Küllap suhtuvad paljud Sõnaveebi otsekui hea ja ilusa eesti keele sõnastikku, kuid kukalt kratsima ajab juba Sõnaveebi (SV) avakülg „otsi sõnade tähendusi ja tõlkeid“. Nimelt on sõnade tõlkimine rohkem kui kahtlane ettevõte. Tõlkida saab ainult teksti. Ju peaks olema tõlkevasteid.

Mida Sõnaveeb endast kujutab, peab vaatama EKI teatmikust (https://eki.ee/teatmik/kes-koostab-sonaveebi/): „Sõnaveeb on Eesti Keele Instituudi (EKI) keeleportaal, kuhu on koondatud info paljudest sõnakogudest ja andmebaasidest: üldkeele infot esitab EKI ühend­sõnastik, terminiinfot rohkem kui 150 terminibaasi ja oskussõnastikku“. Seega on veeb keeleportaal, aga keeleportaali SVs ei ole. Kas tõesti kogu info? Ju ehk infot. EKI teatmikus on samas selgitus: „EKI ühendsõnastikku ja järgmist ÕS 2025 koostavad ja toimetavad EKI leksikograafid ja keelekorraldajad. EKI terminibaasi Esterm koostavad ja toimetavad EKI terminoloogid. Oskussõnastikke ja terminibaase koostavad ja toimetavad oma eriala terminikomisjonid ja eksperdid EKI koostööpartnerina. Tehniliselt aitavad baase toimetada EKI terminoloogid. EKI ei vastuta terminibaaside ajakohasuse eest.“ Viimase ja Sõnaveebis esitatu pideva muutmisega tuleb arvestada igal Sõnaveebi kasutajal.

Siinkohal olen vaadanud üksnes mõningaid keelevaldkonna märksõnu (kooloni järel on esitatud SV tekst, mis võib olla küll selle artikli ilmumisajaks muutunud, mõttekriipsu järel minu kommentaar). Oletatavasti tunnevad koostajad keeleasju kõige paremini, ent suurt tööd, sealhulgas Sõnaveebi, on võimatu teha küsitavuste ja vigadeta. Kas neid on talutavalt, selle üle otsustagu kasutajad.

Keelekorraldus on SV järgi: kirjakeele, sh üldkeele, oskuskeele ja nimekasutuse uurimine ja teadlik arendamine, keele rikastamine, ühtlustamine ja ajakohastamine. – Uurimine keelt ei korralda. SV ei arva keelekorralduseks nt kirjakeele stabiliseerimist, keeleideaali otsimist, keelesoovituste andmist ega normingute fikseerimist, nagu see on olnud seni.

Keelekasutus: teatud inimrühmale või üksikisikule omane väljendusviis kõnes ja kirjas. – Keeleüksust määratluses ei ole (vt kasutuspõhine 2).

Kasutuspõhine 2: (keeleteaduses) keeleüksuste tegelikust kasutamisest sõltuv, sellel põhinev või sellega seotud. – Kas on ka tegelikust erinevat kasutamist? Kas tõlkevigu saab pidada tegelikuks kasutamiseks? Kui saab, peab SV seda põhjendama. Kas peaks lisama märksõna kasutuspõhine 3 – kasu puudumisel või tarbetuks pidamisel põhinev? Kui nt korraldus on sihipärane tegevus, siis kasutuspõhisus ei erista eesti emakeelega ja õpitud või muul põhjusel piiratud keeleoskusega inimeste pruuki, korrektset ja vigast tõlget ega tee korrektse ja vigase pruugi vahet. Kuidas tõlkevead keelt teadlikult arendavad ja mil viisil toetavad keele mainet nt lahti ühendama või jalajälg 2?

