Kristjan Haljak, Relvad naistele. Toimetanud Hasso Krull. Kujundanud Maris Kaskmann. Kaksikhammas, 2025. 128 lk.

Mõnikord mõjuvad kellegi nägemused kultuurimaailmale nagu piljardi avalöök, mis paneb palju kuule ühe hetkega eri suunas veerema. Nii on võrdlemisi keeruline ülehinnata Apollinaire’i nägemust 1902. aastal Praha püha Vituse katedraalis: Apollinaire nägi ühes kabelis justkui enda kujutist ja oli mitu päeva sellest häiritud.¹ Mulle on ikka meeldinud mõelda, et just niisugusest sündmusest sai alguse kogu tšehhi sürrealism, aga ka kohapealne ainulaadne kubistlik arhitektuur, mille kõige jaburam näide on Tšehhi leegionäride panga hoone, kus nagu laste klotsidest kokku­pandud veidrat fassaadi ilmestavad gaasimaskides sõdurite ja karude kujud. Leegionärid tõid legendi kohaselt kokku­leppel punastega täpselt poole Vene keisri kullast üle Siberi ja Kaug-Ida kodumaale ning lasid ehitada selle ebatavalise hoone oma vastloodud pangale.

Redel ja keerdtrepp

On keeruline öelda, kui palju on Kristjan Haljaku nägemuslikud tekstid mõjutanud eesti kirjandust. Haljakut ennast tabanud piljardikuulidest saab teatava ülevaate, kui panna tähele ajakirja Looming rubriigis „Kirjanik loeb“ nimetatud isikuid: Arthur Rimbaud, Carl Gustav Jung, André Breton, Jacques Lacan, Sigmund Freud, Michel Houellebecq, William S. Burroughs.² Haljak fikseerib ka seisukoha: „Üksnes kogemuslik ja teadvustamatu töö viib lugemiseni, millel on väärtust. Seda psüühilist tööd saab suunata, kuid mitte keegi ei saa seda teise eest ära teha. Nii ei ole ka modernistlik tekst, mida lõid näiteks Arthur Rimbaud ja mõned hilisemad prantsuse sürrealistid, mitte selguse luule, vaid nägemuslik, vastuokslik laul, mille obskuursus – kui see on päris Luule – on mõttega, mitte veiderdus või epateeriv, põlglik jant. Nende loomingu pealispindne hämarus astub vastavusse psüühe, täpsemalt teadvustamatuse esmase struktuuriga, mis ühemõttelist ja tavaloogikast lähtuvat tõlgitsust ei kannata.“³

Niisugust loomingulist lähenemist võib hästi iseloomustada William Blake’i tuntud kunstitööga „Jaakobi redel / Jaakobi uni“, mida eksponeeriti esimest korda 1808. aastal Londonis. Pildil ei ole Blake kujutanud ingleid kõndimas mitte redelil, nagu võiks eeldada, vaid paradoksaalsel kombel hoopis keerdtrepil. Hermetismis tähistab redel kõige esmast, veel unenäolist ja rohmakat tööd enesega. Paljudes usundites ja liikumistes on redel seotud ilmutuslikkusega: Muhamed ronib Jumala juurde mööda redelit, vana testamendi Jaakob näeb unes redelit ja ingleid sellel üles ja alla kõndimas ning ütleb oma kuulsa lause: „See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav.“⁴ Keerdtrepp aga („on jutu mõte ikka üks ja sama, kastratio, kastratio, roheline siidist öökuub, kardin, keerdtrepp“, lk 15) rõhutab hermetismis juba rohkem teadvustatud, läbi raskuste ja kannatlikkuse toimuvat edasipüüdu, mis samal ajal muidugi ei välista alateadvusega suhtlemist. Kõige laiemalt tuntud kunstinäide on ilmselt Rembrandti maal vanast mehest, kelle toas kulgeb keerd­trepp kuhugi ülespoole, jagades ruumi kaheks pooleks, valgeks ja mustaks, ning moodustades kokku yin’i ja yang’i märgi, taoistliku sümboli. Alkeemik istub valge ja musta vahel, need ei ole aga vastandid, vaid lähtuvad üksteisest.

