Siuru sirgub. Sirgub vastuseisust hoolimata: kultuurikeskus rajatakse sinna, kus tuksub Tartu linna süda – kesklinna parki. Kas on veel võimalik leida kompromiss, mis ühendab kultuuri ja looduse, või jääb see juhtum meelde pigem selle poolest, et ühed tunnevad, et midagi peab kaduma, et teine saaks võita? Üks on kindel: tartlased ei ole ükskõiksed. Ja ehk on vaidlus avaliku ruumi ning selle kasutamisviisi üle ise juba omaette kultuurivorm?

Tartu keskpark, tähendustest ja ajaloost pungil roheala südalinnas, valiti 2021. aastal välja riiklikult tähtsa kultuuriehitise asukohaks. Projekteeritakse mitmekesiste funktsioonidega hoonet, kuhu on koondatud kultuuriasutused ja linlastele vaba aja veetmise võimalused. Ent projekt on kaasa toonud ühiskonna tugeva vastuseisu: petitsioonid, arvamusartiklid ja isegi kohtutee. Tartu keskpargi juhtum tõestab, et linna tihendamine avaliku roheala arvelt ei lähe vaikselt: ühelt poolt surub peale sinna planeeritud hoone riiklik ehitusjärje prioriteet ja arhitektuurikonkursi võitnud elegantne visioon, teiselt poolt arvukad arvamusartiklid, kohus ja kodanikuliikumine. Keskmes ei ole viimase puhul mitte progressivastasus, vaid hoopis küsimused, kelle avalik (rohe)ala see on ning kellel on õigus olla linnaruumi puudutavate otsuste tegemisse kaasatud.

Linna tihendamine. Ühiskond on aina linnakesksem: kerkivad järjest kõrgemad hooned, ruum muutub väärtuslikumaks, sarnast maailmavaadet ja väärtushinnanguid jagavate inimeste hulk väiksemaks. Linnu tihendatakse ja äärelinnu laiendatakse. Asulate tihendamine on planeerimise peamine prioriteet kogu maailmas.¹

Tihedad ja kompaktsed linnad toovad mitmeti kasu nii elanikkonnale kui ka keskkonnale: sealhulgas valglinnastumise ohjeldamine, süsinik­dioksiidi heitkoguse vähenemine ja eluasemete pakkumise suurenemine.² Linna kompaktseks planeerimise eesmärk on tihedam ja tõhusam maakasutus ning sellega kaasnevad majanduslikud, keskkonnaga seotud ja sotsiaalsed hüved.

Linna tihendamise kasulikkuse rõhutamise taustal on vähe uuritud, kuidas tihendamisstrateegia inimestele mõjub. Linnade tihendamine võib aga esile kutsuda ebakindluse, hirmu, viha ja kurbuse kaotatud kodu või muutunud kohaidentiteedi pärast.³ Elanike tihe seotus ühe kohaga võib kaasa tuua vastupanu muutustele ja uuendustele. Vastupanust põhjustatud konfliktid vajavad lahendust. Asjaolu, et elanikud on tihti linnade tihendamise plaanile vastu, toob kaasa vajaduse mõista paremini nende muresid.

Loodus vs. linnakeskkond ja keskkonnaõiglus. Linnade tihendamisel juhtub sageli, et rohealad (pargid, haljas­alad ja looduslikud alad) jäävad väiksemaks või kaovad hoopis. Linnade tihendamise puhul ollakse kriitilised just seetõttu, et haljasalad hävivad ja tihendatud linnapiirkonnas puuduvad rohealad. Kuigi tihendamispoliitika peaks kaasa aitama loodusalade kaitsmisele, kipuvad linnapiirkonnas rohealad siiski kahanema.⁴ Veelgi enam, kompaktsete linnade suund eeldab tihendamist, kuid linnastruktuuri sees paneb see haljasalad paratamatult suurema surve alla, mis viib mõnikord ka nende kadumiseni.⁵ Sellel on oma tagajärjed, sh keskkonnamõjud: muutub linlaste elukvaliteet, ökoloogiline tasakaal ja sotsiaalne sidusus. Riivatud saab ka inimeste õiglustunne. Hiljutised uuringud on näidanud, et rohealadega seonduvatele planeerimisprotsessidele ja -otsustele ei pääse mitte kõik võrdselt ligi.⁶ See rõhutab vajadust kaasava planeerimise järele, kus keskkonnaõigluse mõttes⁷ tähendab esindatus sisulist kaasamist, mitte ainult osalemisvõimalust. Esindatus kaasavas planeerimises tähendab seda, et huvigrupid ja sotsiaalsed rühmad saavad planeerimisprotsessis aktiivselt osaleda ning nende hääl on adekvaatselt esindatud, s.t nad kaasatakse õiglaselt otsustusprotsessi ja avaliku ruumi planeerimisse.

