Pärnu Linnaorkester pani punkti XXXI hooajale lõppkontserdiga peadirigent Henri Christofer Aaviku juhatusel. Tegemist oli väikestviisi „pereüritusega“, sest ettekandele tulnud Jean Sibeliuse viiulikontserdis d-moll soleeris dirigendi vend Hans Christian Aavik. Kõigile klassikalise muusika sõpradele ülituntud teost raamis kontserdil nii otse kui ka kaude Eduard Tubin. Õhtu teise poole täitis tema sümfoonia nr 7, mis omakorda oli andnud inspiratsiooni esiettekandes kõlanud avaloole „Homage to Eduard Tubin“, mille autor on Madli Marje Gildemann.
On tore, kui pikalt ära olnud muusikud jõuavad ringiga koju tagasi ja jagavad mujal omandatut kodupublikuga. Hans Christian Aaviku viimase hooaja Eesti kontserdikalendrit ei oskagi paremini kirjeldada, kui et „kuidas ta küll jõuab“. Ega Henri Christofergi vennast palju maha jää, olgu siis Pärnu Linnaorkestri ees, mille peadirigent ta on 2024. aasta sügisest, või mõnd muud koosseisu dirigeerides.
Henri Christofer Aavik on huvitav dirigendinatuur, kelle puhul hakkab kohe silma äärmiselt tugev side orkestriga ning detailitäpsus juhatamisel. Tema manuaaltehnika on hästi konkreetne, aga natuke liiga kätte õpitud. Selles on vähevõitu spontaansust ja kohati on tunne, et ta justkui mängiks dirigendi rolli, kusjuures see käib nii juhatamise kui ka tema lavaoleku kohta laiemalt. Aga nii noore dirigendi puhul on see mõistetav ja sellest on ta ka ise rääkinud ühes ajakirjale Muusika antud intervjuus: „Mäletan väga eredalt seda mainitud Zürichi kursust, kus rääkisime imiteerimise teemast dirigeerimises ja sellest, kuidas noored dirigendid otsivad ja leiavad oma käekirja. Paavo [Järvi] ütles tookord väga rahustavalt, et ärge liiga palju muretsege selle pärast, kui te noorena kedagi justkui järele teete. [—] Ühel hetkel, kui muusiku üldine, sh puht inimlik areng on olnud järjepidev, võib märgata, et suur osa nendest mõjudest on kõrvale langenud ja välja ongi kujunenud üks uue käekirjaga kunstnik.“* Nii andeka ja sisult kaalukat tööd tegeva isiksuse puhul, nagu seda on Henri Christofer Aavik, ei ole isikupärase käekirja väljakujunemine ilmselt enam mägede taga.
Mulje Pärnu Linnaorkestri hooaja lõppkontserdist oli meeldiv, aga teatud reservatsiooniga. Kuna kontsertide köögipool ehk siis proovid jäävad saladuseks, on raske öelda, kust algab orkestri panus ja kust dirigendi oma. Kaldun arvama, et kontserdiõhtul saadud elamuses – olgu see siis positiivne või negatiivne – on põhiroll ikkagi dirigendil. Samuti lasub dirigendil vastutus leida repertuaar, mis sobib orkestrile, aga toob ühtlasi saali ka publiku. Viimane tingimus oli lõppkontserdil täidetud – Pärnu kontserdimaja saal oli peaaegu viimseni välja müüdud. Siiski tekitas kavavalik kaksipidiseid tundeid: oli äärmiselt hea mõte kasutada kontserdi esimese ja teise poole ühenduslülina Tubinat, kuid Sibeliuse teose kasuks tehtud otsust ma nii õnnestunuks ei pea. Ühest küljest on tema viiulikontsert üks kaunimaid kontserte üldse ning kindel publikumagnet, eriti kui seda mängib kontserdikuulajate lemmik Hans Christian Aavik. Teisest küljest ei ole ma veendunud, et see teos oli parim valik suhteliselt väikese koosseisuga Pärnu Linnaorkestrile. Sibeliuse muusikas on nii olulised orkestri kõlavärvid, eriti iseloomulik on keelpillide tume ja täidlane kõla. Pärnu orkestri puhul on aga kõige nõrgem lüli keelpillisektsioon ja seda mitte niivõrd mängutehnika või tõlgenduse poolest, vaid neid on lihtsalt liiga vähe, mistõttu läks nii mõndagi olulist kaduma. Samal ajal peab tunnustama puhkpillimängijate head esitust, nii kõla kui ka tehnika poolest.