Põhimõtteliselt koosneb ju keerd­trepp ristkülikutest ja ringist, mis luuakse vastavalt sirklit või vinklit kasutades. Alkeemias tähistab ristkülik või ruut eralduses ja üksteisega vaenujalal elemente ehk kaost. Ring aga on täiuslikkuse sümbol, päike, Jumal, kuld. Keerdtrepis, kus nad mõlemad on koos, viidatakse niimoodi ringi ja ruudu ühinemise võimalikkusele. Muutumise protsess algab kaosest ja kulmineerub ühes ja jagamatus, igaveses, kus on ületatud võitlus elementide vahel. Alkeemilistes rosaariumides sümboliseeris seda eesmärki viies täht päikese ja kuu vahel, keerdtrepp aga moodustus ümmargusest purskkaevust ja neljast tähest⁵. Blake on traditsioonilise redeli asemel asetanud magava Jaakobi juurde keerd­trepi kui kõrgemat, tegelikult järgmise tasandi tööd iseloomustava sümboli.

Mis juhtub teoses „Relvad naistele“?

Omal ajal üritasid ka sürrealistid (ja sürrealistlikku meetodit kasutavad autorid üritavad siiani) asetada redeli asemele kohe keerdtrepi. Niisugune tegu toob kaasa paratamatult erilise hämaruse, ilmutuslikkuse, vastuokslikkuse – aga see kõik on ju kirjanduse ja luule puhul vaid tervitatav! Teadvuse ja alateadvuse põiming programmilise seisukohana võiks ju olla ilusti opositsioonis range ratsionalismiga, mis iseloomustab näiteks René Guénoni arvates läänemaailma allakäiku⁶. Ja alkeemiline mitteteadvuslik kulgemine võib kajastada kõigest hoolimata nauditavalt luuletaja individuatsiooniprotsessi, liikumist oma Ise ehk jungiliku Selbst’i poole (kõige järjekindlama sürrealistliku eesti luuletaja Marko Kompuse sõnadega: „õpetab raseduse keelele oma iset“⁷).

Haljaku teost „Relvad naistele“ saab vist iseloomustada üsna samamoodi, nagu on öeldud Jungi hiliste teoste kohta: see on mingi obskurantistlik pseudomütoloogia, kus on kasutatud taotluslikult mitmetähenduslikku keelt ning mis üritab vastata olemise loomusele paremini kui ühetähenduslikud teosed, aga kuna mingit loogilist mõttekäiku ei esitata, siis on seda võrdlemisi raske kuidagi kritiseerida. Asja teeb raamatu „Relvad naistele“ puhul veel keerukamaks õhku visatud keemiline-alkeemiline poos, keemiliste reaktsioonide sidumine inimlike draamadega (näiteks peatüki pealkiri „Palingenesia ja keemilised pulmad“), sest alkeemia on hermeetiline teadus par excellence. Keemiline maailm peegeldab inimmaailma, see omakorda taevas toimuvat, mis on jumalik: „Ja nagu olid kõik asjad ühest, ühe mõtisklusest, nii on kõik asjad sündinud sellest ühest asjast, kohandusega“⁸.

Võiksime siiski küsida toomasliivilikult: mis siin tekstis juhtub? Kõige alguses tundub algavat näitemäng. On surivoodil vaakuv Euroopa, millel lebab keegi kahesooline (?) inimene: „Kui ei teaks, et see neiu olen mina, võiks teda pidada uimastatud neitsilikkuse kehastuseks“ (lk 7). Varsti öeldakse aga teise tegelase kohta: „.. kui palju kõrgemale oli Anu hüpanud sellest armetust binaarsete vastandite idioodilobast teemal mehed contra naised, optimism contra pessimism, elu contra surm“ (lk 28).