Keelekasutaja: teatud keelt kõnes ja kirjas kasutav isik. – Teatud on ülearune. Kas keelt ainult kõnes valdav inimene ei ole keelekasutaja? Eestis on nn venekeelne elanikkond, kelle eesti keele kasutus erineb eestlaste omast. SVs on nende ja eestlaste pruuk võrdne. SV järgi on eesti keel antud lähemalt määratlemata inimrühmade ja üksikisikute meelevalda.

Keelehoole: praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, hrl tekstide toimetamine, keelekorralduse soovituste rakendamine ja õpetamine. – Keelekorralduse määratluse järgi SV aga soovitusi ei anna. Eesti emakeeles kirjutataks ka teises järjekorras: keelekasutuse parandamise praktilised toimingud.

Nimi: sõna või sõnaühend, mis eristab üht konkreetset olendit, kohta vm asja teiste omasarnaste seast (nt Laura, Tartu, Kiek in de Kök, Pärnu laht). – Nimi on sõna. Kas olendid ja kohad on asjad? Kas on ka teistsuguseid kui konkreetseid olendeid jt?

Kirjakeel 1: ühtne, korrastatud keele­kuju, mida kasutatakse eeskätt ameti- ja halduskeeles kirjas ja kõnes. Kirjakeel 2: kirja pandud, kirjutatud tekstide keel, kirjalik keel (vastanduses suulisele keelele).

Ühiskeel 1: ühtne, asjaajamises, kirjanduses, ajakirjanduses, suhtluses ja mujal kõnes ja kirjas avalikult kasutatav keelekuju. – Avalikult kasutatav on tõlkeviga. Ja mujal on kõik peale eespoolse. Seega üldse igal pool. Ühiskeel 2: eri murdeid või keeli kõnelevate keelekollektiivide suhtlemiskeel. – Suhtlemiskeelt SVs ei ole, on suhtluskeel.

Keelekollektiiv: mingi keele või allkeele kõnelejaskond. – Mingi on ülearune.

Keelekuju: keele mingi esinemisvorm. – Mingi on ülearune.

Esinemisvorm: Sarnase tähendusega nägu, pale. – Tähendus puudub. Mis on keele nägu või pale? Vist tõlkeviga.

Ühiskirjakeel: ühtne, asjaajamises, kirjanduses, ajakirjanduses, suhtluses ja mujal kõnes ja kirjas avalikult kasutatav keelekuju.

Kõnekeel 1: igapäevases suhtluses (nii kirjas kui ka kõnes) kasutatav, ametlikust keelest vabam keel. Kõnekeel 2: suulises kõnes kasutatav keel, suuline keel (vastandatuna kirjalikule keelele). – Kui ametlikku keelt pole olemas (vt allpool), ei saa miski temast erineda. Ju peaks olema ametikeelt. Suulise kõne tähendust ega kirjalikku keelt SVs ei ole.

Üldkeel: kirjakeele üldtarvitatav osa, mis hrl vastandub oskuskeelele ning mida kasutavad kõik keelekõnelejad vanusest, ametist, haridusest, elupaigast olenemata. – Üldtarvitatav osa ja mida tarvitavad kõik keelekasutajad on kordus. Milles seisneb üldkeele ja oskuskeele vastandumine? Ju on tõlkeviga. Vahest erinevus? Kes on keelekõneleja? Mille poolest ta erineb kõnelejast?

Riigikeele seletus erineb EKI ühendsõnastikus (EKI ÜS) ja EKI terminibaasis Esterm, kuigi mõlemat toimetab EKI. Esimeses riigikeel: riigis seadusega kehtestatud ametliku asjaajamise keel. (Viimati muudetud 19.06.2025.) – Kas riigikeel on ainult asjaajamiskeel? Teises riigikeel: seadusega kehtestatud kohustuslik asjaajamis-, õppe-, teabe-, jm. töökeel riigis (EKS). (Viimati muudetud 30.12.2004.) – Kas on ka mitteametlikku asjaajamist? Ametlikku asjaajamist, ametliku asjaajamise keelt ega asjaajamiskeelt SVs ei ole. Ametlik keel näikse olevat tõlkeviga.

