Andreas Lehmanni ja Piia Posti äsja avaldatud teadustöö¹ järgi võib Jaagup Kreem end lähikümnenditel oimetuks laulda ja imestada, kuid füüsika vastu ei saa. Tõenäosus, et taevaluukidest jaanuariski lund pudeneb, muutub Eestis võrdseks juulikuisega. Saju aastane koguhulk tõenäoliselt kasvab, kuid alla tuleb kõike muud kui lund. Võib ka tõdeda, et nii need rivaalitsevad õhurõhkkonnad tapsidki Eesti suusaspordi, mis edaspidi on võimalik vaid õlgedest või joogikõrtest meisterdatud radadel.

See peaks olema rahustav sõnum Eesti murelikele poliitikutele ja ärevil rahvale. Läbi aastatuhande on kliimal meie regioonis kui piirialal olnud tugev seos ida ja lääne kultuurilise ning poliitilise mõjuvõimuga. Pehmem ja soojem ajajärk on kasvatanud lääne, karmim ja külmem periood ida mõju. Küll selline laia pintsli väide, mis üksikasjalikus ja kontekstita faktikontrollis ei pruugi paika pidada, kuid üldjoontes kehtib. Vastupidiselt füüsikareeglitele tõmbub Venemaa ja selle imperialism soojema ilmaga kokku ja külmaga paisub. Ei ole ju tegu ka tavalise, vaid analoogideta materjaliga.

Kuigi vanemad inimesed teavad meenutada 1980ndate keskpaiga karme ja lumerohkeid talvesid, oli kliimamuutus, sh inimkonna lisapanusega, selleks ajaks juba ammu alanud ja toonud kaasa näljahädale lähedase olukorra Nõu­kogude Liidus, kuhu põhitoiduaineid, eriti teravilja, pidi aasta-aastalt kasvavas koguses sisse vedama. Nagu kompartei õpetus ütles, valitsesid punases paradiisis igal pool „erakordselt rasked ilmastiku­tingimused“, mis oli Nõu­kogude korralageduse, varastamise ja saamatuse koondnimetus.

Eks toidupuudus kui elu närususe igaühele arusaadav komponent ajas vägeva tuumariigi lõpuks ka uppi ning paljude okupeeritud või vasalliks alandatud riikide seas kasutas oma sõltumatuse taastamise võimaluse ära ka Eesti. Sellest ajast on aasta keskmine õhutemperatuur Eestis tõusnud vähemalt poole kraadi võrra ja seda kindlam ja kõigutamatum on ka Eesti iseseisvus. Need, kes tavatsevad kahtlejatele kinnitada, et „Eesti on kaitstum kui kunagi varem“, peaksid pommide ja kahurite hulga kõrval esile tõstma just kliimamuutuse. Kuni Assooridel on rõhk kõrge ja Islandil madal ja seetõttu soe läänest sisse voolab, on Eesti iseseisvus hästi hoitud. Pahandused, tiblad ja Moskva usk tulevad ainult kange külmaga.

Lääneilma moodsa põllumajanduse töövõtteid, investeerimis- ja toetusskeeme kopeerides suutis Venemaa end selle sajandi algusaastatel mudast välja kiskuda, saada kõigepealt toidutootmises isemajandavaks ning seejärel globaalsel turul suureks tegijaks, eriti nisu ja maisi eksportöörina. Vene imperialismi traditsioonis on väliskaubandus alati nagu olmepakk, kus kasuliku ja ihaldatu kõrval ka kasutu või kahjulik kraam sees. Kui ostad Venemaalt vilja, pead ühtlasi olema tema poliitiline liitlane või kaasajooksik, kuuluma „mõjusfääri“. Mõistagi on viimastel sõja-aastatel kuulunud Venemaa viljaekspordi juurde ka ähvardus, et kes ostab Ukrainalt, seda tabab karistus. Ukraina vilja­eksporti Mustal merel takistas Venemaa, kuni suutis, püüdes nii vallandada Aafrikas näljahäda ja Ukraina-viha korraga. Ütlematagi on selge, et kogu viljaekspordi tulu läheb sõjakassasse, mitte tagasi elutähtsa majandusharu arendamiseks.

Nagu ikka, kui Venemaal kellelgi liiga hästi läheb, jääb see riigi juhtkonnale silma ja tekitab pahameelt. Esiteks tahavad juhtröövlid tulust oma aina kasvavat osa saada ning teiseks peab kõik olema kontrolli all. Teraviljakasvatuses tähendas see kõigepealt eksporditolli kehtestamist ja seejärel seemnevilja impordi keelamist. Tollimaks oli vajalik riigikassa täitmiseks ning selleks, et mõjutada ettevõtteid rohkem koduturul ja odavamalt müüma. Seemneimpordi keelu alus oli aga puhtalt ideoloogiline ja kehtestati nn impordiasenduse eesmärgil. Ainulaadse vene seemne saagikus on aga 30% väiksem importseemne omast. Tagajärjed olidki kiired tulema.