Siuru vastuargumendid. Meediaanalüüsi⁸ ja kohtudokumentide analüüsi⁹ järgi selgus, et Siuru põhjustatud kon­flikt ei seisne ainult konkreetses ehitusprojektis, vaid selles, kuidas üldse mõtestatakse linna, loodust ja linnas elavaid kogukondi. Eelkõige peegeldab see konflikt huvigruppide erinevat arusaama linna ja looduse kooseksistentsist: ühel pool on need, kes väärtustavad looduse ja roheluse olemasolu, ning teisel pool need, kelle arvates tuleb linna­ruumi kasutada funktsioonidest lähtuvalt ning teha kõik, et säiliks selle kultuuriline elujõud.

Teisisõnu, arvamused jagunevad kahte leeri: ühed toetavad kompaktse linna ideed ja kultuurikeskuse rajamist keskparki, teised aga muretsevad pargi ja looduse säilimise pärast ning vastustavad hoone ehitamist, kartes roheluse kadumist. Argumentides käsitletakse kultuurikeskuse rajamise vajalikkust, selle asukohta ja mahtu, avalikku ruumi ja ruumilist loogikat, loodust vs. linnakeskkonda, loodus- ja muinsuskaitset, ajaloolisi aspekte ning linlaste kaasamist.

Kultuurikeskuse rajamist pigem pooldatakse. Enamasti ollakse keskuse rajamise poolt, sest see võib anda linnale kultuurilise ja sotsiaalse tõuke ning suurendada linna atraktiivsust. Linna tihendamine ei tähenda ainult tihedamat hoonestust, vaid hõlmab ka sotsiaalset, kultuurilist ja funktsionaalset tihendamist. Siuru kaudu seda kõike ka Tartus tehakse. Leitakse, et tihendatud linn on elavam, aga ainult siis, kui leitakse tasakaal avaliku ja erahuvi, kaasatuse ja eksklusiivsuse ning kultuuri ja looduse vahel. Positiivse näitena tuuakse välja Helsingi Oodi linnaraamatukogu, mille inimesed on väga hästi vastu võtnud.

Tartu kultuurikeskuse ümber tekkinud pinged ja vastuolud on seotud eelkõige asukohaga kesklinna pargis ning hoone suurusega. Arutelu keskmes on küsimus, kas nüüdisaegse kultuurikeskuse rajamine õigustab rohealade ja puude kadumist linnasüdames. Vastasseis on tekkinud kultuuri- ja keskkonna­huvide vahel: ühed kaitsevad parki ja elurikkust, teised on nõus ohverdama osa puid linna arengu nimel ja leiavad, et haljasala planeeringukohane osaline hoonestamine on õigustatud.

Kultuurikeskuse pooldajate hinnangul on uus hoone võimalus Tartu südalinna elavdada, luua atraktiivne ja esinduslik koht, mis toob inimesed tagasi kesklinna. Nende arvates ei tähenda hoone rajamine pargi hävitamist, vaid hoopis selle mitmekesistamist ja väärtustamist. Viidatakse ka vajadusele anda uus tähendus ajaloolisele n-ö sõjahaavale, millele park on rajatud, ning suunata linn enam Emajõe poole. Samuti tuuakse esile, et juba pärast sõda nägi tuntud linnaarhitekt Arnold Matteus selle ala ette millegi väärtusliku jaoks.

Valitud asukoha vastased seevastu väljendavad muret, et hoone rajamine toob kaasa suure hulga puude ja haljastuse kadumise. Nende sõnul on keskpark oluline avalik roheala, mis toetab linlaste heaolu ja linnalooduse mitmekesisust. Nad kahtlevad, kas nii suur hoone mahub parki ilma keskkonda kahjustamata, ning leiavad, et linna südames peaks eelistama rohealade säilitamist, mitte nende täisehitamist. Samuti tuuakse välja, et kui mujal maailmas lisatakse linnadesse rohelust, siis Tartus tehakse Siuru rajamisega risti vastupidi.

Kui osa leiab, et pargiala on kultuurikeskuse asukohana parim ja ainumõeldav, ning on nõus selle nimel osaliselt rohelusest loobuma, siis teiste arvates võiks keskuse rajada ka mujale ja tuua keskparki uut tegevust. Kriitikute hinnangul on välistanud linnavõim sisulise arutelu alternatiivsete asukohtade üle. Linnavalitsus on kinnitanud, et vähemalt 50 protsenti kesklinna pargist peab säilima ning et kultuurikeskuse rajamine on kavandatud viisil, millega ei kaasne kõigi pargipuude hävimine. Kultuurikeskuse rajamine ei tähenda linnavalitsuse sõnul pargi täielikku hävitamist, vaid pigem uue hoone ja roheluse põimimist, et luua keskkond, mis sobib inimestele ega välista elurikkust.

