Narvas toimus juba kaheksandat korda festival „Station Narva“, kuid mina kogesin seda esimest korda. Ootasin rahvamassi ja tihedat tunglemist, kuid olukord oli teistsugune: ruumi jagus kõigile, polnud ei trügimist ega tühjust. Mõõdukus ja sisemine tasakaal – see oli minu esimene tähelepanek.

Festival ei kasuta Narvat ainult taustana, vaid rakendab linna ruume aktiivselt. Programm oli asetatud linnusesse ja selle sisehoovidesse, jõeäärsesse klubisse Ro-Ro ja mitmele linna platsile. Korraldajad määratlevad „Station Narvat“ kui muusika- ja linnafestivali ning see määratlus vastab hästi nähtule. Festivali lipukesed olid näha üle terve linna.

Helimaastikud Narva müüride vahel. Programmis oli ligikaudu 25 artisti eri žanridest, popist ja rokist kuni elektroonika ja folgini. Kõike ei saa ühe artikliga haarata. Seepärast peatun vaid hetkedel, mis jätsid minusse kõige tugevama jälje.

Pale Alison on Narvas asutatud metal-bänd: see kontsert tähendas kohtumist noore, kuid küpse helikeelega ansambliga. Bändi muusikas oli kuulda nullindate skandinaavialikku raskema muusika joont, ent see polnud meenutus, vaid pigem toonaste ideede edasiarendus. Kõlapilt jäi selgeks ja nüansseerituks: iga detail oli kuulda, muusika ei muutunud üheks massiks. Kahe solisti (Evelina Koop ja Jelizaveta Anderžanova) vastandlik vokaal lõi laval pinge: üks kandis pikki ja kirkalt kõlavaid kõrgeid noote, teine lisas lühikesi, peaaegu röögatustena mõjuvaid helisid. See staatika ja dünaamika tasakaal hoidis kontserdi algusest lõpuni pingestatuna.

Nublu astus lavale teistsuguse ülesandega. Tema positsioon eesti muusikas põhineb rohketel hittidel, aga ka aktiivsel koostööl teiste artistidega. Hiphopile omane featuring-kultuur peegeldus ka Narvas: külalistena olid kohal Gameboy Tetris (Pavel Botšarov), Maria Kallastu ja mitmed teised. Laval rollid vaheldusid: kord esitas nublu oma lugusid, kord toetas teisi taustavokaaliga. Laulud kõlasid nii eesti kui ka vene keeles, mis sobitus Narva publiku keelekeskkonda loomulikult. Linn, kus domineerib vene keel, võttis rõõmsalt vastu eri keeltes laule – ühine atmosfäär oli vahetu ja soe. Kontserdi lõpus kõlanud „Privet, gorod Narva!“ tõi kaasa ühislaulmise ning kinnitas artisti ja publiku sidet. See meenutas, kuidas hiphopikultuur sõltub sõpradest ja külalistest – täpselt nii, nagu Narva ise sõltub „suure maa“ (Tallinn, Tartu jne)* kontaktidest ja kohalolekust.

Tommy Cashi kontsert kogus kõige rohkem publikut. Paljud olid tulnud just tema pärast, sageli koos pere ja lastega – noorem põlvkond tunneb teda Tiktoki kaudu ja näeb temas trendiloojat. Esinemise käigus pritsis artist publikut veega, viskas plastpudeli rahva sekka ning publiku seas kujunes kordamööda nii ringtants kui ka mosh pit. Kõik see toimus mänguliselt ja kaasavalt, pakkudes rõõmu noortele, aga ka täiskasvanutele. Cash kasutab laval popkultuuri elemente ja nn miinusvõtteid: näiliselt lihtsad refräänid („la-la-la“) või liialdatud žestid muutuvad irooniaks ja tänapäeva meediakultuuri kommentaariks. Ta üllatas publikut ka tantsuga 1990. aastate hiti „Barbie Girl“ (Aqua) saatel. Selline koomiksilik liialdus ja teadlik provokatsioon on tema kunstilise strateegia osa ning seob ta kohaliku skeene asemel rahvusvahelise popkunstiga. Kogu suhtlus käis inglise keeles, mis pidi rõhutama tema üleilmse artisti staatust. Kontserdi kulminatsioon saabus looga „Espresso macchiato“, mida publik saatis vahetu ja ühise vaimustusega.

Efterklang Taanist pakkus hoopis teistsuguse meeleolu. Romantilist rokki ja postrokki viljeleva bändi põhiliikmed Casper Clausen (vokaal), Mads Brauer (elektroonika) ja Rasmus Stolberg (basskitarr) on tuntud oma hipiväärtustest kantud esteetika poolest: armastus, rahu, koosolemine. See väljendus nii muusikas kui ka suhtluses publikuga. Clausen liikus laulmise ajal ootamatult linnuse müürile, asetades end publiku keskele. Kontserdi lõpus tuli kogu bänd alla rahva hulka ja pakkus välja akustilise ühislaulu. Selline lahendus rõhutas intiimsust ja tõi esile, et muusika ei ole ainult lava ja publiku vahel toimuv, vaid ka inimesi ühendav sotsiaalne tava.

