$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Tõnu Õnnepalu loengute puhul teeb tänulikuks võimalus mõtelda surmast – see tähendab, et elust.
Tõnu Õnnepalu „Udu“
Tõnu Õnnepalu tekstikorpust ümbritseb lai kirjanduslik, ajalooline, kultuuriline ja teoloogilis-religioosne pilvevöö, mille väljapuhastamine ja esiletoomine on ilmselt alles tulevaste kirjandusuurijate pärusmaa.
Romaanist „Palk“ selgub, et hingehaiguse vastu ei aita tohtrid ega rohud. Paranemisteed saab alustada ainult ise.
Tõnu Õnnepalu „Lõpmatus“ julgustab märkama nähtamatut ning uskuma inimeste headusesse.
Me kirjutame igavikule, surma perspektiiv on kirjaniku ainus tõeline perspektiiv. Kuid siin ja praegu inimestena elades me kirjutame ka oma kaasaegsetele, elavatele.
Ameerikastumine on vältimatu, tõdeb Tõnu Õnnepalu. „Aakriga“ on jäädvustatud ühe ilusa, kuid iganenud maailma hääbumise hetk.
Mida soovivad teada saada Viivi Luik ja Tõnu Õnnepalu, kui saavad esitada teineteisele viis küsimust? Ja mida nad vastavad?
Miks armastab eestlane Tõnu Õnnepalu kliimaksivaba loomingut nõnda palavalt? Sest tal on vaja, et keegi ütleks kaunilt, mis tunne on olla inimene.
Tõnu Õnnepalu: „Kiitke ja kuulutage oma armsaid raamatuid, raamatud ise on tummad, neil enestel ei ole häält, nende ainus hääl on lugejate hääl!“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.