Kaasamist käsitlevates artiklites on tõstatatud õigluse küsimus. On ilmnenud, et linna tihendamisel valitseb ebavõrdsus otsustusprotsessides ning mõnede asjaosaliste panust tunnustatakse, teiste oma ignoreeritakse. Inimesed on välja toonud, et nende hinnangul pole neid kultuurikeskuse rajamise otsustusprotsessi piisavalt kaasatud, mis on toonud kaasa linnavõimu suhtes umbusu ja vastuseisu. Leitakse, et linnavõim käitub üleolevalt ja väldib arutelu, justkui kartes vastuväiteid. Levinud on arvamus, et otsused tehakse suletult ja juba ette ära, kuigi tuleks pidada nõu just tartlastega. Pakutakse ka välja, et kultuurikeskuse asukoha võiks otsustada rahvahääletusega. Linnavalitsuse esindajad leiavad, et eri arvamused on pigem teretulnud ja toovad parema lahenduse, märkides, et sageli ei arutata sisulisi küsimusi, vaid tehakse emotsionaalseid ja isiklikke etteheiteid.

Keskkonnakonfliktid. Keskkonna­konfliktide tekkepõhjus peitub peamiselt kavandamise protseduurilistes puudujääkides: avalikkuse kaasamine on ebapiisav ning otsused ei paista läbi. Kui linlased tunnevad, et nende arvamusi ignoreeritakse või neid ei kuulata, kasvab vastuseis ning kon­fliktid eskaleeruvad. Seetõttu on tõhus ja õiglane kaasamine ning avatud arutelu võtmetähtsusega, kui tahetakse leida tasakaal linnalise arengu ning looduskaitse vahel.

Välja saab tuua mitmeid kaasamisviise. Esiteks protseduuriline õiglus, mis tähendab, et kõik mõjutatud asjaosalised on planeerimisprotsessi sisuliselt kaasatud ja ära kuulatud. Kuigi Tartu linn rakendas Siuru kavandamisel formaalseid kaasamismehhanisme (töötoad, infoõhtud, arhitektuurivõistlus jms), osutavad mitmed kriitikud ja kohtudokumentides toodud argumendid sellele, et kaasamine ei olnud sisuline, vaid pigem informeeriv. Polnud jäetud ruumi alternatiivide arutelule, planeerimisprotsessi algpositsioon määras suuna ning jättis tartlastele vaid võimaluse reageerida.

Teiseks jaotav õiglus ehk küsimus, kellelt võetakse ja kellele antakse. Tihendamise käigus kaob osa kesklinna rohealast – kuni pool keskparki. Kaob avalikus kasutuses roheline ala, mida on kasutanud väga erinevad sotsiaalsed rühmad. Tuleb küsida, kelle arvelt luuakse uus avalik kultuuriruum. Just siin tekib konflikt: kui rohealade kadumine puudutab kõiki, aga muutustest saab kasu vaid üks sihtgrupp – nt kultuuriinstitutsioonid, Siuru külastajad –, tekib kaotuse ja kasu ebavõrdse jagunemise tõttu tajutav ebaõiglus.

Kolmandaks õiglane tunnustamine ehk kelle tunnete ja väärtustega arvestatakse. Meediaanalüüsi põhjal ilmneb, et paljudele tartlastele seostub keskpark isiklike mälestustega. Seda tajutakse kohana, mille tähendus ületab pelga funktsionaalsuse. Kui inimesed tunnevad, et nende mälestusi, loodus- ja paigatunnetust ei väärtustata, siis vallandub tugev emotsionaalne vastupanu. Üks põhjusi, miks konkreetne juhtum on toonud kaasa terava konflikti, on kultuurikeskuse asukoha määramine juba üldplaneeringuga. Kuna arutelu käis varasel ja abstraktsel tasandil, jäi asukoha planeerimise suunamuutuse hetk paljudele märkamatuks. Avalik vastasseis ilmnes alles detailplaneeringu ja hoone visuaalide esitamisel – siis, kui kavandatav maht ja mõju sai inimestele tajutavaks.

Siurut puudutav kohtuvaidlus tõi esile juhtumiga kaasneva suure avaliku huvi. Kuigi kohus otsustas linna kasuks, rõhutati, et tegu on olulise avaliku huvi objektiga, mille puhul tuleb arvestada ka vähemuse häältega.

Siuru juhtum näitab, et linna tihendamine ei tähenda üksnes hoonete lisamist, vaid ka väärtuste tihedust, sealhulgas ootuste ja tähenduste põrkumist. Kui ühed tajuvad parki elutähtsa puhkealana ja teised potentsiaalse institutsionaalse tõmbekeskusena, on konflikt peaaegu vältimatu.

Artikkel põhineb autori sel kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Siuru sirgumine. Linna tihendamise vastuolud Tartus“ (juhendaja Tarmo Pikner).