Nostalgia tuleb peale, kui mõelda, et paarkümmend aastat tagasi tegelesid majanduse uurijad siinmail peamiselt küsimusega, miks Eestil on läinud nii hästi. Majanduskasv oli toona ületanud kümne protsendi piiri ja võis tõdeda, et kõigest viieteistkümne aastaga oli Eesti läbi teinud „imelise muutumise“, kui tsiteerida raportit, milles Mart Laar võttis kokku möödunud edu põhjused.¹ 1992. aasta tuli külma talvega, poed olid tühjad, majandus kiratses. Korraga hakkas aga justkui puhuma rõõsk, kevadine kapitalismituul. Tekkisid tuhanded ja tuhanded ettevõtted, restoranid, hotellid, poed. „Eesti muutus töölisklassi maast ettevõtjate maaks,“ kirjutas Laar, lisades isiklikust kogemusest, et peaministri asi pole olla populaarne, vaid teha julgeid otsuseid.

Initsiatiivi tulek

Kriis on alati võimalus, vindumine on kokkuvõttes vaevalisem kui järsk majanduspoliitika – selline oli Laari sõnul Kesk- ja Ida-Euroopa kogemus. Et see võib ka tänapäeval olla ajakohane reegel, siis tasub meenutada, millised olid need julged sammud, mis paistsid tagantjärele õigustatuna hoolimata kõigist protestidest. Esimene oli rahareform, millega käis kaasas eelarve tasakaalu viimine. Just seda, kulude kärpimist, kirjeldas Laar tõelise kadalipuna, mida saatsid parlamendi obstruktsioon ja tänavameeleavaldused. Toetusteta jäetud riigiettevõtetele öeldi, et nad peavad ise hakkama saama või kaduma. Sel moel välditi iganenud majandusvormide püsimist ja tehti ruumi uutele. Laar möönis, et erastamisega vähenesid töökohad, aga tema väitel oleks vanaviisi jätkanud ettevõtteid oodanud veelgi süngem tulevik. Kiirele kohanemisele sundimiseks avati majandus konkurentsile ja tehnoloogia sissevoolule. See oli alternatiiv välisabile, mille kohta Laar märkis, et selle tingimused oleks pigem põlistanud olemasolevat majandusstruktuuri.

Ühe hüpoteesi järgi juurdus Eesti edu palju kaugemal ajaloos ja oli süvakultuurilist laadi. Erinevalt katoliiklikest leedulastest olevat eestlasi juba nende minevik vorminud individualistideks, saavutustele suunatud inimesteks, kes ei väärtusta traditsioonilisi pererolle, ent samal ajal liibuvad omandi ja muude kapitalistlike väärtuste külge. Nõnda olevat tähtis tegur, et XVIII sajandil leidsid siin avara tegevuspinna vennastekogudused, kes võitlesid rahvatavadega ja edendasid karskust, puhtust ja koorilaulu.²

Laar rõhutas oma tagasivaates hoopis seda, milliste pingutustega eestlaste meelsust pidi 1992. aastal parandama hakkama. Nõukogude periood olevat kasvatanud laisa, initsiatiivivaese inimese, kelle arvates keegi teine peab tema probleemid ära lahendama. „Oli tarvis inimesi ergutada, panna nad liikuma ja sundida neid otsustama ning vastutust võtma. Valitsus kuulutas, et ta saab aidata vaid neid, kes on valmis midagi iseenda heaks tegema. See põhimõte osutus ebapopulaarseks, aga see aitas muuta hoiakuid.“

Kui pidada silmas seda kultuurilist mõõdet, siis võib 1990. aastate reforme näha osana nõukoguliku stagnatsiooni ületamise loost, mis käivitus juba paarkümmend aastat varem ja hõlmas enne majandust ja poliitilist süsteemi hoopis mitmesuguseid kodanikualgatusi. Eesti hilisemat edu seletati tõigaga, et siin vallandus juba 1970. aastate keskpaigas kollektiivne mobiliseerumine, mida vedasid demokraatliku vaimuga intellektuaalid – nähtus, mida Läti ja Leedu polevat tundnud.³ Tõsi või mitte, selline tees kinnitas arvamust, et vaba kodaniku­aktiivsus ja demokraatlik poliitika on alus, millel majanduslik initsiatiiv kipub õitsema.

