
Jean-Jacques Rousseau püüab „Pihtimustes“ korda saata võimatut – anda täieliku ülevaate ühe inimese individuaalsusest, mina-tundest. Seeläbi kirjeldab ta ühtlasi mina-tunde universaalseid jooni.

„Elu kui tekst“ on läbilõige Eve Annuki kolme kümnendi uurimistööst: kesksel kohal on naiskirjanikud, soouuringud ja biograafiline lähenemisviis, aga teos pakub ka sissevaateid Nõukogude aega.

Livia Viitoli „Kaks muusat“ tasakaalustab pilti eestlaste elust ja kirjandusest välismaal ja Nõukogude Eestis. eesti kultuuri mõistmiseks tuleb tunda mõlemat.

Vahur Pähnapuu elustab teoses „Siis jääb ka päevatõus“ mälestused kunagisest Raadi aiandist ja oma emast, kes seal töötas ja kõigest hoolimata oli õnnelik.

„Päevalill ja torupill“ pole üksnes mälestuste kogumik, vaid haarav lugu, kuidas rahvatraditsioon ja inimlik soojus aitavad üle elada ka kõige keerulisemad ajad.

Just nende inimeste mälestusi tahaks praegu lugeda, kes alustasid oma tööelu Nõukogude ajal, aga jõudsid palju teha veel ka Eesti Vabariigis.
Kogumiku „Minu elu ja armastus“ lugeja ees avaneb ajaloo suur pilt kui kogemuste panoraam, kus oma roll on nii sihikindlatel valikutel kui ka kokkusattumustel.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.