Tsitaadid ringlevad ja telefonimängus kujuneb neist tihtipeale folkloorivorm. Autoriõiguse ja folkloori suhted on teadupärast pingelised ning segased, autoriõiguse seaduski nõuab tsiteerijalt täpsust. Et tsitaadid päris lappama ei läheks, pakub oma tuge iselaadne raamatu- ja veebižanr tsitaadikogumik, kust tsitaate leida ja nende autorsust ja tähendust kontrollida.

Eestikeelsetest tsitaadiveebi­külge­dest saab vististi lugejale autoriga kontakti leidmisel kõige kindlamat tuge pakkuda Vikipeedia sõsarprojekt Viki­tsitaadid, kus viimased viis aastat olen sõnamaaki kaevandanud minagi. Eestikeelsete tsitaatide kogumine ja süstematiseerimine on olnud üsna õpetlik, sest nagu kogu Vikipeedia projektipere, peegeldab seegi ühiskonda. Kui pilt ei meeldi, pole viga alati peeglis.

Tsiteerimiskultuur

Sellega on Eestis nagu on, enamasti seda eriti ei ole. Vikitsitaadid on omalaadsete seas minu teada ainuke, kus tuleb autoritele korralikult viidata. Isegi raamatutes on see harv nähe. Tüüpiline on Heiki Raudla „Aforismide piibel“, kus Juhan Viidingu read „Oma hinge ei või müüa“ jne on miskipärast proosaks vormistatult omistatud ühele paljudest Thomas White’idest². Oscar Wilde’ile kõikvõimalike internetiteemaliste sententside omistamine on juba metameem, Eesti vastena sobib tsiteerida küberturvalisuse soovitusi Eduard Vildelt. Kui autori nimi ka mõne üteluse juures seisab, ei tähenda see kuigi palju ning ei maksa loota, et sellele lisandub teose pealkiri, allikas ja lehekülg, mille järgi lugeja saaks tekstikoha üles otsida ja kontrollida tsitaadi täpsust või tuvastada konteksti.

Sellised kombed käivad vastu ühtaegu nii autoriõiguse seadusele kui ka elementaarsele viisakusele. Autori­õiguse osa ei üllata eriti kedagi, sest on vaid üks inimrühm, kes seda tõesti hoolikalt järgida üritab – vikipedistid. Enamasti tegutsetakse kas kujutelmade või tavade alusel. Eesti meedias ei kirjutata küll enam fotode alla allikaks „Internet“, kuid piirdutakse tihti kirjaga „Vikipeedia“, autorit maha salates. Enamikku autoriõiguse riivetest saaks vältida, hoides kinni lihtsast põhimõttest: kui võtad, küsi luba, ning ütle selgelt, kes tegi ja kust võtsid. Lihtne ju? Aga ei ole.

Keda üldse tsiteeritakse, kuidas ja kust?

Kui lapata leheveebe ja teha natuke statistikat, jääb mulje meeste domineerimisest – jällegi, ei ole erilist üllatust. Kas naistel on siis vähem öelda? Vaevalt. Ütlevad nad seda vähem kõlavalt? Veider küll, aga ei saa välistada. Tsitaaditöö käigus on esile kerkinud väljend „naisteadlase sündroom“. See viitab tõigale, et vahetevahel tuleb teksti kammida tükk aega, enne kui sealt mõni ilmekuselt tsiteerimiskõlbulik fraas näppu jääb. Sagedamini juhtub seda just naiste tekstide puhul, sest naised on harjunud tegema vähem üldistusi ja rääkima konkreetselt asjast, piirduvad põhjendatud väidetega ja hoiduvad oma kompetentsipiiridest väljumast. Meestel pole uljaste üldistustega mingit probleemi, seepärast saab neilt ka löövamaid lehepealkirju. Kui mehe „lapsesuu“ muidu aruka jutu keskel mingi lapsuse pillab, siis ainult muiatakse, aga naise vigadest saab kommentaatorite suus kiirelt kogu naissoo alaväärsuse näide. Muidugi teeb see ettevaatlikuks. Kas „naisteadlase sündroomi“ hüpotees ka faktiliselt paika peab, vajab veel uurimist.

Suurem jagu meil paberil ilmunud aja- ja ilukirjandusest on ikka veel digimata ning digitustki on suurem osa lihtsurelikele kättesaamatu. Elusatel väljaannetel on veebis maksumüürid, veebiarhiivid on üsna määndunud ja riikki ei suuda omakirjastatut üleval hoida. (Kus on Estonian Literary Magazine’i esimesed 30 numbrit? Ainult paberil.) Pealegi ei tohi raamatukogud autoriõigusega kaitstut veebis avalikustada ilma iga teose jaoks luba hankimata ja eestikeelsed veebiraamatukogud (neid on täpselt kaks: Mirko ja Elisa Raamat) on pigem tillukesed juhuvalimid kui sihikindlalt kureeritavad kogud. Seega nõuab tsitaatide kontrollimine ja kontekstualiseerimine pingutusi, mis enamiku inimeste silmis pole vaeva väärt. Nii kuulubki enamik avalikkuses ringlevaid „tsitaate“ pigem folkloori valda. Olukorda ei paranda ka ajakirjanike komme moodustada pealkirju ja päevakilde mitte algallikaid tsiteerides, vaid lohakalt summeerides, mistõttu satuvad inimeste suhu sageli laused, mida nad kunagi öelnud pole. Vahel on seepärast raske algupäranditki leida.