Ametlik keel (Esterm): Euroopa Liidu kontekstis „ametlik keel“, liikmesriikide puhul „riigikeel(ed)“. – Kuidas erinevad ametikeel ja ametlik keel, riigikeel ja halduskeel? Õiguskantsler Vikerraadios 1. I 2025: „ametlikku keelt pole olemas“. Official language on pigem ametikeel.

Ametikeel, asjaajamiskeel: (riigis) ametlikul asjaajamisel kasutatav keel. – Eespool on asjaajamises. Kas on ka mitteametlikku asjaajamist?

Töökeel: tööalasel suhtlemisel, asutuses, üritusel vm ametlikult kasutatav keel. – Vahest suhtlemises? Vahest vm asemel nt? Ametlikult näikse olevat ülearune.

Oskuskeel (EKI ÜS): erialasel suhtlemisel kasutatav keel, kirjakeele osa (hrl vastandub üldkeelele) (11.10.2025); erialasel suhtlemisel kasutatav keel, kirjakeele osa, mida kasutatakse teaduses, kunstis ja muudel aladel (hrl vastandub üldkeelele) (21.09.2025). – Nagu näha, on teksti oktoobris muudetud, kuid küsitavused on jäänud samaks. Vahest suhtlemises? Ja muudel aladel tähendab kõigil (teistel) aladel. Vastandub näikse olevat tõlkeviga. Ju erineb. Oskuskeel (Esterm): kirja­keele allkeel teaduse, kunsti, tehnika jm alade tarbeks (HAR); mingil erialal kasutatav keel, millele on omane spetsiifiliste keeleliste väljendusvahendite kasutamine (EVS-ISO 1087-1:2002).

Allkeel: mingi inimrühma keelepruuk, mis erineb üldkasutatavast keelest talle omase sõnavara ja grammatikajoonte poolest, sotsiaalne murre (nt oskuskeel, släng). – Grammatikajoont ega sotsiaalset murret SVs ei ole. Keelepruuk ja keel on eri mõisted.

Köögikeel: keel, mida kasutatakse ainult koduses suhtluses, mitte avalikus suhtluses. – Miks on kaks korda suhtluses?

Kodukeel: kodus kõneldav, kodune keel; kodukandi keel. – Kuidas erinevad köögi- ja kodukeel? Või on sünonüümid?

Standardkeel: ühtne, korrastatud keelekuju, mida kasutatakse eeskätt ameti- ja halduskeeles kirjas ja kõnes.

Halduskeel: riigi vm piirkondlike üksuste juhtimises ja valitsemises kasutatav keel. – Eestis kasutatakse riigi- või kirjakeelt. Kuidas halduskeel neist erineb? Piirkondlikku üksust SVs ei ole. Kas riik on piirkondlik üksus? Kui jah, siis on inglastel riigikeel ja halduskeel sünonüümid. Näitelause: Oluline on tagada halduskeele ja avaliku teabe keele ühtsus. – Avaliku teabe keelt SVs ei ole. Standard- ja halduskeel on tõlgitud inglise keelest, on ameti- ja riigikeele (tarbetud, eksitavad) sünonüümid, kopeerivad keelte jaotust inglise keeles. Nende vajalikkus eesti keeles on kahtlane.

Sõna: iseseisva tähendusega keeleüksus, mida kasutatakse oma mõtete väljendamiseks tekstis ja kõnes (nt maailm, alla kirjutama, Rootsi laud). – Oma on ülearune, sõnadega väljendatakse ka võõraid mõtteid. Näidete järgi sõna ja sõnaühendit ei eristata.

Norm: ettenähtud või kokkulepitud hulk, kogus, tase, suurus vm; ülem- või alampiir.

Norming: õigekeelsusallikais fikseeritud, hrl õigekirja või sõnamuutmist puudutav keelereegel. – Õigekeelsusallikat SVs ei ole.