Üks golovinlik võimalus ongi kogu edasist teksti pidada lihtsalt Haljaku lugeja alateadvusele⁹ pakutavaks initsiatsiooniks, mille vastuvõtmine sõltub juba igaühe ettevalmistusest ja valmisolekust. Teost võib lugeda ka nii, nagu tegi Jung oma „Uurimuses individuatsiooniprotsessist“ (1934), kus ta näitab Ameerikast Euroopasse tema juurde õppima tulnud 55aastase psühholoogiahuvilise naise joonistusi analüüsides, kuidas tõlgendada individuatsiooniprotsessi alkeemilise sümboolika abil.

Või ehk tuua alkeemilise lähenemise kõrvale sisse ikkagi initsiatsiooni väga vana androgüünne tõlgendamine? Teose alguses samastab minajutustaja end lebava neitsiga ja teose finaalis deklareeritakse: „Vaid poisid, peded ja hermafrodiidid võivad teie kuningriiki jääda, saagu nii! Relvad naistele! Ja kohe!“ (lk 106). Müüdid jumalikust andro­güünist ja kahesoolisest alginimesest võivad olla küllaltki otsesed, näiteks aborigeenide rituaalides, kus kehale asetatakse vastassoo suguorganite sümbolid. Sparta pruut riietati meheriietesse ja jäeti pimedasse ruumi oma peigmeest ootama. Kogu sellise tegevuse eesmärk on initsiatsiooni käigus väljuda oma tavapärase mina piiridest, taastada algne rikkumata olek. Paradoksaalne käitumine peab viitama jõu ja viljakuse allikale. Tekib kaoseolukord, hetk, kus kõik on võimalik, kus vilksatab igavene laps – niisugune mulje jääb ka Haljaku tekstist. On tunne, nagu seisaks piljardilaua juures vana marköör, kes on otsustanud end veidi proovile panna: „Ma segan kaarte ega saa hävida. Ma segan kaarte ja kõik saab hävida“ (lk 108).

Kr-rat ja pr-rgu – r-r-r-rrummi!

Haljaku lugu oma rohkete tegelastega siit alles algab: ilmuvad noor ja vana Wolf­gang, Anu ja Maarja jne. Tegelaste nimevalik tõi mulle millegipärast meelde Heino Väli lasteraamatu¹⁰, kus on tegelasteks Felslandi hirmus mereröövel Silver Ükssilm ning Mariann ja Kadriann. Kui Haljaku Wolfgangidega liituvad veel keegi Kunda Maïakovski, Eeden ja Eedeni Suur Tütar Domina Elektra ning teised, siis hakkab tasapisi kogunema võrdlemisi heinoväliliku faustiraamatu komplekt-kamp igasuguste piraatide, Mürma­goonia Admiralide ja muu sellisega. Esteetiliselt tundus selline nimevalik mulle kohe rõõmustavalt ehmatav.

Ka meeldivalt häirivat lokaalsust on teoses „Relvad naistele“ üsna ohtralt: Eesti Vabariik, Rostock, Szczecin jne. Kolhoosiesimehed, ALMAVÜ ning GAZ-24 Volga on kõrvuti näiteks niisuguste võimsate lausetega: „Kolmekesi Maarja ja anarhistliku Wolfgangiga keemilist abielu pühitsedes tuli ilmsiks, kuidas on arulage vaadata eraldiseisvatena mandunud instinkti, kõrgeimat jaatust, puuslikehämarust, dekadentsi, eksistentside olemust ja apollonliku kõdu haisu“ (lk 28). Lugedes võtab veidi aega, et saada aru – see Haljaku lause (ja tegelikult iga selle teose lause) on ju ka tõeline apoloogia niisugustele (sisuliselt kõikvõimalikele) autori tehtud „lääge-tobe“ (lk 96) stiilis kõrvutustele. Narratiivi võrdlemisi radikaalset hülgamist ja keskendumist vaid üksikutele lausetele on võimsalt demonstreerinud Tartu dändikirjanik Kaspar Jassa oma pööritust tekitavas raamatus „koogel-moogel“ (2021), kus iga lause on mikroromaan. Jassa teose ebapoeetiline eelkäija on Mait Laasi vaid ametinimetustest koosnev raamat „Nett“ (1998), mida läbib auk: esikaane lapse pühapaistest suubub see tagakaane pornopildil kujutatud tagumikku.