Mis üldse on tsitaat?

Selgust pole muide selleski, mis üldse on tsitaat. Põhimõtteliselt on valdkonniti ja ka juriidiliselt aktsepteeritud, et tsiteeritakse muudki kui pelgalt tekste, näiteks maalikunstis ja muusikas, filmides ja grafititeski. Kuuldavasti tuli siiski ansamblil Kreatiivmootor võtta Youtube’ist maha video, kus tsiteeritakse kolme sekundi pikkust lõiku Harry Egipti kultusreklaamist „Kanahakkliha“. Autoriõiguse seadus lubab tsiteerimist küll ning raske oleks tõestada, et tsiteerimine kahjustab kuidagi algse autori materiaalseid või moraalseid huve. Ent kes jaksab kohtus selle üle vaielda? Lihtsam on alla anda.

Koolides lähtutakse eeldusest, et viidatud sisu jutumärkide vahel on tsitaat ja peab olema täpne kordus, ilma jutumärkideta aga kokkuvõte, mis peab olema ümber sõnastatud, ning viitamata sisu on plagiaat. Noored, kel kirjaliku eneseväljendusega suuri kogemusi pole, on alatasa hädas, eriti kui teema on keeruline ning oma sõnadega ümberjutustamine käib üle jõu. Niimoodi võib suuri sisulisi vigu teha. Väga pikki tsitaadiridu loovtöödesse ka ei lubata.

Tsiteerimiselgi on oma eetika

Sageli seisab vikipedistidel ees mitu päeva raamatukogus tuhnimist, et aegade jooksul ajakirjandusest kopeeritud tsitaadijupid üles otsida, nende õigsust kontrollida ja need õigesse konteksti seada. Kui keegi tahab näidata, et mõni poliitik on ütelnud midagi silmakirjalikku või rumalat, siis selle kohta on näiteid küllalt tsiteerimise reegleid rikkumatagi. Vahel on vaja siiski tsiteerida just seda teksti, kus on ilmne viga. Hea toimetaja võiks meediatekstis kõneleja suulise komistuse ära parandada, edasi anda mõtte – kui sõnakomistus ise just kõnekas pole. Kas aga kirjapandus enam sobib viga parandada?

Tõlke puhul saab üles otsida originaali ning teha uue tõlke. Vikitsitaatides on ka nii tehtud, vahel lisatud selgitav märkus: ei tuntud ju sotsialismi levipiirkonnas kapitalistlikku olmet ning omaaegne ümberütlemine jääb tänapäeval arusaamatuks – kotletisai ei tundu enam sugugi hamburgeri moodi. Tsiteerides ei tohiks tõlkijastki jätta kohatult halba muljet – kui, siis üksnes kohaselt, tõlkeid kõrvutades. Mõelgem piiblitõlgetele, kus toimuvad eksootiliste loomade müstilised metamorfoosid, ja moonutustele tsensuuri tõttu, mis on Eesti kirjandusloos olnud mõjukas jõud.

Polüfooniline tsitaadiprojekt

Vikitsitaatide projekt kui niisugune on Vikipeedia sõsaratest üks vanimaid, inglise keeles pandi sellele alus 2003. aastal. Toona vikiprojektidele suurt edu ei ennustatud, mistõttu on kõigile keeleversioonidele ühiseid reegleid vähe. Eesti Vikitsitaatides on tasakaalustatud meeshäälte domineerimist ning kultuuri digimisel tüüpilist kaanoni ülevõimendamist. (Kas raamatuaasta lõpul on meil sada uut veebilehte Tammsaare ja null Minni Nurme kohta?) Praegu on tegu keeleversioonide seas artiklite arvult (üle 13 000) maailmas kuuendal kohal projektiga, milles isikuartikleid on naiste kohta napilt rohkem kui meeste puhul ning kus on muuhulgas ka eestindatud arvukalt autoreid, kelle tekste eesti keeles varem ilmunud pole (uue tõlke autor lisab sellekohase märkuse). Vahel saab päris tavatud asjad väga väheste inimestega ära teha, kui olla järjekindel ja jonnakas. See on muidugi omane vikipedistidele, aga ka eestlastele.

1 A. Itskok, Algus on otsas. Keelevigureid. Maalehe Raamat, 1998, lk 26.

2 Heiki Raudla, Aforismide piibel. Tänapäev, 2017, lk 587.