The Orb, elektroonilise muusika legend Ühendkuningriigist, pakkus jõulise ja ulatusliku seti. Helitugevus oli kohati ülemäärane ja raskendas detailide tajumist, kuid see ei vähendanud publiku kogemust. Juba The Orbi kohalolek oli festivalile suur kvaliteedimärk: see nimi paneb Narva üleilmsele muusikakaardile.

B-lava programm lisas festivalile erilise värvi. Seal astusid üles näiteks Duo Ruut ja Oopus. Mõlema puhul on fookuses rahvuslik materjal, mis põimitakse tänapäevaste elektrooniliste elementidega. Narvas toimis see kui pehme ja loomulik kultuuriline žest: sealsele publikule toodi rahvapärimusel põhinevat muusikat, kuid uues ja värskes vormis.

Piirilinna festival ja varjatud poliitika. Piirilinna keskkond toob paratamatult esile poliitilise mõõtme, kuigi otseselt sellest festivalil ei räägitud. Narva venekeelne enamus, Eesti kultuuripoliitika ja rahvusvaheliste artistide kohalolu teevad iga korraldusliku valiku tähenduslikuks. „Station Narva“ on otsustanud poliitika tagaplaanile asetada ning seada esiplaanile kultuuri ja inimeste kohtumise. Selline festival meenutab malepartiid, kus tuleb mitu käiku ette mõelda.

Ometi ei hakatud tegema nägu, nagu võidaks poliitika täiesti unustada. Kohalike omavalitsuste valimiste eel korraldati kultuurimajas Rugodiv esinumbrite debatt, mis tõi kokku saalitäie publikut. Vestlus oli elav ja kohati terav. Kuuest lavale astunud kandidaadist enamiku emakeel on eesti keel, kuid kõnelemiskeeleks kujunes lõpuks üksnes vene keel. Kuigi vestlusjuhid rõhutasid, et publik mõistab mõlemat, eelistasid kandidaadid oma sõnumi valijateni viia narvalastele harjumuspärases keeles.

Tööstuspärand, Veneetsia ja kunst. Kultuuriprogramm laiendas festivali haaret muusikast kaugemale. Populaarseks osutus Kreenholmi ekskursioon: endine tekstiilivabrik oma tohutute hoonemahtudega on Eesti tingimustes erandlik tööstuspärand. Pühapäevasel ringkäigul jagati umbes 120 osalejat keele järgi kolmeks rühmaks ning ekskursioonid tehti paralleelselt eesti, vene ja inglise keeles. Samuti kogus publikut ingliskeelne linnatuur „Like a Local“, mida juhtis Narvast pärit poplaulja Alika.

Teistsuguse linna kihi avas nn Narva Veneetsia, veehoidla ääres asuv kanalite ja paadikuuride võrgustik. See on mikro­kogukond, kus inimesed puhkavad, kalastavad, kasvatavad taimi, peavad väikseid pidusid või ehitavad sauna. See keskkond moodustab linnuse ja tööstusarhitektuuriga kontrasti ning näitab Narvat mitme näoga linnana.

Olulise panuse andis ka kunst: Narva kunstiresidentuuri (NART) näitused tõid kokku nii kohalikke autoreid kui ka residentkunstnikke. Narva loojad keskenduvad sageli linna vastuoludele: hruštšovkade argipäev ja piiriala rutiin ühel pool, jõeäärne maastik ja arhitektuurimälestised teisel pool. Residentide töödes paistab rohkem eksperimenteerimist ja üleilmset vaatenurka, mis on põimunud kohalike teemadega. Selline kooslus andis publikule võimaluse heita Narvale korraga pilk nii seest- kui ka väljastpoolt.

Hoogu koguvas rütmis. „Station Narva“ mõjus lühikese kultuuripuhkusena, kus olid ühendatud muusika­elamused, linnaruumi tõlgendused ja kunsti vaatepunktid. See lõi kontaktpinna, kus ühes ruumis said kogemust jagada eri keele- ja põlvkonnarühmad.

Kuigi festivali on korraldatud juba kaheksa aastat, jääb mulje, et see on alles arengufaasis. Programmi kvaliteet on hea ja mitmekesine, seevastu publiku reaktsioon alles kujuneb – kava liigub publikust sammu võrra ees. See on kasvupotentsiaali märk. Võib eeldada, et „Station Narvast“ kujuneb lähiaastatel üks Eesti festivalikalendri oodatumaid sündmusi.

* Narvalastele on muu Eesti nagu „suur maa“: see on sealse ajakirjaniku ja kultuurikorraldaja Aleksei Ivanovi kujund, mida ta kasutas linna kohta siinsamas Sirbis. Aleksei Ivanov, Kuidas minust sai eestlane? – Sirp 13. V 2016.