2025. aasta algusest on viljaeksport olnud järsus languses ning suvel alanud uus, laialdase ikaldusega hooaeg tõotab languse kasvu. Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi (IISS) kiiranalüüsi², aga ka mitmete Venemaa ametlike allikate järgi oli ennustatav viljasaak tänavusest väiksem viimati 2008. aastal. Kolme aasta tagusest tipust (tõenäoliselt sisaldas see ka Ukrainast röövitud miljoneid tonne) ollakse mitme­kümne miljoni tonniga ehk peaaegu kolmandiku võrra maas. Ja see on alles languse algus, mis sest, et kiiruga on ajutiselt tühistatud eksporditoll ning kasvanud surve põllumeestele sundmüügiks kehva hinnaga.

Põllumajanduse allakäigule aitab lisaks kliima muutumisele kaasa müriaad tegureid. Hooajatööliste puudus (need on sõtta viidud); kodumaisest parema, imporditud põllumajandustehnika vananemine (Venemaa oma masinatehased on suurelt jaolt ümber lülitunud sõjatehnika tootmisele ja remondile) ning selle liiga kõrge hind; krediidile ligipääsu kahanemine olematuks, mistõttu ka kodumaiseid masinaid ei osteta ning nende müük on kolme aastaga kahanenud enam kui poole võrra; üha kasvavad tõrked saagi ladustamisel, raudteetranspordis (seegi on Ukrainaga külgnevatel viljakasvatusaladel allutatud sõjasõidu huvidele) jne.

Venemaal on iidsest ajast nii, et kui põllumehed saavad valitsuse peale pahaseks, läheb valitsus põllumeeste peale veel palju vihasemaks. Arvestades seda, millise kirega jäljendab Venemaa juht oma suurt eeskuju Stalinit, võib kahjuks Venemaa põllumeeste kurvaks tulevikuks ennustada kasvavaid repressioone (kes ei anna vilja riigile, on riigireetur) ja kahanevat toodangut. Juba tänavu on kavas kehtestada põllumajandussaadustele riiklikud hinnad, juba on jõutud „natsionaliseerida“ esimesed suured, kuid tõrksad agrofirmad, samuti käib hoogsalt põllumaa „ümberjagamine“ võimule lähedastele ja ühiskassasse rohkem maksvatele oligarhidele. Kõik läheb tuttavat rada pidi.

Näljahädast ollakse Venemaal küll veel aastate kaugusel, kuid toidupuudusel on võimu silmis olnud alati ka positiivne külg, mistõttu puuduse teket ka kiirendatakse. Toidu kui võimu kontrolli all defitsiitse kauba jagamisega saab reguleerida inimeste meelsust, lojaalsust. Kõige krooniks petavad lähikondlased niigi ebausklikku võimuladvikut jutuga kliimamuutuse kasulikkusest, sest Siberis soojenev maa muutuvat aina viljakandvamaks ja küll seal alles hakkab nisu kasvama, kui Doni steppides enam ei kasva. Sulanud igikelts, eriti Siberis, ei ole aga mustmuld ja teadlaste arvates tekib madalatel tasandikel parimalgi juhul vaid veealuseid põlde.

Nõnda on Venemaa põllumajanduses taas kohal needsamad viis vana vaenlast, kes hävitasid kolhoosikorra ja Nõukogude Liidu: rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega. Pole vahet, kas sõja lõpp saabub Moskvale häbistavatel või end võitjaks kuulutada lubavatel tingimustel – neid vaenlasi maalt kiiresti välja ei tõrju.

Ainus, mis võiks kiirelt päästa Venemaa põllumajanduse, oleks see, kui Rootsi kombel saja-aastaseks saamist ootamata hüppaks selleks igati küps Venemaa juhtkond lihtsalt aknast välja, nagu nii mõnigi tähtis nina seal juba teinud. Seda oodates tähendab Venemaa põllumajanduse häving vabale ja turumajanduslikule maailmale esimese asjana võimalust panna käpp peale Venemaa senistele toiduklientidele Aafrikas. Geopoliitiline võit diplomaatide ja kaupmeeste abiga, mitte sõjaga, on alati odav ja ka püsivam. Pärituult selleks!