1. septembrist jõustus sotsiaalministri määrus „Soolise ebakõla kohta otsuse tegemise tingimused ja kord“, millega ajakohastati soo tunnustamiseks (ehk sooandmete muutmiseks) vajalikku arstliku komisjoni loa saamise protseduuri. Kuivõrd määrus näib lubavat transinimeste õigustes edasiminekut, s.t vähendab takistusi eluks vajalikele teenustele, soovin tehtud muudatusi ja nende võimaliku mõju konteksti asetada ja kriitiliselt hinnata.

Alustan ajaloolise tagasivaatega. Eestis on soo tunnustamine ja soolisel üleminekul tervishoiuteenuste kättesaadavus õiguslikult reguleeritud 1997. aastast, mil tollane sotsiaalminister Tiiu Aro allkirjastas käskkirja „Soovahetuse kohustuslike protseduuride kehtestamine“. Oma ajas ja keskkonnas oli tegu üllatavalt progressiivse regulatsiooniga. See ei kohustanud juriidilist tunnustamist soovivat inimest läbima ei hormoonasendusravi, operatsioone ega ega nn päris elu testi ehk ooteperioodi, mille vältel tunnetusliku soo rollis elades peab tõestama nii riigile kui ka tervishoiusüsteemile oma identiteedi püsivust ja tõelisust – kolm tingimust, mis on Euroopa soo tunnustamise seadustes olnud üsnagi standardsed. Sellega sai pärast käskkirja allkirjastamist Eestist Poola järel teine Euroopa riik, kus soo tunnustamise eeltingimusena ei nõutud steriliseerimist – jällegi levinud praktika, mis Põhja-Euroopas tulenes eugeenikat puudutavatest seadustest ja mida näiteks Soomes nõuti 2023. aasta kevadeni.¹

Seda võrdlemisi progressiivset regulatsiooni sai Eestis kasutada vaid viis inimest, kuni 1999. aasta kevadel asendati see määrusega „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“. Uus määrus jätkas juriidilise tunnustamise eeltingimusena psühhiaatrilise hinnangu, geneetilise testi, interdistsiplinaarse arstliku komisjoni loa ja ministri allkirja nõudmist. Lisaks hakati ühe kohtumise asemel nõudma kaht kohtumist komisjoniga ja nende vahel kaheaastast ooteaega (sisuliselt päris elu testi), millele lisati ebamäärane täpsustus, et „otsus soo muutmise kohta“ antakse inimesele „vähemalt kahe aasta möödumisel ravi alustamisest.“² Kuivõrd määrus ei täpsustanud ravi tähendust, sai võimalikuks – isegi tõenäoliseks – tõlgendus, et soo tunnustamiseks on vaja olla vähemalt kaks aastat hormoonasendusravil. Kuivõrd see nõue lõi olukorra, kus inimesed ei saanud oma dokumenti viia vastavusse oma välimusega, tõi see kaasa probleeme seal, kus nõutakse dokumente (nt apteegis, poes ja pangas) ja raskendas kooli või tööle kandideerimist, süvendades vaesust ja sotsiaalset isoleeritust. Kuivõrd hormoonasendusravi võib mõjutada viljakust, tõi see muudatus kaasa ka sundsteriliseerimise varju.

Nagu öeldud, 1. septembril kaotas 1999. aasta määrus kehtivuse, ning seda hakkab asendama määrus „Soolise ebakõla kohta otsuse tegemise tingimused ja kord“. „Sooline ebakõla“ (ingl gender incongruence) viitab rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK) 11. versioonis olevale diagnostilisele kategooriale, mis asendab 10. versioonis olnud „sooidentsuse häireid“, mille alla kuulus ka „transseksualism“. Kontseptuaalse muudatusena – kas ka praktikat mõjutavana, näitab aeg – liigutati „sooline ebakõla“ psüühika- ja käitumishäirete peatükist seksuaaltervise peatükki. Diagnoosina ei ole „sooline ebakõla“ Eesti tervishoius veel kasutusel, sest RHK 11. versiooni alles tõlgitakse.

Uut määrust pidi ootama kaua. Ootus oli seda pikem ja pingelisem, et 26 aasta jooksul on sotsiaalministeerium püüdnud 1999. aasta määrust korduvalt ajakohastada. Näiteks eelmine katse takerdus 2022. aasta alguses koos rahvatervishoiu seaduse eelnõuga riigikogus EKRE obstruktsiooni. Nagu EKRE on oma veebisaidil tunnistanud, motiveeris neid 359 muudatusettepanekut esitama vastuseis soolist üleminekut toetavale tervishoiule.

