
Heneliis Nottoni „Tähed Agnesele“ meenutab märkmikku, kuhu on kleebitud pilte, äärele tehtud kritseldusi ja üles kirjutatud tsitaate ning kus osa teksti tuleb luua lugejal endal.

Saara Liis Jõerand: „Tahaksin kindlustada, et üks loovate ideedega noor inimene näeks kirjandust põneva, võimalusrohke meediumina ning Värsket Rõhku platvormina, kus neid ideid ellu viia.“

Värske Rõhu peatoimetajad heidavad pilgu ajakirja kahekümnele tegevusaastale ja noorele eesti kirjandusele.

Gregor Kulla küpsetab keskpärasest tekstisitast lõbusate irooniliste lisandite abil couture-saia.

Ajakirja Värske Rõhk headuse erinumbri autorid tegid aasta aega vabatahtlikku tööd: aitasid pagulastel õppida eesti keelt, käisid abiks naiste tugikeskuses, pritsimeeste juures ja mujalgi.

Maryliis Teinfeldt-Grinsi murdeluulekogu „kivi alla kükakille“ viib tagasi tema lapsepõlvekoju ning tuletab meelde, kui kergelt võib liikuda yhest kohast teise turvaline ja lohutav kodutunne.

Mikk Tšaškin luuletab korralikult, kohati meisterlikult, aga paraku muutuvad kindla mudeli ja piiratud kunstivõtete abil loodud tekstid lugejale kiiresti etteaimatavaks.

„Vihma ja kurbuse majas“ tuhmub inimese hallatava ruumi ja temast sõltumatu loomuliku keskkonna piir, stiihilises sulandumises jääb peale loodus.

Aliis Aalmann: „On see tuul inspiratsiooni pehmetes tiibades või hoopis trots, aga sõnad toidavad mind.“

Aliis Aalmanni raamatus on rütm ja süntaks, traditsioon ja uuenduslikkus niivõrd kummalises vastastikmõjus, et loovad stereoskoopilise pildi.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.