Iga ehitustegevus on ruumiloome, võimalus olukorda muuta, asjade seisu parandada. Teenindustaristul ehk ruumidel, mis pole mõeldud elamiseks, on samuti potentsiaali ruum mõnusamaks teha. Energiataristu ja eriti taastuvenergiataristu on eriline seetõttu, et selles kajastub ühiskonna üleminek ühelt mõtte- ja tootmisviisilt teisele, taastumatute loodusvarade kasutamiselt taastuvenergiatööstusele. Ruumid, mis tootmisega kaasuvad, ei ole samuti pelgalt tehnoloogilised rajatised, vaid osa laiemast pildist, peegeldades ühiskonna väärtusi.
Igal lahendusel on mitu mõõdet. Energiatootmise taristu puhul on huvitav pöörata tähelepanu ka ruumilisele mõõtmele, aspektile, mis tavaliselt energiateema käsitlustes mõnevõrra varju jääb. On valiku küsimus, milliste ruumide loomise suunas tehnoloogiaid arendada, ja tehtud valik määrab, milline on edaspidi taastuvenergia ruum. Asukoht on oluline iga ruumi puhul, ka taastuvenergia korral. Linna- ja looduskeskkonna eripära on pigem võimalus, mitte takistus.
Milline on energiaruum?
Tööstus- ja tootmisruumid on allutatud eesmärgile ehk toomisele ja seetõttu ei vaadelda neid mõnest muust, näiteks kogemise või meeldivuse vaatenurgast. Need on käsitlematud, kättesaamatud ja nähtamatud kohad. Tööstus tähendab perimeetri fikseerimist, piiriala loomist, maa hõivamist ja territooriumi sulgemist – eraldatud ruumi, kus käib tootmine. Nähtamatus ei seisne muidugi selles, et keegi ei pane muust keskkonnast eraldatud maatükki tähele, vaid sinna ei pääseta enam ligi.
Ükski ruumiline lahendus pole ka tööstuse puhul ei paratamatu ega nähtamatu. Tuuleparkidel on tarvis näiteks õhuruumi. Nende tarbeks ei tehta küll otseselt aiaga eraldatud alasid, kuid ei saa öelda, et tuuleparkidel puudub ruumiline kohalolu: maastikku lisatakse uusi elemente ja need loovad hoopis uutmoodi paiga.
Õhuruumi, kus midagi veel ei asu, tõlgendatakse sel juhul tootmisruumina. Selline lihtsustav käsitlus abstraheerib ruumi ühetaoliseks ja ka ruumilised lahendused, mida seal kasutatakse, on lihtsustatud. Selline käsitlus tähendab ka, et ühte ja sama ruumiloomemudelit rakendatakse mis tahes maavarade kaevandamisel.1
Taastuvenergiaruum, kuigi see pole eluruum, on siiski oluline: selle keskkonna kvaliteet on olulisem kui üksikute elementide disain. Kui ka ruumi ei saa uksest sisse astuda, ei pruugi see tähendada, et sellesse ei ole sisenetud. Pigem tähendab see hoopiski, et säärasest ruumist ei saa ka väljuda.
Suurtööstuslik taastuvenergia ruumimudel ja ruum, mis selle järgi luuakse, ei ole siiski ainus võimalik lähenemisviis. Just taastuvenergialahenduste puhul määrab asukoht nii tehnoloogilise kui ka ruumilise tulemuse. Seega on küsimus, kuhu need luuakse, üks olulisemaid.

Kus on energiaruumi koht?
Tööstuse paiknemist mõjutavad paljud tegurid, nagu tootmisviis, ligipääsetavus, logistika jms, kuid tootmise tulemi ja suhte alusel asukohaga saab need jaotada mõtteliselt kolmeks. Esiteks tööstus, mille puhul pole asukoht oluline. Teiseks tööstus, mis on mõeldav vaid kindlas kohas (nt kaevandused). Kolmandaks tööstus, mille iseloom sõltub asukohast.