„Meie võimalus on radikaalses edasi­liikumises,“ ütles Siim Kallas 1995. aastal „Kodanike riigi manifestis“. Tema väitel kasvatas vaba majandus ise sellist ettevõtlikku inimest, keda on tarvis arengu jätkumiseks. Kui suurte reformide algusest oli möödunud kümnend, siis paistiski, et stabiilne tõus on Eesti loomupärane trajektoor. 2000. aastate alguses oli siinkandis päikeseline ka julgeolekuolukord. „Maatükk on meil hea,“ nimetas Siim Kallas toona üht Eesti suurt eelist, meenutades, kuidas uus Venemaa president Vladimir Putin oli hiljuti Peterburis Läänemere maade kohtumisel kirjeldanud meie regiooni eriti rahulikuna.⁴

Tiik seisab paigal

Jah, olid sellised ajad. Nüüd on seis selline, et mõjub lohutavalt, kui öeldakse, et Eesti majandus on stagnatsioonis, mitte sügavas kriisis.⁵ Püütakse seletada, miks Eestil ei ole läinud nii hästi kui Leedul. Tõsi, on väidetud sedagi, et Eesti mahajäämus on optiline illusioon, mille tingib siinne kõrge hinnatase. Sissetulek ja hinnad olevadki nüüdseks sellised, et kahekohalisi aastakasve enam ei saavutata ja kolm aastakümmet kestnud ralli on lõppenud.⁶ Konkurentsivõime eksperdikogu värskes raportis kinnitatakse üksjagu mõistatuslikult, et Balti riikide seas pole Eesti palju positsioone loovutanud, aga Leedu on kiiremini arenenud. Kuigi Eesti kaubaeksport kasvab aeglaselt, olevat see Leedu omaga võrreldes teadmismahukam.⁷

Tõnis Saarts on kutsunud üles tõsisele arutelule Leedu edu põhjuste üle ja tauninud katseid seda niisama maha kanda. Tema sõnul on müüt, et Eesti tegid edukaks Mart Laari julged turuliberaalsed reformid ning määrav oli vaid läbipaistev erastamine, mille tõttu siin hakkas domineerima Skandinaavia väliskapital, mitte kohalikud oligarhid nagu Lätis ja Leedus. Statistikas kajastuv positsioonide muutumine polevat lihtsalt halb konjunktuur, vaid kõnelevat sellest, et Leedus tehti hiljem paremaid strateegilisi valikuid: investeeriti energiasektorisse, julgustati aktiivse tööstuspoliitikaga uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja mitmekesistati eksporti. Leedulased polevat kartnud laenata ja kasutada tõhusalt euroraha investeeringuteks taristusse, haridusse ja teadusse. „Meil aga valitses aastakümneid eelarvetasakaalu fetišism.“⁸

Huvitaval kombel on Mart Laar ise leidnud, et probleem on täpselt vastupidine: Eestis on hakatud eelarvega laiutama. Juba see on tema sõnul uue aja märk, et kärpeid käiakse mõisas otsimas. Kõrged maksud, puhevile aetud bürokraatia, ettevõtluse pärssimine, sellised populistlikud ja sotsialistlikud ideed nagu pankade maksustamine – hoopis need olevat põhjused, miks asjad ei lähe.⁹ Et seekordne kriis on teistsugune, et seda pole tinginud välismaalt tulnud raputused, seda väitis ka Rain Lõhmus, kui talt küsiti, miks niimoodi rapsitakse. „Hetkel oleme ka seesmiselt oma loogika ja arengutega ummikus,“ ütles ta, lisamata erilist lootust oma diagnoosile, et Eestis on samasugune stagnatsioon nagu kunagi Brežnevi ajal.¹⁰

