-
Ah et ausammas Konstantin Pätsile? Tunnistan kohe: minu teada lõpetas Päts Eestis demokraatliku korra ja kirjutas alla kõigile dokumentidele, millega riigi käest andis. Pätsi rollist meie ajaloos on piisavalt räägitud. Eriti üks asi on minu meelest selle sambavärgi juures kohutavalt valesti. Räägitakse Pätsi sümbolväärtusest. Monumendi pooldajad ründavad pahatihti president Kersti Kaljulaidu.
Sümbolite väärtus on pikem teema, aga praegu peab ütlema kaht. Esiteks, sümbolid aeguvad. See, et Päts oli Nõukogude ajal igati…
-
Vanal halval ajal räägiti koolis režiimile sobivate persoonide ajalooline roll suuremaks. Isegi kui mõnes maailma häbiväärseks peetavas nurgas oli keegi meie mehest ette jõudnud, vastava avastuse juba teinud või väite esitanud, õpetati koolis ikka ennekõike suure Vene isemõtleja saavutusi. Ma sain küll aru, et ega Vene teadlane või filosoof ei pruukinud milleski süüdi olla. Tema jõudis oma tulemuseni tõesti ise, lihtsalt info ei jõudnud temani õigel ajal. Ligipääs informatsioonile oli…
-
Lapsena ootasin aastavahetust. See oli ärev värk. Toit oli hea, lubati kaua üleval vahtida, jagati kingitusi, inimesed olid ootvel ja õhevil. Kui kell kukkus, õnnitleti üksteist, nagu oleks avanenud uks paremasse maailma. Tundsin, et algav aasta võibki olla kuidagi ägedam, ilusam ja parem, et kõik on tõesti uus. Isegi kui ise midagi paremini ei tee, läheb paremini. Peaks minema, see oleks loogiline.
Nii ongi läinud. Peaaegu iga järgmine…
-
Vanasti tavatseti öelda, et poodu majas köiest ei räägita. See on viisakus. Ei ole vaja õnnetute inimeste haava osatada, ammugi sinna oma räpaseid sõrmi toppida. Isegi fakt, et enesetappu ei ole meie kandis kunagi vastuvõetavaks peetud, ei anna õigust õiendada. Ehkki kadunuke tegi enam-vähem kõigi ellujäänute arvates läbinisti vale valiku, ei mainitud tema lähedaste kuuldes isegi mitte köit, rääkimata siis sellest, et hakataks teda – ja temaga koos paratamatult ka mahajääjaid –…
-
Kümme aastat tagasi toimunud jalgpalli MMi finaalmäng oli dramaatiline. Mängu alguses põhjustas itaallane Marco Materazzi penalti ja Zinédine Zidane viis Prantsusmaa juhtima. Veidi hiljem lõi Materazzi viigivärava. Rohkem väravaid lüüa ei õnnestunud, lõppema hakkas ka lisaaeg. Siis ütles Zidane’il närv üles, ta virutas Materazzile peaga rindu. Materazzi kukkus, Zidane sai punase kaardi ning prantslased kaotasid penaltiseerias.
Märkimisväärne on see lugu seepärast, et meedias, sõpruskondades ja kommentaariumites hakati lahkama . . . . Materazzi käitumist. Leiti…
-
Aastal 1991 jutustas mu sõber oma juhtumisest erataksos. Taksojuht muudkui rääkis. Tema lemmikteema oli raske, kannatusterohke elu ja õige eesti mehe viis sellega toime tulla. „Tööd peab tegema, tööd,“ rõhutas sohver. „Kaheksast viieni on palgatöö, siis käin kodus söömas ja siis sõidan taksot, hilisõhtuni välja, ööni! – öösel on kliente rohkem, pikemad sõidud, jäetakse lahkemalt jootraha. Nädalavahetustel, muidugi, siis olen kogu aeg roolis. Hull on küll, võtab kohe läbi, aga elama…
-
Sain hiljuti raamatu valmis. Vana sõber võttis sel puhul ühendust. Ütles, et lugemiseks küll sugugi aega ei ole, aga mulle soovib südamest õnne, kinnitas, et olen tema arvates väga tubli. Pihtis, et on küll püüdnud lugeda, et tal on juba mituteist kuud pooleli ühe teise autori teos, aga niipea kui ta selle kätte võtab, tuleb kohe kohutav uni peale.
Ausalt öeldes olen ma lugemisega seoses ise ka raskustega sõdinud. Lapsena tundus kogu…
-
Sattusin hiljuti peole. Iseenesest pole selles midagi iseäralikku ega mainimisväärset, inimestega juhtub oluliselt halvemaid asju. Mainin seda, kuna paljud pidulised olid väga uhkelt üles löödud. Ma ei pea silmas mitte niivõrd riietust ja aksessuaare, vaid kehasid. Naiste pihad olid peenikesed ja vetruvad kui pilliroog, meeste musklid puhvis, nagu teeks nad päevast päeva rasket füüsilist tööd. Miski tundus selle pildi juures valesti olevat. Ausalt öeldes näib punniaetud musklites pahatihti sisalduvat lisaks…
-
Hoidku pime õnn ja kaine mõistus teid positiivse mõtlemise eest! Positiivne mõtlemine toob kaela suure häda. Mis oleks saanud Hansust ja Gretest, eriti Hansust, kui Grete oleks mõelnud positiivselt? „Vaat kui tore, siin vedeleb üks pealuu! Inimesed on nii vahvad, koguvad imelikke asju. [—] Äkki saaksime siia jääda?! Oh, see oleks äge.“ Nii võiks mõelda väike Grete ja tema julge unistus, tema esimene suur pealehakkamine – jääda võõra vanaemakese juurde – saakski teoks.…