Lugejatele niisugused teosed tavaliselt ei meeldi. Meil puudub traditsioon end pingutada ja lugeda teksti väga tähele­panelikult, ka siis, kui teos idee järgi peabki veidi väsitama. Kriitikud viskavad tavaliselt sussid püsti juba palju lihtsamategi autori vabaduste peale. Ulmefändom oma tikutoosimaailmas kipub protesteerima näiteks kohe, kui teoses on ingel ja rahaautomaat ühel tänaval või kellelgi laser vales käes. Tasub aga meeles pidada, et ka niisugustes relvad-naistele-teostes murrab mingi väga arhetüüpne narratiiv ikkagi lõpuks kirjutades/lugedes sisse ja teatava „ulja ükskõiksusega“ on kõik siiski üsna jälgitav: Haljakul käiakse mingis Mustast Raskemetallist Majas ohvridiskol, sõidetakse Lexusega, samastutakse ikka ja jälle mitmete tegelastega jne. „Modellid, pornostaarid ja inglid peavad kõigepealt õppima ära teatava ulja ükskõiksuse – ainult selleks, et see hiljem unustada“ (lk 113). Kui lugeja vähegi üritab tekstiga kaasa minna, ilmuvad selles lõpuks ka „ettemääratud juhuste sügavama mõistmise objektiivse tõe“ (lk 107) jäljed.

Mingis mõttes (nii poliitilises kui ka alkeemilises) on mulle alati Ida-Euroopa sürrealism tundunud Lääne-Euroopa omast huvitavam. Näiteks käisin detsembris vaatamas Eva Švankmajerová retrospektiivi Praha kaasaegse kunsti keskuses Dox. Näitusega käsitletakse naine olemise teemat (Eva Švankmajerová oli sürrealistlikku meetodit kasutanud animameistri Jan Švankmajeri varalahkunud abikaasa, ühtlasi paljude tema filmide kunstnik), aga selle kõrval on väljas ka kunstniku suurepärased puhtalt alkeemilised illustratsioonid (näiteks tema variant legendaarsest tekstita protsessiraamatust „Mutus Liber“¹¹). Eva Švankmajerová teostest kumab maagia ja kunsti uuesti kokkusulamise võimalust ja lootust. Oks, millel kunst kord istus ja mille siis ise läbi saagis, tuleks taastada.

Kirjanduses võiks niisugune relvad-naistele-teose-vabadus olla kõrgemalt hinnatud. Liiga palju on nüüdisajal raamatuid, mille aluseks on lihtlabane viha, mida isegi ei üritata kuidagi peenemalt sublimeerida. Lahutus, lapsepõlvetrauma, vägivaldsed kogemused ja muu toores materjal paisatakse praegu peavoolukirjanduses raamatutesse nagu kellelegi kiireks kättemaksuks. Nii plakatlike artefaktide abil vihkamisest vabaks ei saa. Vahelduseks on hea lugeda Haljaku kirjandusliku vabaduse müsteeriumi/evangeeliumi, mille Q-allikaks minu irdteadvus valis millegipärast Silver Ükssilma lood. Need ootavadki nüüd piljardilaual oma lapsepõlvest tuttavate piltidega üht järjekordset avalööki, Püha Vaimuga pihtasaamist¹².