Juba sellised mõtisklused näitavad, et Eestis siiski ideed ei puudu, kuigi need käivad rohkem selle kohta, miks on majandusel halvasti läinud. Kui kriis on kohal, siis on muidugi lihtsam põhjuseid leida. Stagnatsiooni sümptomid kipuvad olema märkamatud. Kes teab, võib-olla tuleks põhjuste otsimisel naasta 2009. aastasse, kui optimism oli saabunud masu kiuste veel õhus. Hans H. Luik kõneles toona ühes intervjuus eksistentsiaalsetel teemadel, mis justkui ei olnudki nii päevakajalised. Ta mainis suuromaniku üksildust ja seda, kuidas Eestis on tiik paigale loksunud. „Me oleme nagu vettinud mägrad kuskil lõkke ääres ja soiume ja ei tee midagi. Siis tulevad uued noored gasellid ja tormavad mööda ja ehk läheb ka osa mäkrasid siis hooga kaasa. Jube hea oleks, kui uued alfaisased kuskilt peale tuleks.“¹¹

Loov hävitus

Tänapäeval eelistatakse sooneutraalsemat väljendusviisi, aga nende sõnadega on omamoodi kokku võetud teooria, mille eest sel aastal anti Nobeli auhind. Selle teooria tuum on väide, et vabas majanduses toimub pidevalt selline kõrvaldamine ja sundkohanemine nagu 1990. aastatel – ning kasvu jätkumiseks peabki toimuma. Eesti kogemus on selle poolest väga ilmekas. Siire sotsialismist kapitalismi on drastiline, aga ei erine põhimõtteliselt neist vapustustest, mida turumajanduses kogetakse suuremate tehnoloogiliste lainete ajal. Teisalt on nõukogulik sotsialism näide sellest, mis juhtub majandusega, kus sellist lammutamist poliitiliselt takistatakse. Mitte alati õigustatult, aga 1990. aastate negatiivne kangelane oli suure riigiettevõtte direktor, kes püüdis valitsuse toetuse abil oma tehast või majandit elus hoida. Mõistagi pole selline toetustega konkurentsile vastu seismine mööduv ilming. Pigem on kaunis haruldane, kui mõni vettiv mäger ootab uusi noori gaselle.

Philippe Aghion, üks tänavusi nobeliste, on öelnud, et ta on suuresti vaid lahti kirjutanud loova hävituse idee, mille 1940. aastatel esitas Joseph Schumpeter.¹² Uuel kujul sisaldab see teooria palju optimismi, sest Aghion on pakkunud välja mitmesuguseid poliitilisi hoobasid, et majanduse mootorit töös hoida. Kummatigi ei tohiks unustada ka Schumpeteri varasemaid arutlusi, mis on eriti kultuuri puudutavas osas märksa nüansirikkamad. Neis kerkib mitme külje pealt esile mõte, et kapitalism ei silluta sugugi iseendale kultuurilist või rahvapsühholoogilist pinda, vaid vastupidi, toetab oma eduga initsiatiivi lämbumist ja poliitilise süsteemi teisenemist kolossaalseks reguleerimis- ja maksustamismasinaks. Loova hävituse idee varjukülg on stagnatsiooni ökonoomika.

Schumpeteri meelest juhtub kapitalismi hilises staadiumis paratamatult, et kunagine gasell istub kõrgel kabinetis ja kaotab tasapisi vitaalsust, mõeldes, kuidas ta on küll omanik, aga sellegipoolest toimetab igavas rutiinis nagu teised allpool. „Juhtival inimesel pole enam võimalust tegevusse viskuda. Temast saab tavaline kontoritöötaja, ning selline, keda pole alati raske välja vahetada.“¹³ Innovatsioon ise muutuvat nii bürokraatlikuks, et peletab tegusaid inimesi. Lisaks tabavat kõiki ettevõtjaid saatus olla üksiklane, sest ühiskond ei armasta neid enam. Maksuraha toetusega tekib hulk kapitalismi kritiseerivaid intellektuaale, kelle eripärane võime on leida keerulisi õigustusi piirangutele, millega lammutatakse omandiõigust. Selline mitteloov hävitus on Schumpeteri teooria järgi kapitalismi viimane staadium enne suubumist sotsialismi.

Mida teeb riik?