Normikeel ja normikirjakeel: ühtne, korrastatud keelekuju, mida kasutatakse eeskätt ameti- ja halduskeeles kirjas ja kõnes. Normikeele juures on märgend „Hea teada“: Standardkeelt kui korrastatud keelekuju on harilikult vastandatud vabamale keelekasutusele, nt kõnekeelele. Kirjakeelenormingud hõlmavad õigekirja ja morfoloogiat. Vt ka EKI teatmikust ptk „Keelekorralduse teisenemine“.

Standardkeel: ühtne, korrastatud keelekuju, mida kasutatakse eeskätt ameti- ja halduskeeles kirjas ja kõnes. – Kuidas erinevad normi-, kirja-, standard-, ameti– ja halduskeel? Normingu– ega normingukirjakeelt SVs ei ole. Kuna tekstis on standardkeel, siis tekib kahtlus, et tegemist on tõlkega.

Keelenorm: üldtarvitatav, üldtunnustatuks peetav keelekuju või keelekasutus; õigekeelsusallikais fikseeritud, hrl õigekirja või sõnamuutmist puudutav norming. – Kas üldtunnustatuks peetav või üldtunnustatud? Keelenorm on norming, keelenormingut ei ole. Kas keel on keelekasutus?

Kirjakeele norm ja eesti kirjakeele norm: õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteem keeles. – Kirjakeele ega eesti kirjakeele normingut SVs ei ole. Õigekirjutuslikku, grammatilist ja sõnavaralist normingut ega soovitust ei ole. Kas norm on normingute ja soovituste süsteem? Norming on keelenorming ja keelereegel. Kirjakeele norm on normingute ja soovituste süsteem. Mis on sõnavaraline norming ja soovitus?

Keelereegel: ühtset ja korrektset keelekasutust suunav juhis, mis hrl põhineb keeles esineval korrapärasusel, hrl mitmuses. – Kas tõesti hrl mitmuses? Norming (vt eespool) on keelereegel, siin keelereegel aga juhis.

Õigekeelsus: normikohane kirjakeele tarvitamine, mis hõlmab eeskätt õigekirja ja morfoloogiat, mida õpetatakse koolis ning mida kasutatakse avalikus suhtluses, ameti- ja halduskeeles. – Mis on avalik suhtlus? Ju on tõlkeviga. Halduskeel viitab tõlkele.

Sõnakuju: sõna teatav häälikuline või grammatiline vorm. – Mis on lähemalt määratlemata häälikuline või grammatiline vorm? Kas teatav on ülearune? Mis on lähemalt määratlemata vorm? Kas võiks öelda sõna hääldus– või kirjakuju? Grammatiline vorm on grammatiline vorm, häälikulist vormi ei ole. Kas norm on puder ja norming kapsad või vastupidi?

Sõnaveebi küsitavused on seega järgmised: tekst on toimetamata (toimetatud üllitistes on sõnajärg eestipärane); tähendustes on ka Sõnaveebis puuduvaid sõnu; näiteid ja viiteid sünonüümidele on juhuslikult, süsteemitult; näidetes on keele- ja faktivigu; väga palju on tarbetuid sõnu teatud ja kasutatav; muist tähendusi on vigased tõlked inglise keelest,  algallika(te)le ei viidata.

Muuseas, selle artikli ilmumisajaks on kõigil kasutada ka uus ÕS, mille kohta ütleb selle peatoimetaja Margit Langemets, et „ÕS pole kunagi keskendunud ammendavale sõnatähenduste esitamisele, siin on vaid valikuliselt esitatud tähendusvihjeid. ÕS-i asemel tuleb sõnatähenduste puhul kindlasti tugineda muudele allikatele: uuemale EKI ühendsõnastikule (Sõnaveebis), varasemale eesti keele seletavale sõnaraamatule (2009) või võõrsõnade leksikonile (2015)“*.