Taastuvenergia kuulub kolmandasse rühma: lahenduse iseloom sõltub sellest, kuhu tuulepark on kavandatud. Kui tuulikud on kavas püstitada linnast välja, on loomulik võtta üle mis tahes suurtööstuse mudel, näiteks kõrged tuulikud suurel maa-alal. Kui paigutada tuulikud linnakeskkonda, peab lahendus olema hoopis teistsugune.
Asukohavalik määrab tööstusruumi iseloomu. Linnakeskkonna piirangud avavad taastuvenergiatööstusele uued võimalused. Kuigi eriilmelisi katsetusi põimida tuulikud ja linn on tehtud palju, võib ühisnimetajana välja tuua elementide väiksuse ja nende rohkuse. Lühidalt öeldes: ühe suure tuuliku asemel püstitatakse palju väikseid.
Tuuleturbiine on katseliselt paigaldatud hoonete katustele, fassaadidele ja isegi teede äärde, kus neil on kasutada nii looduslik tuul kui ka sõidukite tekitatud õhuvood. Seega on käsitlus mitmekesisem: arvestatud on mitmesuguste tuuleoludega. Näiteks pakkus disainer Joe Doucet välja lahenduse, kus tuuleturbiinid on põimitud sildade piiretesse. See on hea näide, kuidas lõimida väikeste moodulipõhiste energiatootmise seadmetega linna- ja energiaruum. Vertikaalsed turbiinid paigutatakse nüüdisaegsesse raamistikku puhta ja taastuva energia tootmiseks, kasutades olemasolevat infrastruktuuri. Seesugune lähenemine on ka taristu osas säästlik: elektrit salvestatakse, kasutatakse või see suunatakse võrku tagasi ilma jõulisi maamärke, nagu suurtööstuslikud tuulepargid, loomata.2 Niisugusel juhul on tegu kohaspetsiifilise taastuvenergiaruumiga.
Linnatuule-energia on maismaa- ja meretuuleparkides toodetuga võrreldes praegu vähese efektiivsusega, kuid paljud lahendused on ka alles lapsekingades. Seetõttu on oluline mõelda, milliseid ideid ja lahendusi toetada. Täpselt on vaja hinnata tuule ressurssi, planeerimisel arvestada paindlike ja põimitud ning selliste innovaatiliste tuulikute lahendustega nagu hübriid- ja väikese tuulekiiruse tehnoloogiad. Linnatuule-energia võib olla oluline osa mitmekesises energiastrateegias.3
Sümbioos/võrgustik
Energiatootmine linnakeskkonnas tihendab linnakude. Peamine erinevus näiteks tuuleparkidest seisneb selles, et linnas ei saa sama lihtsalt õhu-, tee- ega maapõueruumist teha tootmisruumi, kuna linn on olemuselt kompleksne võrgustik. Seetõttu tuleb energiatootmine mitmekesiselt sellesse võrgustikku põimida, luua tootmisvõimalused, mis moodustavad olemasolevaga sümbioosi, lisavad võrgustikule veel ühe kihi.
Linnaruumi võrgustikes on kõik elemendid omavahel vajadus- või ruumisuhtes. Osa lahendusi on nähtavad ja integreeritud, kuid olemas on ka nähtamatud võrgustikud. Näiteks kanalisatsioonivõrgustik, mida kõik kasutavad, aga keegi seda enamasti ei näe ega teadvusta selle olemasolu, kuna see asub suuresti maa all. Ometi ühendab kanalisatsioonitorustik linnas kõiki ja kõike.
Mõttemänguna võiks kujutleda, kas nii saaks energiat toota, kui panna kõigisse kanalisatsioonitorudesse hüdroenergiaseadmed, mis püüavad kinni liikuva vee energia. Arvestades kanalisatsioonitorude laialdast levikut ja praeguse võrgustiku pikkust, võiks sellel olla suur energiatootmise potentsiaal, mille rakendamisel ei häiritaks ühtegi veeolendit ega tema keskkonda.
