
Teemale vaatamata on kõigis kuues nomineeritud romaanis loodud rikkaliku ja kohati väsitavuseni laia viitevõrgustikuga omailm.

Katja Kettu romaanis „Ühe kassi ülestähendusi“ avanevad naise pilgu kaudu Soome ajalugu ja tänapäev. Kirjanikku assisteerib ja aitab tal kujutatavaga distantsi hoida Kass.

Jari Järvelä naerab romaanis „Ma armastan Eva Brauni“ nii diktaatorite kui ka tavaliste inimeste kuulsuse- ja tunnustusejanu üle.

Soome valgete-punaste vastuolu on hakanud taanduma alles nüüd, rohkem kui sada aastat pärast kodusõda. Niisugused romaanid nagu „36 urni“ aitavad jõuda mõistmise ja lepituseni.

Finlandia romaaniauhinnale kandideerinud kuues teoses tuuakse esile nähtav ja nähtamatu vägivald, mis võib ajas muutuda, kuid ei kao kunagi.

Iida Turpeineni põnevikuna laotuv teaduslugu hoiab lootust, et inimkond õpib oma eksimustest ja katsetest parandada loodust.

Kui end eurooplasena identifitseeriv inimene tohiks lugeda elu jooksul ainult ühe romaani, peaks see olema Pirkko Saisio „Passioon“.

Mingi eriline jõud peab Laura Pörsti raamatus olema, kui naiste riidekappides sobramine meeslugejat esimesest leheküljest saati lahti ei lase. Või kas oligi lugu üldse riietumisest?

Ettekanne Mika Waltari romaani „Mikael Hakim“ uue eestinduse esitlusel 10. jaanuaril 2023 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis

Anna Englund on mänginud „Puust palitus“ vanade naistekaklišeedega ja meisterdanud neist uue aja sisuka ajaviite.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.