Pöördugem siiski tagasi optimismi juurde, sest, nagu öeldud, tänavuse Nobeliga premeeriti ka päästvaid lahendusi. Kui mõelda bürokraatiale ja maksu­rahaga laiutamisele, siis paistab ainuvõimalikuna järsk ja kiire kärpimine. Seda on proovitud mitmel pool ka teha, kõige väljendusrikkamalt ehk USAs, kus eelarvest lubati üks kolmandik maha võtta. Seegi on väga õpetlik lugu, sest riigiametnike tootlikkuse suurendamise projekt sünnitas möödapääsmatult küsimuse, mida riik üldse toodab. Ühe arvutuse järgi säästaks 7000 maksu­ameti töötaja koondamine järgmise kümnendi jooksul umbes 7 miljardit palgaraha, ent nii kaotataks umbes kümme korda suuremas summas maksutulusid.¹⁴ See ei pruugi olla tõsi, iseäranis siis, kui kontrollimise tehnoloogia areneb. Võiks kaaluda lahendust, et tehisaru jälgib automaatselt majandustegevust, riisub üle kõik pangakontod ja saadab isegi meeldetuletuse, kui kellelgi on kohustused saabumas. See oleks ühelt poolt kokkuhoid, aga teiselt poolt … mis?

Riik võib üsna tõhusalt toota majanduse taandarengut. Selles suunas oleks parem tegevusest hoiduda, aga sageli tähendab see aktiivset kontrolli riigi enese sees, mitte lihtsalt head soovi end ohjes pidada. Kui haarata 1990. aastate reformide hulka lisaks nn turuliberalismile ka võitlus korruptsiooniga ja õigusriigi rajamine (nagu Mart Laar oma kirjelduses tegigi), siis kattuvad need õigupoolest päris täpselt sellega, mida peetakse vajalikuks loova hävituse toimimiseks. Samas muudab pildi palju keerulisemaks tingimus, et demokraatlikus riigis peab ühiskond laiemalt selle hävitusega leppima. Laar meenutas, et erastamisel tagati ametiühingutele hulga töökohtade säilitamine ja sisemaise tootmise kaitsmise üleskutseid eirati täielikult. Philippe Aghion pakub midagi muud – Taani paindliku turvalisuse mudelit, mis võimaldab koondada, aga ühtlasi lihtsustab ühelt töökohalt teisele liikumist.

Sellised erinevused pole vähetähtsad ja nõnda ei saa Eesti 1990. aastate poliitikat esitada uusima majandusteaduse ettekuulutajana. Philippe Aghion määratleb end ise sotsiaaldemokraadina ja eri sektoritele suunatud tööstuspoliitika toetajana võiks teda sama hästi siduda nende sammudega, mida nähakse Leedu edu taga. Siiski annab tema teooria võimaluse hinnata ümber Eesti majandusajalugu. Kui 1992. aasta eesmärgina näha loova hävituse vallandamist, mitte lihtsalt liberaliseerimist või turgude avamist, siis ilmneb selles projektis märksa huvitavam järjekindlus. Teisalt ei paista siis aga enam üldse nii kindlana, et Eesti on lõplikult pääsenud niisugusest stagnatsioonist, mida 1970. aastatel kogeti Nõukogude Liidus.

Ajalugu on muidugi pöördunud ja uus laine on tehisaru päralt. Esmalt võib arvata, et see on ennekõike tehnoloogiline revolutsioon, kuid loova hävituse tasandil ei erinevat see neist muutustest, mis said saatuslikuks Nõukogude Liidule. Aghion väidab, et edukad on need riigid, kus moodustub kolmnurk loovatest ettevõtjatest, aktiivsetest kodanikest ja kasvu toetavast riigist. See kõlab nagu leplik süntees, kus kõik on rahul. Eks näis. Igatahes ei saa kõik tulema sellises järjekorras nagu varem. Ja võib-olla kunagi näivad 1990. aastad tasase kümnendina, mil valitses sotsiaalne üksmeel. Schumpeter ennustas valesti, kui ta arvas, et kapitalismis kaob armastus ettevõtjate vastu. Kuid tal oli õigus, et vana ei armasta taanduda uue ees.