Kuna linna pole võimalik luua mastaapseid taristurajatisi nagu tammid või hiigeltuulikud – nende jaoks lihtsalt pole ruumi ega sobivaid olusid –, siis saavad lahendused olla vaid võrgustikulised. Kanalisatsiooniga integreeritud lahenduste teemal võib ka edasi mõelda, näiteks temperatuurierinevustest lähtuvalt. Reovees on sageli palju soojust, eriti suurtes linnades. Reovee soojusvahetite abil saab seda soojust kasutada näiteks hoonete kütmiseks või vee soojendamiseks. Sellist tehnoloogiat on rakendatud mitmes Euroopa linnas.4
Funktsioonide põimimist ja võrgustiku loomist võiks kasutada ka looduskeskkonnas. Kui mõelda võimalusele kasutada metsas puulatvade väikese amplituudiga liikumist energia tootmiseks, tekib arusaam, kuidas rakendada looduslik dünaamika elektri tootmiseks ilma ökosüsteemidesse sekkumata. Selline lähenemine eeldab loodusressursi väärtustamist ja sümbiootiliste suhete mõistmist. Samuti osutab see taas vajadusele otsida tehnoloogilisi lahendusi, kuidas püüda kinni n-ö väike energia. Ühe puu loomulik kõikumine on kineetiliselt võrreldamatu jõududega, mille püüab kinni tühjade väljade kohal kõrguv tuulik, kuid erinevalt tuulikust on puud juba olemas ning neid on palju.
Tõin siinkohal vaid mõne näite, kuidas mõelda juba olemas taristute, elementide ja võrgustike kasutamisest. Tegemist on laiema käsitlusega, kus tootmisruumi asemel lähtutakse energiamaastikust ning tähelepanu pööratakse samaaegselt ruumiplaneerimisele, energia üleminekustrateegiatele ja disainile.5
Kõigil neil lahendustel on omad probleemid ja puudused ning see on mis tahes kujunemisjärgus tööstuse puhul loomulik. See ei tähenda, et lahendustega ei peaks edasi töötama. Küsimus on selles, mis suunas mõelda, arendada, töötada. Millised on lähtekohad?
Väljajuhatus
Ka tööstusruum on osa ruumiplaneerimisest ja -loomest. Tundub, et ühiskonna poolehoiuks taastuvenergiale ei piisa ainult teadmisest, et tegemist on taastuva energiaga. Isegi kui elanikkond pooldab taastuvenergiat ja tuuleparke, ei soovita neid mingil juhul oma koduümbrusse. Järelikult on oluline tegeleda ka taastuvenergia ruumiloome tasandiga ning ühtlasi läbi mõelda ruumiline sidusus, võttes eesmärgiks, et ruum, mis taastuvenergia taristuks luuakse, peab olema kvaliteetne.
Taastuvenergiatööstus toob kaasa võimaluse luua mõtestatud keskkond – ja seda täiesti ootamatul viisil. Tootmisala geograafilise asukoha ja koha iseloomuga arvestades saab luua isikupäraseid ja paiga olemust väärtustavaid ruumilahendusi. Energiatootmise taristu ruumis saab peegeldada üleminekut energiatootmise vanadelt suurtööstuslikelt lahendustelt uutele taastuvenergiatootmise viisidele, seda mitte ainult ressursside ja tehnoloogia mõttes, vaid ka ruumiloomes.
1 Rania Ghosn, R ja El Hadi Jazairy, Geostories: Another architecture for the environment, 2018.
2 Joe Doucet, Airiva Wind Turbine Wall. – JoeDoucet.com
3 Shibo Liu, Lijun Zhang, Jiahui Lu, Xu Zhang, Kaifei Wang, Zhenwei Gan, Xiao Liu, Zhengjun Jing, Xudong Cui, Hang Wang, Advances in urban wind resource development and wind energy harvesters. – Renewable and Sustainable Energy Reviews, jaanuar 2025, nr 207.
4 Gernit Stoeglehner, Integrated spatial and energy planning: A means to reach sustainable development goals. – Evolutionary and Institutional Economics Review, veebruar 2020, nr 17.
5 Anna Codemo, Michaela Ghislanzoni, María-José Prados, Rossano Albatici, Landscape-based spatial energy planning: Minimization of renewables footprint in the energy transition. – Technology Analysis & Strategic Management 11. XII 2023.