Peale vajaduse vältida poliitilist vastuseisu mõjutas uut määrust ka lähteülesande märkimisväärne piiratus. Nimelt ei hakatud muutma perekonnaseisutoimingute seaduse peatükki 3¹, mille järgi on sooandmete muutmiseks vajalik arstliku komisjoni sellekohane otsus. See tähendas juba eos, et soo tunnustamine jääb sõltuvaks tervishoiutöötajate, mitte inimese enda otsusest, andes transinimestele märku, et neid ei usaldata oma elu üle ise otsustama. Nagu uue määruse seletuskirjas ka märgitakse, siis selle „ajakohastamisel tehti vaid hädavajalikud muudatused“.

Kui võtta see oluline piirang arvesse, millised siis on need „vaid hädavajalikud muudatused“? Esmapilgul näivad muudatused olevat märkimisväärsed. Määruse tekstis antakse mõista, et soo tunnustamise eeltingimusena ei nõuta enam kaht kohtumist komisjoniga ega ka kaheaastast ooteaega või hormoon­asendusravi. Samuti on kadunud viide psühhiaatriga kohtumise ja temalt hinnangu saamise vajalikkusele. Lisaks ei ole üleminekut toetavate tervishoiuteenuste kättesaadavus enam ühenduses geneetilise testi ega ministri allkirjastatud otsusega. Mainimist ehk väärib, et praktikas ei ole nõutud hormoonravi ega geneetilist testi juba 2022. aastast. Määrusest selgub, et komisjoni ülesanne ei ole enam lubada või keelata ligipääsu üleminekualastele tervishoiuteenustele, vaid inimesi tuleb nõustada. See avab vähemalt teoreetilise võimaluse, et komisjonist sõltumatud tervishoiutöötajad võivad inimesi aidata ka komisjoni loata.

Ideaalis loob uus määrus seega olukorra, kus näiteks soolise ülemineku puhul hormoonasendusravi soovija pöördub perearsti või endokrinoloogi poole ja saab temalt vajalikku abi. Soo tunnustamist sooviv inimene pöördub aga sotsiaalministeeriumi arstliku komisjoni poole, saab sealt „soolise ebakõla“ diagnoosi ning otsuse, mis võimaldab tal rahvastikuregistris muuta oma sooandmeid. Ja need kaks protseduuri ei ole omavahel seotud.

Ent siin on mõned agad. Arstlik komisjon ei ole tõepoolest enam kohustatud nõudma ooteaega, mitmekordset komisjoni ees käimist ega psühhiaatrilist hindamist. Määrus annab komisjonile vabaduse igal üksikul juhul otsustada, kas neid ja muid tingimusi rakendada või mitte. Lisaks, kuigi uus määrus ei anna komisjonile õigust otsustada, kellele võib osutada üleminekul vajalikke terviseteenuseid, eeldavad tervishoiuteenused diagnoosi olemasolu. Määrus ütleb, et „soolise ebakõla“ diagnoosi annab ministeeriumi loodud arstlik komisjon. See tähendab, et tervishoiutöötajad võivad ka edaspidi oma patsientidelt nõuda komisjoni positiivset otsust, kui nad ei soovi diagnoosi ja tervishoiuteenustega seotud otsuste eest oma kliendi või patsiendiga vastutust jagada.

Tähtis küsimus on siin ka see, et kui uus määrus lubab edasiminekut transinimeste õigustes, siis millistest transinimestest käib jutt. Arstliku komisjoni viimaste aastate praktika näitab teatud elude eelistamist teistele. Parem on näiteks olla vanem kui noorem, mees või naine kui mittebinaarne või asooline ning vaimse tervise häireteta ja neurotüüpiline. Kuivõrd uus määrus suurendab komisjoni otsustusvabadust, võib see ebavõrdsus veelgi süveneda. Seega, kui esmalt paistab, et uus määrus lubab transinimestele uut tulevikku, siis paljudele tähendab see tagasiminekut 1997. aastasse – ning on neid, kes ilmselt ei saa sellelegi loota.

Autor tänab Aet Kuusikut väärtusliku tagasiside eest artikli mustandile.