Siiski ei olnud asi ainult orkestri suuruses ja kõlavärvides, vaid puudu jäi ka suuremast pildist ja tervikust: erinevad lõigud olid kohati justkui mõttelise seoseta üksteise otsa lükitud. Väga hästi ei sujunud ka orkestri ja solisti koosmäng, eriti esimeses osas. Hans Christian Aaviku mäng oli oma tavapärases headuses: tehniliselt suurepärane, kristallpuhas, emotsionaalne, aga … midagi oli esimeses osas puudu. Hans Christian Aavik paistis kuidagi eemalolev, koostöö orkestriga oli ebakindel, samuti ei olnud talle omast teosesse täielikku sisseminekut. Teine ja kolmas osa olid hoopis teisest klassist ja seal säras solist, nagu oleme harjunud teda kuulma ja nägema. Aga sellist emotsionaalset raputust, nagu tal õnnestus minus kunagi Beethoveni viiulikontserdiga esile kutsuda, nüüd ei tekkinud. Ime jäi tabamata, sest ime sündimiseks on vaja kõiki osapooli, aga sel korral jäi orkestri toetus solistile nõrgaks.
Kontserdi teises pooles kõlas Eduard Tubina 1958. aastal valminud sümfoonia nr 7 ETW 7. Tegemist on kammerliku kolmeosalise sümfooniaga, mis on kirjutatud kahesele koosseisule. Teose kandis 1959. aastal esimest korda ette Gävle Sümfooniaorkester, mille koosseisu, nagu kavalehelt võis lugeda, pidas helilooja liiga väikeseks: „Gävle orkester on muidugi õieti liiga väike selle töö ettekandmiseks – nii näiteks on seal ainult kaks vioolat ja kaks kontrabassi“. Sellest helilooja kirjeldusest võiks eeldada, et ka Pärnu Linnaorkester pole sümfoonia esitamiseks piisava suurusega – sealgi on ju ainult kaks kontrabassi. Tubinat esitades olid aga nii dirigent kui ka orkester justkui ümber sündinud. Kõik, mis jäi Sibeliuses puudu, oli nüüd olemas: hea tervikutunnetus, hästi välja toodud eredad muusikalised karakterid, nüansirikas dünaamika ja läbipaistev faktuur. Ja mis kõige olulisem: viiulikontserdi fragmentaarsus oli asendunud muusikalise mõtte pideva liikumisega. Eriti meeldejäävad olid sümfoonia teine ja kolmas osa, mis on suhteliselt staatilisest esimesest osast värvikamad ja meeleolult mitmekesisemad. Nii on Tubin toonud aeglasesse teise ossa üllatuslikult sisse skertso, kolmas osa aga haarab oma marsirütmiga kaasa esimestest taktidest. Need energiast pakatavad osad olid orkestril suurepäraselt mängitud. Sellegi teose esituse puhul peab kiitma puhkpille, aga ka keelpillide kõla oli hoopis midagi muud kui viiulikontserdis: värvikas, täidlane, kohati lausa jõuline.
Lõpetuseks kontserdi avaloost, milleks oli Madli Marje Gildemanni „Homage to Eduard Tubin“. Gildemann on viljakas noor helilooja, kelle „Nocturnal Migrants“ ehk „Öised rändurid“ pälvis 2024. aastal LHV uue loomingu Au-tasu. Pärnu Linnaorkestri hooaja lõppkontserdiks loodud teose sünd oli aga tihedalt seotud just selle kontserdiga. Kuulnud, et seal tuleb ettekandele Tubina seitsmes sümfoonia, otsustas Gildemann võtta oma teose aluseks nimetatud sümfoonia ja lõi niimoodi kontserdi alguse ja lõpu vahele silla. Pühendus Tubinale ei alanud just paljutõotavalt: löökpillide ja kontrabasside pizzicato-atakile järgnes nüüdismuusikas liigagi sage valget müra meenutav keelpillide tremolo. Aga algus oli petlik, edasi kasvas sellest välja äärmiselt huvitav ja mitmekesine teos, kus helilooja originaalloomingu taustal kõlasid kord paremini, kord raskemini aimatavad Tubina sümfoonia motiivid. Nii oli tekitatud justkui topeltfaktuur, kus selgesti eralduvad Tubina muusikal põhinev muusikaline kiht ja vaba looming, moodustades siiski kokku põneva koosluse. Ühekordse kuulamisega on nii mitmekihilist teost raske haarata, ent loodetavasti tekib võimalus seda kunagi uuesti kuulata.
* Leonora Palu, Henri Christofer Aavik: klassikaline muusika õpetab tõeliselt süvenema. – Muusika 2024, nr 10.
