Pidin juba ütlema „Keisri hull“. Eks väheke võõrandunud, kõrgemale tõusnud, pööblist üle vaatav ole ka „Keisri hullu“ Timotheus von Bock.)
Kirjanduses saab eristada positiivseid ja negatiivseid tegelasi, normaalseid ja hulle. Aga ka positiivse teeb huvitavaks just natuke hullust ja kannatust mandunud maailmas. Kuulsad geeniused on kirjanduses märgid, ei ela. Geenius on pigem idee illustratsioon. Näiteks Albert Einstein on Siegfried Lenzi novellis „Einstein läheb Hamburgi juures üle Elbe“ relatiivsuse kujund, tegelane ise ei ütle ühtegi sõna. Hm, Kalevipoeg on enamasti paras tohman ja tola (küllap selliseks teadlikult kirjutatud, karikatuur). Kui Oliver Twist ei varastaks ja ainult kannataks, kuhu see kõlbaks? Jaan Oksa tegelased on hallid varjud nagu halvas unenäos. Oskar Lutsu Tootsis on rohkem elu kui Arnos.
Märten Kross mõtles elu ja elu tähendust kokku võtvat romaani välja maise matka poolel teel viis-kuus aastat ja kirjutas poolteist. Kas värvis end positiivset kangelaslugu treides nurka? Nii ja naa. Tuleb tunnistada, et romaani teise poole metafüüsiline traktaat hakkab tööle ja on huvitavam kui Eesti Supermani seiklused maailma salongides. Kui salongielu kipub Kross etendama, puistates peente jookide ja muu luksuse nimesid, siis metafüüsika puhul ta klassikuid tsiteerima ei hakka, vaid usub oma nägemuslikku teksti ja haarab lugejagi niiviisi kaasa. Midagi niisugust on raskem teostada kui salongikirjandust, au ja kiitus, et puhtalt välja tullakse. Isegi nägemuslik Tuglas on selles konstrueeritum (sorri, Tuglas!).
Seega on tunded, empaatiavõimalused lugedes kahetised ja see on hea märk. Pärast teismeiga, seiklusjutte maalt ja merelt on raske tekstiga totaalselt kaasa minna. Niisuguse võimaluse on pakkunud ainult ülitihe ja väljajätteline tekst Peter Handkelt või Antti Hyrylt, isegi mitte Ernest Hemingway, kes tahab samuti alter ego esile tõsta ja on positiivsete kangelastega puntras, ega samasugune J. D. Salinger. Positiivne tegelane sobib vaid, jah, naistekasse, teismeliste seiklusjuttu ja lasteraamatusse ning isegi seal oleks hea natuke soola-pipart sekka visata.
Tuleb tunnistada, et mängin ennast nurka kinni. Küll ei talu positiivset kangelast, küll ei talu läbipaistvat põnevat süžeed. Mis siis järele jääb? Ainult igavus, mis ei peta. Kas huvitavat igavust on maailmas olemas? Kahtlane, ole kas või James Joyce. Nii jääb vaene maksimalistist autor igavesti visklema siirupi-roosamanna ja ühepajatoidu, kuivanud leiva ja allikavee vahele.
Märten Krossi romaani pealkiri „Kokkuleppelised imed“ paistab pürgivat metafüüsikasse nagu kohati teos isegi. Autor laulab selles romaanis teistsuguses registris kui „Hullumängus“, sestap tuleb huviga jääda ootama, kuhu Kross edasi liikuda saab, suudab, oskab. Selge see, et Kross end korrata ei taha ja püüab saavutada uue taseme. Nimi kohustab, noblesse oblige. Samal ajal asetub Märten Kross uue romaaniga loomuldasa isa kõrvale, on osanud leida hea käigu. Ei pea teda ületama, ei pea temaga konfliktis olema, vaid mõttelises dialoogis. Sümpaatne.
Igav „Kokkuleppelisi imesid“ lugedes ei hakka, kuigi vahepeal ei saa aru, kas autor ironiseerib või on oma romantikas surmtõsine. Omas võtmes veenev tekst igatahes.
